Risti löömise komme ilmnes uuesti kodusõtta kistud Süürias

Verise kombe importijaks oli Iraagist Süüriasse üle kolinud al-Qaida haru ISIL (Iraagi ja Levandi Islamiriik), kes edastas hiljuti maailmale kaadreid Süürias Raqqa linna lähistel risti löödud isikutest, keda väideti olevat islami vaenlased. Nii piibliajastu stiilis karistusmeetod pidi ilmselgelt kohutama kristlikku maailma.

Iroonia selle juures on küll fakt, et ISIS ei ole niivõrd sõjas kristlastega vaid just teiste islamistlike rühmitustega, on ju ISIS läinud ka avalikku konflikti al-Qaida endaga. Süüria diktaatori Bashar al-Assadi vastu sõdiva Vaba Süüria Armee kõrvale loodi nimelt selle aasta jaanuaris Modžahediinide rinne, mis koondas just neid islamirühmitusi, mis üritavad ISIS-e võitlejaid Süüriast välja lüüa. Ja  verised arveteõiendamised on läinud moodi islamistlike rühmituste omavahelises arveteklaarimises.

Viimati nähti ristilöömist Jeemenis 2012. aastal, kui sealne al-Qaida hukkas isikut, keda kahtlustati "elektroonikaseadmete paigaldamises autodesse, et USA droonid neid jälitada saaks." Paranoia on selliste äärmusrühmituste ridades ilmselt paratamatu. Täht-tähelt Koraani lugedes võiks ristilöömistele isegi õigustust leida, kuigi tegelikus praktikas sellist karistusviisi ei ole, lihtsalt al-Qaida on kõrilõikamiste vahelduseks nüüd uue julmuse leidnud. Kuna risti lüüakse neid, keda juba enne hukatud, siis on tegemist pigem laibarüvetuse kui karistusviisiga.

Kristus ja Peetrus

Enamik meist teab seda, kuidas roomlaste impeeriumis teisitimõtlemist levitanud Jeesus risti löödi, juhtus see hiljemalt aastal 29 m.a.j. Järgnenud kristlaste tagakiusamise ajal, umbes aastal 64 või 67 laskis keiser Nero risti lüüa ka Roomas elanud kristlasi, kelle liider, püha Peetrus nõudis küll, et teda löödaks risti pea alaspidi, sest ta ei pidanud end vääriliseks surema Jeesuse kombel.

Kuna samal ajal hukatud kristlane Paulus oli Rooma kodanik, siis teda ei löödud risti, vaid saadeti timukakirve alla, Peetrust aga lubasid Rooma seadused hukata ristil. Ja mõiste kristlus saigi ju nime sellest ristist, mida Jeesust tassima sunniti enne, kui teda hukati.

Kuid see karistus oli roomlaste arsenalis juba ammu enne teda olemas, aastal 71 e.m.a. olid ju enamik Spartacuse ülestõusuga liitunud orjadest, kokku 6000 meest, risti löödud. Ristilöömisi kasutati karistusena antiikses Kartaagos, Pärsias, harvemini Kreekas, ka Makedoonia Aleksander laskis vallutatud Tüüroses (tänase Liibanoni aladel) risti lüüa 2000 kohalikku elanikku. Ja Juuda kodusõja ajal (algas 88 eKr) löödi 800 rahvuskaaslast risti Jeruusalemmas. Lihtsalt piinamise, mitte usulise repressiooni eesmärgil.

Jaapan, NSV Liit ja Saudi Araabia

Rooma keiser Constantinus keelustas ristilöömise lõplikult 4. sajandil, kuigi hiljem on sellist hukkamist kasutatud just sihilikult kristlaste mõnitamiseks, näiteks Jaapanis 1597. aastal.  Enamasti löödi küll hukatavad veel elusalt risti, kus nad siis vedeliku- ja verekaotuse tõttu hinge heitsid. Aga 17. sajandil läks ristilöömine moodi just Jaapanis, kohalike ülestõusnute karistamiseks. Viimatisi teateid on Teise maailmasõja ajast, kui Jaapani sõdurid okupeeritud aladel vange risti lõid, küll ilma selge usulise tagapõhjata.

Nemmersdorfi külas Ida-Preisimaal korraldas peale tunginud Punaarmee aga 21. oktoobril 1944 massimõrva, tappes 74 kohalikku elanikku, kaks alasti naist olid löödud laudaukse külge risti.

Kaadrid on tõeliselt šokeerivad:

Väidetavalt olid ristilöömist kasutanud ka natside üksused Sevastoopolis 1942. aastal, juutide vastu.

Saudi Araabia seadused lubavad siiani hukatavaid risti lüüa (või lihtsalt seina külge riputada), konkreetselt juba maha raiutud peadest ilma jäetud surnukehi mõnitades.  Al-Qaida stiilis ristilöömine on vaid veidi erinev sellest.