Scoutspataljon on endas kindel ja lahinguvalmis üksus, väljaõpe hoiab taset

 (3)

NATO viimase aja suurim õppus Trident Juncture 2015 andis Scoutspataljonile viimase lihvi, asumaks Balti pataljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväeüksusesse. Kuidas pataljon uuteks katsumusteks valmis on, räägivad pataljoniülem kolonelleitnant Andrus Merilo, staabiülem major Mart Sirel, operatiivsektsiooni ülem kapten Kaido Kivistik ja veebel Arvet Lindström personalisektsioonist.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

Scoutspataljon on tagasi suuri logistilisi katsumusi pakkunud õppuselt Trident Juncture 2015. Milliste muljete ja kogemustega tulete Euroopa teisest servast?

Kol-ltn Merilo: „Muljed on kokkuvõttes positiivsed. Mis puutub logistilistesse katsumustesse, siis saame julgelt öelda, et suudame viia Balti pataljoni küllalt suurte vahemaade taha. Detailides võime teha järgmine kord teistmoodi või olla ennetavalt targemad, aga suures plaanis oli just pataljoni strateegiline siirmine saadud kogemustest kõige väärtuslikum. Ja selles pataljonis polnud ainult Eesti üksused, vaid ka Läti ja Leedu omad. Kõik jõudsid kohale ja kõik jõudsid tagasi, seejuures oli osa siirmisest ajaliselt oluliselt kiirem, kui ma oskasin arvata.“

Seotud lood:

Mjr Sirel: „Tuleb arvestada, et NATO on pärast pikka vaheaega suurte õppuste juurde tagasi tulemas. Eestil on viimastel aastatel olnud võimalus osaleda mitmetel rahvusvahelistel suurel õppustel ning on hea meel tõdeda, et iga õppusega on toimunud edasiminek nii NATO liikmesriikide omavahelise koostöö osas kui ka õppuse korraldusliku poole pealt.“

Kpt Kivistik: „Üks positiivne emotsioon oli hea äratundmine, et NATO toimib. Me tuleme kuskil maanurgas kokku ja vahet pole, millisest riigist keegi on. Staabiuksest astub sisse naaberüksuse esindaja ja me hakkame kohe rääkima ühisest asjast ning järgmisel hommikul juba harjutame koos. Nemad tankidega vasakule tiivale, meie SISU-dega paremale ja kokku saab mõtestatud tegevus. See on ikka päris suur asi – näed inimest esimest korda ja juba samal päeval teevad meie kompaniid taktikalisi sooritusi koos. Samuti oli väga tugev õhutoetus. Lähed lennubaasi, räägid oma idee ja vajaduse ära ning teineteisemõistmisel pole mingeid takistusi. Kohati käis suhtlemine ja koordineerimine libedamalt kui kodus mõne teise väeosa või Kaitseliidu malevaga. Selles mõttes on kindel tunne, et võime minna ükskõik millisesse Euroopa nurka, ükskõik millise rahvaga mingit operatsiooni tegema ja kõik kulgeb üsna sujuvalt. Täiesti erinevad riigid, armeed, rahvad, kultuurid suudavad rääkida ühes, mõistete keeles ja saavad üksteisest aru.“

Õppus kestis 21. oktoobrist 6. novembrini Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 piirkonnas, Atlandi ookeanil ja Vahemeres. Trident Juncture’ist võttis osa kokku üle 35 000 inimese, 60 laeva ja 140 õhusõidukit. Lisaks 27 osalevale NATO liikmesriigile oli kohal seitse partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Rootsi, Soome ja Ukraina ning kaasatud oli mitu suurt rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. Kellega neist õnnestus Scoutspataljonil koostööd harjutada?

Kol-ltn Merilo: „Stsenaarium oli nii üles ehitatud, et tegime koostööd ainult teiste sõjaväelastega ega puutunud kokku rahvusvaheliste tsiviilorganisatsioonidega. Me kasutasime teatud õppuse etappidel küll tsiviil-militaarkoostööelemente, aga meie sektoris rahvusvaheliste organisatsioonidega koos ei mängitud. Küll aga tegime Hispaania San Gregorio harjutusalal koostööd kõigi seal tegutsenud riikidega, välja arvatud itaallaste õhudessant, kes tegid oma asja. Sakslaste ja ameeriklastega oli kõige rohkem ühist tegevust ja kõige parem oli koostöö eri õhutoetusüksustega. Vahepeal jäi lausa mulje, et just meie olemegi nende prioriteet, keda toetada.
Osalejate arve vaadates jääb mulje, et õppus oli kohutavalt suur, aga see oli hajutatud üle mitme Euroopa riigi. San Gregorio harjutusalal toimunu oli küll muljetavaldav, kuid suures plaanis oli see siiski brigaaditasemel õppus nagu Kevadtorm.“

Kuidas jäite rahvusvahelise koostööga rahule ja kas oli ka asju, mida te esmakordselt kogesite?

Kol-ltn Merilo: „Asju, mida oleme seni harjutanud väiksemas mahus, saime teha suuremalt. Näiteks üksuste läbiliikumised pataljon-pataljonile. Samuti belglaste kasutamine ISTAR-ina (luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke) pataljoni toetuseks – seda me tavaliselt teha ei saa. Ka pataljoni tasemel rünnakud linna tingimustes sealses, Afganistani missioonideks harjutamise tarvis ehitatud õppelinnakus oli rohkem, kui saame iga päev teha.“

Mjr Sirel: „Me oleme alati rahul kui õppusejärgselt tunneme, et saime mingis osas areneda, olgu selleks siis millegi uue harjutamine või hoopis varem harjutatu uuele tasemele viimine. Nagu öeldud, oli Trident Juncture’i ajal õhutoetusega koostöö harjutamine muljetavaldav, see polnud meie jaoks uudne, kuid aitas kindlasti taseme tõstmisele kaasa. Esmakordselt tegime aga läbi keemiakaitse ja massihävitusrelvade vastase kaitse väljaõpe koos saasteainetest puhastamise toimingutega.“

Kpt Kivistik: „Taustal mängis kaasa teistsugune ja üsna eksitav maastik. Meil tuli planeerida ja ellu viia harjumuspäraseid operatsioone, kuid olukorras, kus vaatlusdistantsid ja vastase tuvastamisvõimalused on suuremad kui meie relva tuleulatus. Selles olukorras end maastikul paigutada või liikuda ja orienteeruda oli katsumus. Olime sunnitud võitlema täiesti ebasoodsal maastikul, millist Eestis ei leia. Sõidukijuhtidele oli see mõistagi hea kogemus.“

Scoutspataljon on kogunud oskusi ja talletanud kogemusi arvukatelt õppustelt ja missioonidelt. Kui tugevatena tunnete ennast praegu jalaväe lahingumasinaid oodates ja Balti pataljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväeüksusesse kuuludes?

Kol-ltn Merilo: „Kui muus osas võib meil olla puudujääke, siis enesekindlusest puudu ei jää. Rahvusvaheline koostöö on seda tõestanud. Võime astuda ükskõik millise liitlasriigi staapi – me leiame seal kohe ühise keele ja viime ka ülesanded täide. Harjutamine ja missioonid on meile selle oskuse toonud. Ootame huviga lahingumasinate kasutuselevõttu ja teeme kõik endast oleneva, et need kiiresti käiku võtta.
2016. aasta kiirreageerimisväeüksuse väljaõpet alustades teadsime, et peame valmistuma palju kiiremaks valmisolekukategooriaks. Nüüd tunneme end ka selles üsna kindlalt. Meie areng on läinud lihtsalt õiges suunas, me pole kunagi fokuseerinud ennast kiirreageerimisväeüksuseks. Meile on ikkagi kõige tähtsam oma kodu kaitsta. Ja kui me selles oleme tugevad, küllap saame hakkama ka NATO reageerimisväes.“

Mjr Sirel: „Balti naabritega on meil kogu aeg olnud väga hea koostöö. Alates esimesest täismahulisest Balti pataljoni õppusest läinud aasta aprillis Ādažis on üksus tegutsenud küllaltki ühtsena. Lisaks oleme sisuliselt sama Läti üksusega koos tegutsenud ka Kevadtormidel. Me saame üksteisest väga hästi aru ja tunneme ennast üsna kindlalt ka Balti pataljonina, mitte üksnes Scoutspataljonina.“

Mida ootate teenistusest NATO kiirreageerimisväeüksuste ridades, arvestades, et sündmused maailmas ja eriti Lähis-Idas kipuvad üha tulisemaks minema?

Kol-ltn Merilo: „See kõlab võib-olla kummaliselt, aga mina ootan, et seda kiirreageerimisväeüksust vaja ei lähe. Sest kui Balti pataljon tema kiirusklassi arvestades kasutusse võetakse, tähendab see, et maailmas on asjad väga hulluks läinud.
Ees võivad oodata ka tavapärased missiooniformaadid. Olukorra halvenemine ei tähenda veel automaatselt, et kasutusse lähevad NATO reageerimisvägi. Kui tulevad muud missioonid, lähevad sinna need meie üksused, kes ei ole kiirreageerimisvalmiduses.“

Scoutsidelt kui kutselistelt sõduritelt eeldatakse tarka ja efektiivset sõdimist. Kui hästi te olete selleks varustatud, relvastatud, välja õpetatud?

Kpt Kivistik: „Varustuse puhul sõltub kõik sellest, kellega või millega võrrelda. See paraneb kogu aeg, aga intensiivse kasutuse tõttu ka kulub ja vajab pidevat hooldust ja aeg-ajalt asendamist.“

Kol-ltn Merilo: „Arvestades meie ülesandeid ja väljaõppe intensiivsust, peame tohtima teha ka vigu, selleks et väljaõppes midagi saavutada. Seegi aitab kaasa varustuse kiiremale kulumisele. Sama varustus, mida me iga päev väljaõppes kasutame, on mõeldud ka n-ö väljaminekuks. Kuid kui mingi asi on olnud võib-olla juba kakskümmend aastat igapäevases ringluses, siis saab selle eluiga läbi.
Põhirelvastus on meil olemas. Me saame aru, et kui praegu ootame täiesti uut relvasüsteemi ehk lahingumasinaid CV90-35, siis ei saagi eeldada, et me ka kõik muud asjad uued ostaksime. Eks ikka üks asi korraga. Aga oma tulejõudu peame hoidma olemasoleval tasemel. Näiteks 7,62 kaliibriga kuulipildujate väljavahetamine 5,56 vastu pole tulejõu suurendamine, vaid pigem vastupidi. Nii et olemasolevaid asju tuleb kasutada efektiivsemalt.
Meie väljaõppe taseme kohta ütleb midagi ka see, et meid sertifitseeriti suvel maaväe lahinguvalmiduse hindamise CREVAL (Combat Readiness Evaluation) mõistes lahinguvalmiks (combat-ready). Aga uusi mehi tuleb peale ja pideva väljaõppega tuleb hoida taset, et oleksime võimelised pataljonina igal ajahetkel tegutsema.“

Laia lauaga lüües võiks öelda, et ajateenistuses väljaõpetatud reservväe ja kutseliste üksuste segakasutusega riigikaitse on sarnane meie suurel naabermaal viljeldavaga. Mida on Eesti võitnud sellest, et poliitiliste väitluste tuules jäi alles selline avaram riigikaitsekäsitlus?

Mjr Sirel: „Meie lõunanaabrid on kadedad meie süsteemi peale ega varjagi seda. See, et Leedu taastas ajateenistuse, kinnitab veel kord meie valiku õigsust. Aga vahepeal lõpetatud asja taas ülesehitamine pole kerge.“

Kpt Kivistik: „Võit on see, et oleme praegu tugevamad kui meie lõunanaabrid, sest saame tõhusamalt ära kasutada oma inimressursi. Meil on vabatahtlikud, on väljaõpetatud reserv ja on elukutselised. Selline saabki olla ainuõige retsept meie rahvaarvu juures.“

Mjr Sirel: „Ajateenistus pole Scoutspataljonile otsene täiendusallikas, meie kandideerime ju tööjõuturul võrdse pakkujana. Erinevalt Lätist on meil aga võimalik ajateenistuse ajal scoutsina teenimist tutvustada ja leida lihtsamalt üles need, kes on huvitatud teenimisest elukutselise sõdurina. Muidu jääksid ainult need, kes vaatavad tööbörsil palganumbreid, et lähen ja proovin. Seetõttu on meie valim ehk mõnevõrra suurem ja teadlikum – need, kellele sõjamehepisik ajateenistuses külge on jäänud, enam-vähem teavad, mis neid ootab. See on kindlasti eelis.“

Eesti sõdurid on saanud koos liitlastega väljaõppel ja erinevates pingekolletes teenistuses olles rohkelt väga olulisi kogemusi. Kui palju neist on nüüdseks läbi analüüsitud ja uute reservväe või Scoutsi oma üksuste väljaõppes kasutusele võetud?

Kol-ltn Merilo: „Kogemuste talletamine ja nende muutmine väljaõppeks on olnud Eesti kaitseväes üsna nõrk lüli. Praegu tegeldakse sellega ilmselt süsteemsemalt kui varem. Scoutspataljon ise on kõik, mis me oleme kogenud missioonidelt, iga kord integreerinud järgmiste üksuste väljaõppesse. Pole ühtegi väljaminevat üksust, kelle väljaõppes poleks kohe kasutatud kriisikoldest tulnud infot. Siiski on asi läinud natuke valesti, sest see teadmine on jäänud meile ja sellest pole arendatud midagi sellist, mis oleks aidanud üles ehitada riigikaitset tervikuna.
Teisalt ei pruugi õppetunde, mida me oleme saanud erinevates kriisikolletes ja mida annaks otse tõsta meie riigikaitsesse, ollagi nii palju, kui esmapilgul tundub. Taktika, mida viljeleda, ja vastane, kellega tegeleda, on teine ning olukord on teine. Piltlikult öeldes oleks vale tuua Afganistani tsiviilkeskkonnas toimimise õppetunde üle Eestisse. Siiski puudub Eestis teiste suuremate riikidega võrreldes süsteemne lähenemine väljaõppele, kuid sellega regulaarselt tegelemiseks oleks meil vaja inimressurssi, kellest on pidevalt puudus.“

Kpt Kivistik: „Kriisikolded, kus Scoutspataljon on osalenud, on alati pakkunud tingimusi varustuse arendamiseks ja kaitseväe varustuse uuendamisel on kasutatud meie teenistuse käigus saadud kogemusi. Olgu need siis isiklikud kaitsevahendid või relvade sihtimis- ja vaatlusseadmed. Ning loomulikult meditsiinivahendid – üldse kogu meditsiiniõppe tähtsustamine, selle intensiivsus ja väljaõppes käsitletavad teemad. Rasked kaotused, mida me oleme missioonidel kandnud, on kindlasti andnud oma panuse, et meil antakse tõhusamat ja intensiivsemat meditsiinilist ettevalmistust ja et meie meditsiinivarustus ja teadlikkus on parem, kui oleks ilma nende õppetundideta.
Ja lõpuks kandub kogemus edasi ka nii, et piisavalt kaua kriisikolletes ringelnud sõdurid lahkuvad küll Scoutspataljonist, kuid mitte Eesti kaitseväest. Minnakse tagasi kodulinna ja -maakonda, teenima teistesse väeosadesse. Meie endisi sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere on palju väeosades laiali ja nad rakendavad igapäevases väljaõppes oma isiklikke kogemusi. Nii et kui süsteemne kollektiivne mälu ongi meil seni puudulikult korraldatud, siis personaalne kogemus eksisteerib ometigi.“

Teenistuskõlblike ja sõduritööst huvitatud meeste tagasihoidlik suhe Eestis on Scoutspataljonile tähendanud pidevat uue kaadri otsingut. Kuidas saate oma allüksused mehitatud nüüd, kui väljakutseid ja tasu pakkunud Afganistani missioon on lõppenud?

Kol-ltn Merilo: „Tegelikult on Scoutspataljoni mehitatus igasugust loogikat eirates praegu parem kui oli Afganistani missiooni ajal. Siiski pole hõiskamiseks põhjust, sest eks viitab see ju sellele, et meie majandusel ei lähe kõige paremini. Afganistani missiooni lõppemisel on omad plussid ja miinused. Paljud, kellele oli proovikivi teenistus Afganistanis, on lahkunud. Aga oli ju ka neid, kes kas ise või pere vastuseisu tõttu said aru, et see oli teenimiseks ülimalt ohtlik koht. Meie praegune mehitatuse protsent on kõrge, aga see inerts ei saa lõputult kesta. Kui uut missiooni peale ei tule, võib see hakata üsna järsku langema.“

Kpt Kivistik: „Optimistina tahaksin uskuda, et selle mehitatuse tõusu põhjuseks on üleüldine toetuse kasv riigikaitsele. Kaitseliidu liikmeskond kasvab, sõjakooli kandideerijaid on rohkem, kõik ju näevad, mis maailmas toimub. Oht on vahetult meie regioonis ja selle tajumine on võib-olla põhjuseks, miks meie read on tihedamad. Missioonipräänik polegi ehk peamotivaator. See on pigem oma riigi kaitsmise vajadus.“

Mjr Sirel: „See tegelikult tõestab, et meie mehed pole teenistuses vaid selleks, et minna kõrgepalgalisele missioonile või põhjusel, et mujal ei leia tööd.“

Kol-ltn Merilo: „Missioonide teenistus pole tegelikult kunagi olnud põhiline. Ahvatluseks on katsumused, mida missioonid selles elukutses võimaldavad. Nõustun suurepäraste arvamustega riigikaitse koha pealt, kuid lisan pragmaatikuna, et lõpmatuseni ei saa eeldada, et professionaalse sõduri teenistuse tipphetk on mängida Kevadtormil vastast. Tuleb arvestada, et just väljakutsed teevad tegevteenistusse tulijaile selle elukutse ahvatlevaks.“

Mitu Scoutspataljonis sõdurina alustanut on hiljem lõpetanud sõjakooli ja teenivad praegu väeosades ohvitseride-allohvitseridena. Kas nemad, tänu oma kogemustele, on kuidagi teistmoodi juhid?

Kpt Kivistik: „See on pigem küsimus sõjakooli või lahingukooli kursuseülemaile ja instruktoreile: kas nad näevad, et kunagised Scoutspataljoni sõdurid on teistsugune materjal. Inimestega suheldes võiks öelda küll, et tagasiside toetab pigem sellist kuvandit. Varem sõdurileiba maitsnud mees on küpsem, ta seostab teemasid paremini. Ta on näinud oma ülemaid tegemas vigu ja häid sooritusi ja teab, mida järgida ja mida vältida. Meil Scoudis on informaalsem õhkkond kui ajateenistuses ja siin on vastastikune usaldus ja meeskonna ülesehitamise oskus olulisemad kui küsitavate meetoditega saavutatud autoriteet.“

Kutseline sõdur ei jää igavesti teenistusse ja osa teie reservi siirdunud sõdureist liitub Kaitseliiduga. Kas õppustel Kaitseliiduga mõõtu võttes on vabatahtlike tegevuses tunda ka Scoutlikku käekirja?

Kol-ltn Merilo: „Meil on Kaitseliidus täna väga palju vendi-scoute. Tunneme neid teenistuse aegadest ja teame, et kui õppusel on vastas vend-scout, siis on juba selge, et tuleb tavapärasest erinevat tegevust, sest nende mõttemaailm on samasugune kui meil. Siiski ei saa scoutlikku käekirja Kaitseliidu üksuste tegevuses enam nii selgelt välja lugeda, sest ka Kaitseliit ise on väga kiiresti edasi arenenud. Kui varem teadsime endistelt scoudivõitlejailt oodata agressiivseid rünnakuid ja muid ootamatuid asju, siis nüüd on see pigem tõusev trend kogu Kaitseliidus. Ja Kaitseliidu eripärad tulevad sinna veel lisaks, mis teeb Kaitseliidu vastutegevuse oluliselt tähtsamaks faktoriks meie väljaõppel. Seega Kaitseliidu vastutegevusharjutustes on oluline, et nemad harjutavad ja teiseks see, et nemad aitavad meil välja õpetada ennast. Mida parem Kaitseliit meil vastas on seda parem meile.“

Mjr Sirel: „Alati ei teegi me vastutegevust, vaid teeme asju ka Kaitseliiduga koos ning seal annab scoutide olemasolu veel rohkem tunda. Arusaamad ja üksteisemõistmine on tunduvalt teisel tasemel.“

Kol-ltn Merilo: „Koostöö ja samal poolel tegevuse harjutamine on scoutidele väljaõppe mõttes kordades tähtsam kui vastutegutsemine. Vendadel scoutsidel Kaitseliidu ridades on palju lihtsam aru saada, mismoodi me saame üksteist toetada. Aga sageli pole valida, sest üksusi on vähe.“

Aeg-ajalt tuleb taas jutuks missioonimeeste adrenaliininälg ja raskused tavaellu sulandumisel. Kuidas on scoutsid selliste probleemidega teie hinnangul toime tulnud?

Kol-ltn Merilo: „Oleneb, kuidas vaadata. Suhtarvuna on meil praegu juba väga palju veterane, sellega läheneme isegi mõnele suuremale missiooniriigile. Selles kontekstis on meil probleeme suhteliselt vähem kui mõnel suurema armeega arenenud riigis. Oleme suutnud paljude probleemidega toime tulla. Näiteks integreerida tagasi raskelt haavata saanud inimesi, kes jätkavad teenistust vägagi efektiivselt. Aga teame ka traagilise lõpuga kogemusi, kui me pole suutnud inimesi normaalsesse ellu tagasi tuua. Ma julgen väita, et suudame nüüd selle probleemiga toime tulla, aga see ei tähenda, et meil oleks kõik väga hästi.“

Kpt Kivistik: „Adrenaliininälja kuvandit võiks pigem maha suruda. Eks adrenaliininälg ole inimestel keskmiselt enam-vähem ühesugune. Ajakirjandus võib-olla võimendab juhtumeid, mis on seotud endiste sõjaväelastega. Aga tõenäoliselt pole probleemid endiste sõjaväelastega suuremad kui Soomes ehitamas käijatega. Meie elukutse katab hästi ära adrenaliinivajaduse rahuldamise. Me saame selle eest palka.“

Scoutspataljon on vennaskond kogu eluks. Kuidas teil õnnestub oma endiste võitlejatega elavat sisemist sidet hoida ning kas nad on vajadusel taas rivis?

Kol-ltn Merilo: „„Scoutspataljon – vennaskond kogu eluks“ mõttest saavad paljud valesti aru. Kui astud väravast sisse ja saad embleemi käisele, ei kuulu sa veel vennaskonda. See koht tuleb välja teenida. Pead väga palju panustama, et vennaskonda kuuluda ja sinna kuulumine ei too sulle kaasa hüvesid. Pigem kaasneb sellega kohustusi. Sa pead kandma scoudi vaimu endas kogu elu ning käituma, nagu scoudile kohane. Julgen väita küll, et vennaskonda kuulujad on kriisiolukorras kohe uuesti rivis ja üritavad Scoutspataljoni ridades, vendade seas teha mehiseid tegusid oma riigi kaitsmiseks.
Veteranidega sideme hoidmiseks meil eraldi üritusi pole, õigupoolest pole selleks aegagi. Sideme hoidmine käib meeste endi vahel. Meeste sisemine side on väga tugev.“

Kpt Kivistik: „Meie pataljoni olulisel tähtpäeval Pikksaare päeval n-ö lahtiste uste päev, kuhu ka veteranid on kutsutud-oodatud ja seal näeme neid tihti koos peredega.“

Tapast on viimasel ajal saanud sisuliselt rahvusvaheline sõjaväebaas. Millised muutused ootavad Scoutspataljoni Tapa linnakus ja harjutusväljadel?

Kol-ltn Merilo: „Me oleme siin ikka veel külas. Külaskäimiseks meid see linnak ja keskpolügoon praegu rahuldavad. Kuid praegune Tapa linnak pole valmis Scoutspataljoni siiakolimiseks. Selleks on vaja veel palju tööd ära teha ja palju raha betooni panna. Isikkoosseis saab teatud ümberkorralduste järel kolida ka olemasolevatesse hoonetesse. Aga see uus lahinguratsu vajab kindlasti täiesti uusi tehnohalle ja palju muud, mida siin praegu veel pole. Scoutspataljoni kolimise põhjus on seotud üksnes CV90-35-le üleminekuga. Harjutusalade poolelt muudavad praegune keskpolügoon ja sealsed arendused nende kasutamisvõimalusi oluliselt. Lahinglaskmiste poolelt pole mõned asjad küll tehtud nii, nagu manöövri sooritamiseks vajalik, aga eks see asi ka paraneb. Praegu pole probleemiks niivõrd polügooni suurus kui üksuste hulk, kes seda kasutavad, polügoonile pääsemiseks on väga tihe konkurents. Lähiharjutusala, mida siia plaanitakse, ongi vaja selleks, et hoida kokku aega ja raha, mis kuluks siit keskpolügoonile liikumiseks.“

Mis muudaks kutselise sõduri karjääri tulevikus ahvatlevamaks?

Vbl Lindström: „Meie värbamine on natuke muutunud. On plaanis mitu kampaaniat, kuvandiloomise programme. Suund on värvata mitte massi, vaid spetsiifilisi inimesi spetsiifilistele erialadele.
Ajateenija näeb ju Scoutspataljoni vaid Kevadtormil, pioneerid ja suurtükiväelased ka muude õppuste käigus. Rohkem ei teata. Ka meedia on olnud ühekülgne, nüüd hakkame kuvandi loomisega vaeva nägema.“

Kpt Kivistik: „Siiski kõige rohkem panustab kutseliste kaitseväelaste elukutse populariseerimisse, mainetõusu ja liikmeskonna kasvu võimalikult hea ja professionaalne töö ajateenijatega. See tähendab, et kõigi meie ohvitseride-allohvitseride ainus püha kohus on anda endast 101%. Jätta võimalikult hea mulje endast kui professionaalist, kaitseväest kui institutsioonist ja seeläbi kindlustada meie ajateenijates ja reservväelastes veendumus, et kaitseväelase tööd on vaja teha, seda on au teha ja see on prestiižne.“