Niisiis Iraagias astuti bin Ladenist ja mulla Omarist kaugemale, kui sealne terroristide ninamees Abu Bakr al-Baghdadi kuulutas end eile kaliifiks. Riik, mida ta looma asus, kannab vaid piiratud regionaalset nime al-Dawlah al-Islāmīyah fī al-ʻIrāq wa-al-Shām, mida mõned tõlgivad Iraagi ja Levandi, teised Iraagi ja Süüria islamiriigiks. Bilad al-Sham oli vaid provints Rašiidide, Omajjaadide ja Abbassiidide kalifaadist, kattudes osaliselt Süüriaga.

Mida siis arvata ühe provintsi kaliifist, ajal mil kalifaadi taastamine on paljude islamisõdalaste eesmärgiks, aga keegi ei taha kedagi teist tegelikult kaliifiks tunnistada? Kalifaadi allakäik algas ju praktiliselt kohe pärast Omajjaadide kukutamist 750. aastal (kui läksid igaveseks lahku šiiidid ja sunniidid). Viimati kandis kaliifi tiitlit Punase mere ääres paiknenud Hijazi kuningas ja Meka šeriif Hussein bin Ali 1924. aastal ja teda ei tunnistanud kaliifiks ükski teine islamiusku järgiv koht maailmas.

Iraak ja al-Sham (ehk Süüria)

2003. aastal üritas USA tollane valitsus tõestada seost Iraagi diktaatori Saddam Husseini ja terroristi Abu Musab al-Zarqawi vahel, kes pidanuks olema al-Qaida esindaja Iraagis. Toona oli see seos küll kaugelt otsitud. Osama bin Laden oli vasakpoolse despoodi Saddami avalikult hukka mõistnud, aga al-Zarqawi pidi CIA arvates olema tõendiks, et nende kahe vahel olevat liit.

Saddam kukutati aprillis 2003, vangistati sama aasta detsembris ja poodi üles 2006. aasta detsembris. Al-Zarqawi oli aga saanud omale nime ja just tema ümber koondus Iraagis al-Qaida vastupanu ameeriklastele. CIA oli tahtmatult ise meisterdanud tondi.

Varem oli al-Zarqawi juhtinud kohalikku põrandaalust rühmitust Jama'at al-Tawhid wal-Jihad, mis 2004. aastal vandus truudust al-Qaidale uue nime all Tanẓīm Qāʻidat al-Jihād fī Bilād al-Rāfidayn (tuntud oli ta pigem Iraagi al-Qaidana). Ja al-Zarqawi vallandas Iraagis eriti kõrilõikajaliku (sõna otseses mõttes) terrorilaine. 7. juunil 2006 suutsid ameeriklased al-Zarqawi tappa.

Al-Qaida kogus Iraagis aga järjest enam võitlejaid, selgelt Saddam Husseini väljaõpetatud sunniitlike sõdurite ja fedajeenide ning ka välismaalt saabunud vabatahtlike najal. 13. oktoobril 2006 kuulutati Iraagis põranda all välja Iraagi Islamiriik, mida juhtima asus keegi Abu Abdullah al-Rashid al-Baghdadi, kellest pole küll palju rohkem teada, kui et ka tema sai 2010. aastal USA raketilöögis surma.

Abu Bakr al-Baghdadi on alates 2010. aastast olnud selle terroristide riigi emiir, nüüdsest on ta siis vähemalt sõnades kaliif nimega Ibrahim, mehe minevikust on teada vaid see, et tal on doktorikraad Bagdadi ülikoolist, vanuseks arvatakse olevat 43 aastat, aga kuna mõlemad al-Baghdadid on kasutanud väljamõeldud sõdalasenimesid, pole ka nende minevikust palju teada.

Süürias ei läinud õnneks

Iraagis oli sunniitide vastupanu juba vaibumas, kuid 2011. aastal vallandunud Süüria kodusõda avas neile uue ukse. 2012. aasta jaanuaris otsustas osa Süüria vastupanuvõitlejaid luua uue rühmituse an-Nusra rinne (Jabhat an-Nuṣrah li-Ahl ash-Shām), mida oli põhjust pidada al-Qaida toetajaiks. Nende tagalas murdis aga mullu aprillis Süüriasse ka Abu Bakr al-Baghdadi toetajaskond, laiendades Iraagi islamiriiki sellega Iraagi ja Levandi islamiriigiks. Tulemuseks olid käesoleva aasta alguses vihased kokkupõrked kahe erineva al-Qaida rühmituse vahel Süürias.

Al-Qaida ise toetab avalikult senist an-Nusra rinnet, mis nüüd nimetab end ash-Shami al-Qaidaks (Tanzim Qa'edat Al-Jihad fi Bilad Al-Sham) ja sisuliselt lõi al-Baghdadi toetajad Süüriast taganema. Need olid aga sealsetest relvaladudest juba tugeva relvastuse hankinud ja alustasid nüüd Saddam Husseini põrandaaluse Baath-partei toetusel pealetungi Iraagi sunniitide kolmnurga hõivamiseks.

Kalifaadist sai sõjaloosung, poliitilised eesmärgid on laenatud kohalikelt Iraagi sunniitidelt, sisuliselt on tegemist ühe osalisega Iraagi kodusõjas. Ka šariaat on ju islamimaailmas termin, mis peaks tähistama õiglasemat riiki, kuigi keegi ei tea täpselt kuidas see välja peaks nägema, nagu ka kalifaadi taastamine ei ole toomas regiooni jõukust ega stabiilsust, vaid uue verevalamise.