Riik Euroopas, mida keegi enam ei mäleta: Banati Vabariik 1918. aastal

 (10)
Riik Euroopas, mida keegi enam ei mäleta: Banati Vabariik 1918. aastal
Banat jagati 1920. aastal Serbia ja Rumeenia vahel ära.Wikimedia commons

20. sajandi algus nägi Kagu- ja Ida-Euroopas suuri mullistusi, lagunes Osmanite impeerium, Austria-Ungari ja Venemaa impeeriumid, terve rida uusi riike sai omale aluse, samal ajal ilmus maailmakaardile ka rida selliseid riike, millele pikemat eluiga polnud antud.

Banati Vabariik kuulutati välja 1. novembril 1918 Timișoaras (ehk Temesváris), tollase Ungari, tänase Rumeenia aladel. Tsiviilvõimu juhina oli seda koheselt pärast Austria-Ungari kaksikmonarhia langemist välja kuulutamas sotsiaaldemokraat Otto Roth, sõjalist jõudu asus aga looma Albert Bartha de Nagyborosnyó. Nimedest nähtub, et selle riigi eestvedajaks olidki sakslased ja ungarlased.

Kuna selget etnilist ülekaalu ühelgi rahval seal ei olnud, oleks suurimad rahvused selles 1,5 miljoni elanikuga riigis olnud rumeenlased (37,4%), sakslased (õigemini banatišvaabid, 24,5%), serblased (18%) ja ungarlased (15,3%). Pindalalt oli jutt umbes 28 000 ruutkilomeetrisest alast. Samas sai küll selgeks, et suurima rahvana tahtsid kohalikud rumeenlased hoopis ühineda Rumeeniaga. Multietniline mudel riigi loomiseks ei osutunud võimalikuks.

Viie rahvuse riik?

Seotud lood:

Niipea, kui Austria-Ungari monarhia kukkus, 31. oktoobril 1918 sündisid eraldi rahvusnõukogud Banati ala rumeenlastel, ungarlastel, sakslastel, juutidel ja serblastel. Dr Otto Roth üritas erinevaid rahvaid ühise lipu alla koondada, aga edutult. Ja vastloodud ühtsusvalitsus ei suutnudki ennast tegelikult kehtestada. Barthast sai ka Ungari kaitseminister (1918 ja 1946-1947), Rothi saatusest pole palju kuulda. Ainus riik, mis seda vabariiki tunnustas, oli Ungari, kõik teised naaberriigid nõudsid seda strateegilist ala endale.

15. novembril 1918 okupeeris piirkonna Serbia armee, 3. detsembril aga võtsid neilt võimu üle Prantsuse üksused. Ja Prantsusmaa vahendusel jagati ala serblaste ja rumeenlaste vahel ära. 3. augustil 1919 sisenesid Timișoarasse Rumeenia väed. Pariisi ja Trianoni rahukonverentsidel ei jäänud enam muud üle, kui leppida faktiga, sakslaste palvekirjad Banatist jõudsid kurtidele kõrvadele. Üks pisike osa Banatist jäi ka Ungari koosseisu.

Tänane Timișoara kandis küll endise avaaride kindlusena keskaegse Ungari koosseisus nime Temesvár, kuni 15. sajandil langes linn türklaste kätte. 1716 austerlaste poolt vabastatud, sai alast esmalt Temeswari banaat, 1779. aastal jäeti ala aga vormiliselt Ungari kuningriigi koosseisu. Serbia pealinnast Belgradist vaadatuna asus Banat aga otse üle Doonau.

1919. aastast tänaseni on linn Rumeenia osa, 1989. aastal puhkes linnas aga Rumeenia revolutsioon, kui kommunistist diktaator Nicolae Ceaușescu laskis sealseid meeleavaldajaid tulistada. Banati taastamise nõudeid pole küll kaasajal kuulda, ju ta siis tehislik moodustis oli.

Timișoara elanikest täna 87 protsenti on rumeenlased, viis protsenti ungarlased. Sakslasi on küll ka piirkonnast välja aetud. Osa põgenes ise Teise maailmasõja lõpukeerises Saksamaale, osa oli aga küüditatuna Rumeenia teistes osades (põhiliselt Bărăgani stepis) asumisel kuni 1963. aastani. Seejärel on paljud banatišvaabid ja transilvaania saksid aga juba ise eelistanud emigreeruda Rumeenia aladelt.

Keskajal oli Ungari monarhia soosinud germaanlaste sisserändu, kuna piirkond oli sõdades tõsiselt kannatanud, Teise maailmasõja järgne Rumeenia nägi sakslasi aga vaenlastena.