Saksa fotograaf avaldas 1980. aastatel salaja tehtud fotod Hitleri punkrist

 (65)
Saksa fotograaf avaldas 1980. aastatel salaja tehtud fotod Hitleri punkrist
Foto: CLEMENS BILAN, AFP

Fotograaf Robert Conrad riskis alates 1987. aastast oma vabadusega, pildistades salaja Adolf Hitleri lagunevat punkrit tollases Ida-Berliinis. Ehitustööliseks maskeerituna hiilis ta sinna sisse umbes 30 korda ja avaldas nüüd lõpuks oma töö tulemuse.

1987. aasta suvel tõmbas Conrad selga ehitustöölise tunked ja pani pähe kiivri ning peitis oma 35-millimeetrise lainurkobjektiiviga kaamera Praktica nahast õlakotti, millist kandsid tol ajal paljud Saksa Demokraatliku Vabariigi töölised. Et maskeering oleks täiuslik, hoolitses Conrad selle eest, et kotist paistaks välja termos, kirjutab Der Spiegel.

Fotograaf ronis seejärel üle Otto-Grotewohl-Straßel asunud ehitusobjekti ümbritsenud tara ja surus maha soovi kohe jooksma pista. „Ma kõndisin väga aeglaselt üle objekti, nagu üle munakoorte, et keegi mind tähele ei paneks,“ meenutab Conrad.

Ida-Saksamaa valitsus plaanis 1986. aastal ehitada Voßstraße ja Otto-Grotewohl-Straße (nüüd Wilhelmstraße) nurgale suure korterelamu. Selleks oli aga kõigepealt vaja lammutada betoonist sünge minevikumälestis. Nagu selgus, sisaldas maapind ehitusobjekti all mitte ainult Adolf Hitleri endist punkrit, vaid ka uue riigikantselei ja välisministeeriumi pommivarjendit.

Seotud lood:

Selleks tuli kuni kaheksa meetrit maa all asunud võimsad tugevdatud betoonseinad välja kaevata ning tükkhaaval eemaldada ja lammutada, mis oli töömahukas ettevõtmine. Punaarmee lõi füüreri punkrile 1947. aastal käega, olles üritanud seda õhku lasta. Neil õnnestus hävitada kompleksi ventilatsioonišahtid, purustada siseseinad ning kukutada nelja meetri paksune punkrilagi 40 sentimeetrit allapoole, kuid ülejäänu pidas vastu. 12 aastat hiljem üritati punkrit uuesti õhku lasta, kuid siis sulges Ida-Saksa valitsus sissepääsu punkrivaremetesse, kattis objekti mullaga ja lasi kogu kupatuse rohtu kasvada. Nii jäi kõik kuni 1986. aastani.

„Loomulikult ei olnud ajalehtedes natsipunkrite kohta midagi. See oli üsna tabuteema, nagu kõik, mis käis natsiperioodi kohta,“ seletab Conrad. „Ametlikult ehitasid nad lihtsalt uut elamurajooni.“

Fotograaf ise avastas punkrivaremed juhuslikult, kui sõitis bussijuhi õpilasena mööda Otto-Grotewohl-Straßet. „Minu iste bussis oli kõrgemal, nii et ma nägin üle tara ehitusobjektile,“ meenutab Conrad. „Äkki nägin ma seda täiesti hullumeelset maastikku tohutute betoonist varemetega, mis olid kümneid aastaid maa alla maetud.“

Conradis ärkas kohe fotograafi jahiinstinkt. Ta uuris koha ajalugu, luges seda vähest, mis natside punkri kohta saadaval oli ja sõbrad Lääne-Saksamaal saatsid lisamaterjali. Ta hakkas objekti ümbruses ringi jalutama ja pildistas seda väljastpoolt. Ta kõnetas ka objektilt lahkuvaid ehitustöölisi, kelle käest sai teada, et objektile pääs ei ole mingi eriti range kontrolli all.

Oma esimese külastuse ajal sattus Conrad uue riigikantselei punkrisse. Ta tegi fotosid roostes ventilatsioonitorudest, telliskiviseintest, seifidest ja mürskudest. Vaatamata vajadusele kiirustada on Conrad nüüd oma töö suhtes kriitiline.

Tol ajal pildistas ta lihtsalt kõike, mida nägi. Kõige tähtsam oli mitte vahele jääda. „Minu suurim hirm oli, et nad arvavad, et ma püüan põgeneda,“ ütleb Conrad. See hirm polnud põhjendamatu, sest objekt oli Lääne-Berliini piiri vahetus naabruses. „Nii palju kui mina teadsin, ulatus punkrite labürint müüri alt läbi ja isegi surmaribani.“

Ehitusobjekt mõjus Conradile narkootikumina. Et keegi teda esimesel korral ei märganud, läks ta tagasi. Ja üha uuesti ja uuesti, võibolla kokku 30 korda, ta ei mäleta enam täpselt. Mõnikord oli visiitide vahel mitu kuud, mõnikord mõni päev.

Tegemist oli ka võidujooksuga ajaga, sest ekskavaatorid kaevasid sügavamale ja töölised eemaldasid tugevdatud terast.

Kord ehmus Conrad surmani, kui kohtas riigikantselei punkris teist meest. „See oli uskumatu,“ ütleb Conrad. „Ta istus seal kaevurilambiga nii rahulikuna kui üldse olla saab, joonistades väikesele molbertile sünget stseeni.“ Conrad ei tea seni, kes see oli. „Me rääkisime omavahel, aga umbusaldus oli liiga suur. Ta ei julgenud minult küsida, miks ma seal olin, ja mina ei julgenud ka temalt küsida.“

See oli groteskne stseen: kaks meest hoiavad keelt hammaste taga hirmust kommunistliku diktatuuri ees natside punkris. Pärast lühikest pausi jätkas kumbki oma tööd, üks fotoaparaadi, teine söetükiga.

Mõne külaskäigu järel leidis Conrad lõpuks sissepääsu kurikuulsasse punkrisse, kuhu Hitler ja tema sisering end barrikadeerisid, kui punaarmee Berliini jõudis. Kompleks koosnes esimesest punkrist, mis ehitati 1935. aastal, ja peamisest palju pommikindlamast „füüreri punkrist“, mis valmis alles 1944. aastal. Conrad oli aga eest leitus pettunud. Kummaski punkrikompleksi osas ei olnud originaalset hullumeelsust, mida ta oli lootnud näha. „Liiga palju liitlasvägede sõdureid ja uudishimulikke berliinlasi oli esimestel aastatel pärast sõda sealt läbi käinud ja kõik nad võtsid suveniire,“ seletab Conrad.

Midagi Conrad siiski leidis: mädanevaid mööblitükke, mürske, Wehrmachti kõrge ohvitseri epoleti, gaasimaski ja tühje vahuveinipudeleid. Füüreri punker ise oli nii vett täis, et sinna oli raske sisse pääseda. See koosnes nüüd ka vaid ühest suurest ruumist, sest Nõukogude armee õhkulaskmisüritus oli purustanud kõik vaheseinad. Esimeses punkris leidis Conrad aga enese arvates ruumi, kus Magda Goebbels mürgitas veidi enne sõja lõppu tsüaniidiga oma lapsed ja iseenda.

Pärast seda visiiti jäi Conrad esimest korda vahele. Rahvapolitsei uuris tema nahast õlakoti sisu ning otsis ta läbi, mille tulemusena leiti kiiresti sokkidesse peidetud film. Üllatuslikult tõi see aga kaasa suhteliselt vähe probleeme. Teda ei süüdistatud ka katses Ida-Saksamaalt põgeneda. „Nad ei saanud õieti aru, mida ma seal tegin, nad ütlesid mulle lihtsalt, et ma pean lollustega tegelemise ära lõpetama,“ ütleb Conrad. Seda ta aga ei teinud ja jäi vahele veel neli korda ning temalt konfiskeeriti tosin filmirulli.

1989. aastal sai kõik läbi. Lammutustööd lõppesid ja allesjäänu – füüreri punkri põrand ja välisseinad täideti liiva ja kruusaga.

Mõni kuu hiljem hävis ka teine massiivne betoonehitis – Berliini müür – ja Conrad sai täita oma unistuse õppida arhitektuuri, mida tal Ida-Saksamaal teha ei lubatud.

Vabal ajal on ta aga endiselt vanale kirele truu. Ta otsib endiselt kadunud maailmu, pildistades maha jäetud barakke, korterelamuid ja tehaseid, enne kui need lammutatakse. Enam ei pea ta aga end ehitustööliseks maskeerima.

Vaata fotosid Hitleri punkrist Der Spiegeli veebilehelt.