Rannikukaitse: Kuidas Eesti tuleb toime oma 3793-kilomeetrise rannajoone kaitsmisega?

 (84)
NATO miinitõrjeoperatsioon Tallinna lahel
NATO miinitõrjeoperatsioon Tallinna lahelFoto: Ilmar Saabas

Eesti pikk rannajoon ja keerukas rannikumeri sunnib üha põhjalikumalt arutlema, kuidas kaitsta end merelt lähtuva agressori vastu.

Avaldati ajakirjas Sõdur 1/2015

Seoses läinudsügiseste sündmustega Stockholmi saarestikus ja meil toimunud valimistega on üha rohkem kuulda keelendit „rannakaitse“. Viimaste aastate jooksul on seda kuulda ka Kaitseliidu mereäärsetest malevatest. Olenemata ajenditest on mõttearendused riigikaitsest Eesti merealadel asjakohased ja tervitatavad.

Peab aga nentima, et nimetuste ranna- või rannikukaitse all esineb arusaamu, mis ei põhine süsteemsetel teadmistel tänapäevasest sõjapidamisest. Et järjekordset „krokodilli lendama“ ei pandaks, on käesoleva kirjatüki eesmärk püüda luua selgust mõningates mõistetes ja põhimõtetes, kummutada väärarusaamu ning anda põhjust edaspidiseks sisutihedamaks ja mõtestatumaks aruteluks ning teadmistepõhiseks sõjaliseks riigikaitseks.

Teooriast

Tänapäevase sõjapidamise edu sõltub terviklikust ja kõikehõlmavast lähenemisest, mida kutsutakse ühendsõjapidamiseks, täpsemalt ühendoperatsioonideks (joint operations). Traditsioonilised sõjapidamise keskkonnad on maismaa, õhk (ja kosmos) ning meri (veepind ja veemass), millele lisanduvad elektromagnetiline spekter, info- ja küberruum. Edu sõjapidamises pole võimalik saavutada, keskendudes vaid ühele nimetatuist, vaid kõigile terviklikult. Seega sõjapidamine merel, õhus või maismaal pole eesmärk omaette, vaid osa ühendoperatsioonidest.

Seotud lood:

Sõjapidamise eesmärk merel on saavutada mereala valdamine (sea control), mida ajalooliselt kutsutakse ka mereülemvõimuks (command of the sea). See on olukord, kui kellelgi on teatud merealal mingi ajavahemiku jooksul vaja tegutsemisvabadust oma eesmärkide saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui ka vee kohal paiknevas keskkonnas. Erinevalt maismaast ei saa merd vallutada ega okupeerida ja seetõttu on eesmärk merel just merd oma eesmärkidest lähtuvalt kasutada, mitte veeala füüsiliselt omada.

Igasuguse (ühend)sõjapidamise eeldus Läänemere piirkonnas on lahinguruumi ülekaal, mille mereline osa on mereala valdamine. Sõja või kriisi korral ellujäämiseks on Eestil vaja ülemvõimu Läänemerel, s.o tegevusvabadust, et tagada nii kaubanduslik kui ka sõjaline meresõit, sest peamine transpordiühendus vaba maailmaga on meie geograafiat arvestades meretee. Seega on Eesti riigikaitse esimene ülesanne merel tagada meresõiduvabadus nii rahu, kriisi kui ka sõja korral. Eesti, nagu enamik väikeseid rannikuriike, on paraku liiga väike ja vaene, et mereala valdamist endale iseseisvalt saavutatavaks eesmärgiks seada ja seetõttu toetutakse peamiselt kollektiivkaitsele.

Väikese rannikuriigi realistlik ambitsioon on mereala valdamist takistada (sea denial), see tähendab vastase häirimist mingi mereala valdamisel, suutmata seda ise vallata – ei lase vastasel merel tegutseda, kuid ei suuda seda ka ise. Ühendriikide admirali Turneri arvates on sisuliselt tegu sissisõjaga merel, kus mereala valdamise takistaja ei pea tugeva vastasega silmitsi seisma, vaid lööb ja kaob. Nii saab ka palju nõrgem jõud edukalt nurjata ülekaaluka vastase kavatsusi.1 Sellist mereala valdamise takistamise meetodit nimetatakse väikesõjaks2.

Rannikusõjapidamine

Niisiis on Eesti iseseisva sõjalise kaitse eesmärk merel vastasele mereala valdamist takistada, seda võib nimetada rannikukaitseks (coastal defence). Rannikukaitse on sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt, s.o vaenulike sõjalaevastike ja meredessantide vastu, mille moodustavad vastavad laevastikud, rannikukaitsepatareid, mere mineerimine ja selleks määratud maa- ja õhuväeosad3.

See ei ole eraldiseisev meresõjapidamise valdkond nagu õhu-, pealvee- või allveelaevatõrje, vaid kõigi eelnevate kasutamine rannikulähedases keskkonnas. Nii ei leidu viiteid rannikukaitsele NATO võimeloendeis ja rannikukaitse kui sellise taktikaid, tehnikaid ja protseduure ei käsitle NATO sõjapidamise doktriin4.

Siinkohal tuleb ära õiendada terminisegadus: ranna- või ranniku-. Kuigi eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel oli eesti keeles kasutusel just rannakaitse termin, pole see tänapäevast sõjapidamist arvestades enam asjakohane. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on rand merd äärestav maismaaosa rannajoonest kuni tugevaima tormilaine mõjupiirini, rannik aga rannalähedane maismaa- ja veeala koos seal paiknevate saartega. Kuigi inimene elab maismaal, pole tänapäeval enam võimalik merelt lähtuvale sõjalisele rünnakule vastu saada pelgalt mõnekümne meetri laiust rannariba kaitstes. Seetõttu nimetatakse ka teistes keeltes kaitset merelt lähtuva ohu vastu ranniku-, mitte rannakaitseks: skandinaavia keeltes kystforsvar (mitte strandforsvar) ja inglise keeles coastal defence (mitte beach defence, mis võib küll olla eelneva osa).

Tänapäevase sõjapidamise ühendiseloomu tõttu võib väita, et strateegiana on rannikukaitse vananenud ja eraldiseisvana ajalooks saanud mõiste, st tegu on juurdepääsu takistamise/ala takistamise strateegia (Anti Access / Area Denial – A2/AD) merelise osaga. Sõjapidamise mõistes tegeldakse rannikukaitse asemel pigem rannikuala sõjapidamisega (littoral warfare), mis ühendab nii amfiibse sõjapidamise ofensiivset kui ka defensiivset poolt, st nii jõu kuvamist merelt maale kui ka kaitset selle vastu. Tänapäevase ühendsõjapidamise alus on tugevad keskkonnaspetsiifilised alustalad st väeliigid. Nimetatud olukorra puudumise tõttu Eestis keskendun edaspidises siiski rannikukaitse mõistele selle ajaloolises ja taktikalises tähenduses.

Meresõjaliselt koosneb rannikuala (littoral) merealast, mida peab valdama, et toetada operatsioone maismaal, ja maa-alast, mida otseselt saab toetada ja kaitsta merelt. Selline mereala st rannikumeri asub kontinentaalsokli kohal, veesügavusega kuni 200 m.5 Merelt mõjutatava maa-ala sügavus sõltub aga kasutatavast tehnoloogiast – näiteks Tomahawki tiibraketi laskeulatus ületab 1000 km. Eesti, nagu kogu Põhja-Euroopa, asub sõjaliselt rannikualal ning kõik Läänemere piirkonnas läbiviidavad sõjalised operatsioonid on olemuselt amfiibsed ühendoperatsioonid.

Omaaegse kaptenleitnandi ja hilisema Taani kaitseväe juhataja admiral Tim Sloth Jørgenseni sõnul koosneb rannikusõjapidamine keskkonnaga integreeritud kihtidest, et tagada kaitse sügavus. Välimise kihi moodustavad geograafilistesse pudelikaeltesse ja vastase mereteedele paigutatud konventsionaalsed allveelaevad, mis on nende avastamatuse tõttu tänapäevalgi asümmeetrilised relvasüsteemid. Nii olid külma sõja ajal Taani ja Norra ainsaks reaalseks iseseisvaks rannikukaitse võimeks just konventsionaalsed allveelaevad, millesse Nõukogude Liit suhtus äärmise tõsidusega6.

Järgmine kiht koosneb koordineeritud õhulöökidest (maritime air strike) ja raketilaevade ning mobiilsete rannikupatareide raketirünnakutest. Sellele järgnevad defensiivsed miinitõkked, rannikukaitse suurtükid ning maaväe üksused.7 Selliselt ülesehitatud rannikukaitse näideteks on külma sõja aegsed Skandinaavia riikide ja Soome rannikukaitse süsteemid.

Eraldiseisvana ei ole ükski nendest kihtidest tõhus, tulemuse annab nendevaheline sünergia. Nii tuleb näiteks rannikuvetesse veesatud miinivälju kaitsta pealveetõrje vahenditega vastase miinitõrje eest8, mistõttu mineerimise üks eeldus on reaalne pealveetõrjevõime. Pealveetõrje on tegelikult kogu mere- ja rannikukaitse selgroog, mis kogu süsteemi koos hoiab.

Meresõjapidamist avamerel iseloomustab ofensiivsus – see, kes ründab esimesena, võidab9. Rannikukaitsel annavad aga kaitsjale eelise rannikulähedase keskkonna keerulisus, tihedus ning kohalike olude hea tundmine. Selleks, et sõja korral aru saada merealadel toimuvast või kiirelt ja märkamatult rünnakupositsioonile liikuda ja pärast rünnakut vastutuld vältides eemalduda, on vaja head merepraktikat, navigatsioonioskust ja keskkonna tundmist.

Keskkonna heast tundmisest tulenev koduväljakueelis ongi põhjus, miks erinevalt ookeanist on rannikusõjapidamises kaitse sõja tugevam vorm, nagu ka maismaal. Sellise eelise loomiseks peab rannikuriigi laevastik juba rahuajal pidevalt merel viibima ja harjutama, et intuitiivselt ning tänapäevasele elektroonikale liialt lootmata hakkama saada.10 Seetõttu ei saa ka rannikukaitses otseselt liitlaste abile loota. Kuigi NATO-l on võimeid terve spektri ulatuses, ei saa eeldada, et keegi teine tunneb meie kodumerd paremini kui me ise ja suudab ära kasutada keskkonnaeelise.

Oht merelt

Rannikukaitse tõrjutav oht on vastase jõu kuvamine (power projection) – laevastiku tuletoetus maaväeüksustele ja meredessandid. Laevastiku tuletoetuse eesmärk on meredessandi või maaväe tiiva toetamine või iseseisvalt oluliste sihtmärkide hävitamine (näiteks sillad, elektrijaamad, sidemastid jne). Et kasutatavad relvad on nii laevasuurtükid kui ka rakettrelvad, on suur osa Eestile vajalikust infrastruktuurist mõjutatav relvadega merelt.

Kuigi taktikaliselt on meredessandi maabumisüksus kõige haavatavam laevadelt rannale liikudes, on dessanti tegeva osapoole eesmärk üllatusmomenti kasutades vastutegevust vältida või viivitada. Meredessant püütakse sooritada rannikulõigule, kus ei ole vastast. Nii saab otsustavaks kiirus – kumb osapooltest jõuab kiiremini oma lahinguvõimet dessandikohta liigutada. Kui dessantlaevastik on võimeline dessandikohta planeeritud alternatiivide hulgast valima käigult, ilma et see lahinguvalmidust ja ajastust kuidagi mõjutaks, nõuab tõrjeks mõeldud maaüksuste ümberpaigutamine ja uutele positsioonidele asumine oluliselt rohkem aega.

Esimeses Lahesõjas olid Iraagi poolel USA 5. merejalaväe ekspeditsioonibrigaadi (ca 7500 meest) tõrjeks valmiduses vähemalt neli diviisi (72 000 – 80 000 meest) 499 kilomeetri pikkusel rannajoonel, sest polnud teada, kus ameeriklased kavatsevad maabuda11. Eesti rannajoone kogupikkus on aga umbes 3793 km.12 Seega on meredessanti kõige efektiivsem tõrjuda merel, mil see on laevadel ja laevad kompaktses formeeringus13.

Kokkuvõttes on väär Eestis levinud arusaam, et dessanditõrje jalaväega rannaliival on peamine ja tõhus rannikukaitse meetod. Kuigi praegu pole meil peale jalaväe tõepoolest midagi muud meredessandile vastu panna, on see kõige ebaefektiivsem ja kulukam (ka inimkaotusi silmas pidades) rannikukaitse moodus, sest jalaväge pole meil piisavalt, et mehitada kogu dessandiohtlik rannikuala, jalavägi pole mobiilne ning sel pole vajalikku tulejõudu.

Jalaväega dessanti tõrjudes võib ette näha kahte üldistatud stsenaariumi. Esimene võimalus on see, et dessandi tõrjujad ja dessantüksus ei kohtu, sest vastane maabub seal, kus kedagi ei ole ja liigub kiiresti edasi oma eesmärgini. Teise võimalusena ignoreerib vastane rannaliival ootavat jalaväge, arvestab võimalike minimaalsete kaotustega ja liigub ikkagi kiiresti edasi oma eesmärgini. Oluline on silmas pidada, et meredessandi maandamisega kaasneb oluliselt suurem tuletoetus tuli- ja rakettrelvadest kui tavapärasel maaväe rünnakul, sest laevade suurus ja mobiilsus võimaldab neil kasutada võimsamaid relvasüsteeme kui maaväel. Praeguses olukorras on mõistlikum kohata dessanteerunud vastast seal, kus see on oma laevastiku tuletoetuse mõjualalt väljunud. See aga pole rannikukaitse, dessanditõrje vms, vaid tavapärane maaväe lahingutegevus.

Relvad, platvormid ja võimed

Nagu eelnevalt mainitud, on sõjalise kaitse peamine osa merel pealveetõrje, sest suurem osa ohust asub vee peal. Jätan edaspidise vaatluse alt välja õhu- ning allveelaevatõrje, sest ka nende eeldus on korralik pealveetõrjevõime.

Rannikukaitse sihtmärk on vastase laevastik ja põhirelv tänapäeval laevavastane rakett, kusjuures relvaplatvorm võib olla nii laev, lennuvahend kui ka maismaasõiduk. Foorumites leitavad mõttearendused, kuidas tankitõrjerelvadega rannikukaitset või dessanditõrjet teha, on hetkeseisu arvestades kindlasti tervitatavad ja mõnevõrra tavatud initsiatiivid, kuid pole süsteemse sõjalise mõjuga. Esiteks on tankitõrjerelvadel väga piiratud laskekaugus, st sihtmärk ei pruugi tulla maismaal asuva laskja laskeulatusse ning teiseks ei tee tankitõrjerelv sõjalaevale märkimisväärset kahju.

Paigutades pealveetõrjerelva laevale, asuvad nii relv kui ka sihtmärgi avastamiseks, tuvastamiseks ja relva sihitamiseks vajalikud sensorid ühel platvormil. Sellisel juhul on laev üksi, ilma välise abita võimeline sihtmärki mõjutama. Paigutades sama relva mobiilsesse rannikukaitsepatareisse, on lisaks vaja eraldi platvormi, mis kannaks relva sihitamiseks vajalikke sensoreid, st teeks mereseiret.

Täpse sihitamiseta pole meie rannikualal võimalik pealveetõrjerakette kasutada, sest Läänemerel seilab päevas umbes 2000 laeva ja juhuslike kaubalaevade põhjalaskmine või nn vaippommitamine pole poliitiliste tagajärgede ega kuluefektiivsuse tõttu mõeldav. Kaldalt lastavate relvade kasutamise eeldus on toimiv side- ja juhtimise süsteem, mis sõltub elektromagnetilisest spektrist. Viimast aga saab vastane häirida. Seega sõltumata relvakandja valikust, pole ilma merel opereerivate platvormideta relvi võimalik kasutada.

Rannikukaitse peamised platvormid on külma sõja näitel eelkõige konventsionaalsed allveelaevad, ründelennukid, raketilaevad, miiniveeskajad ja mobiilsed rannikukaitsepatareid. Külma sõja ajal on kasutatud ka paikseid suurtüki- ja torpeedopatareisid, kuid praeguseks on nendest staatilisuse tõttu loobutud. Meie lähinaabruses on levinud ka mobiilsed raketipatareid maismaal, mis lisavad rannikumere lahinguväljale asümmeetriat, kuid nende mobiilsus on võrreldes raketilaevade ja ründelennukitega piiratud.

Rannikukaitse relvana tasub kindlasti (taas)kaalumist ka pealveetõrjetorpeedo, kuigi enamiku NATO riikide külma sõja aegsed torpeedokaatrid on poliitilistel ja taktikalistel põhjustel maha kantud. Peamine taktikaline põhjus on rakettrelvastuse kiire areng, torpeedode väike kiirus ja laskeulatus. Siiski ei pruugi rakettrelv olla võrreldes torpeedoga alati parim lahendus rannikumeres. Kuigi torpeedo ei ole oluliselt odavam kui pealveetõrjerakett, on selle eelised veealusest keskkonnast tingitud asümmeetrilisus ja ühe relva suurem purustusvõime. Kui raketti on võimalik lasta ka rannikul paiknevast raketipatareist, siis torpeedot kandev platvorm saab relva lühikese laskekauguse tõttu olla vaid laev.

Kolmas pealveetõrje relv on meremiin. Miinisõja olulisust tänapäeval illustreerib fakt, et 70% Ühendriikide mereväe sõjalaevade lahingukahjudest alates 1950. aastatest on põhjustanud meremiinid14 ja neid on kasutatud kõikides suuremates külma sõja järgsetes konfliktides, viimati teadaolevalt 2011. aastal Liibüa operatsioonil. Kuna ka meremiinide efektiivse kasutamise eeldus on pealveetõrjevõime ja nende efektiivseks rakendamiseks on vaja üsna mahukat taristut, jätan ka miinid edasise vaatluse alt välja.

Rannikukaitse tõhususe ja kineetiliste reaktsioonide eeldus on mereseire. Kuigi politsei- ja piirivalveamet (PPA) teeb mereseiret piiri valvamiseks ja merepäästeks, pole Eestil sõjalist mereseirevõimet. 21. oktoobril 2014. a Kuku raadiole antud intervjuus tunnistas ka siseminister, et PPA mereseire on üles ehitatud vastavalt rahuaja vajadustele ja eeldab kõigilt rahvusvahelise mereõiguse järgimist (nt kõik allveelaevad sõidavad meie territoriaalmeres vee peal ja näitavad lippu). Selliseid eeldusi ei saa paraku sõjalise planeerimise aluseks võtta.

Mereseire tulemus on mereolukorrateadlikkus (MSA – Maritime Situational Awareness), s.o tegelik arusaamine kõigest merekeskkonnas toimuvast, mis võib mõjutada riigi julgeolekut, ohutust, majandust ja keskkonda15 ning see väljendub tuvastatud merepildis (RMP – Recognised Maritime Picture). Tuvastatud merepildi väärtus seisnebki selle tuvastatuses, st teadmises, mis iga sensorikontakti taga tegelikult on, millega kontakt tegeleb ja kuhu suundub.

Hoolimata paljudest elektroonilistest abivahenditest, on sõjalise tuvastamise peamine vahend ka tänapäeval inimsilm koos toetava elektrooptikaga. Ainult sellise täpsusega andmetele tuginedes on võimalik otsustada kas ja kelle vastu surmavat jõudu kasutada ning ainult sellise täpsusega andmetest on kasu liitlaste mereoperatsioonide toetamisel meie kaitseks. See on ka põhjus, miks rannikut pole võimalik kaitsta ilma ise merel kohal olemata, st mereseire ja igapäevase patrullteenistuseta.

Järeldusi edasiseks

Mida kogu eelneva jutuga Eestis a. D. 2015 peale hakata?

  • Esiteks tuleb selgusele jõuda meie geograafilises asukohas – nii kaua, kui me asume Läänemere kaldal, on sõjaline kaitse merel Eestile sama oluline kui maal ja õhus.
  • Teiseks tuleb endale peale riigikaitse laiapindsuse teadvustada ka tänapäevase sõjapidamise laiapindsust e ühendiseloomu, kus edu tagab tegevus kõigis sõjapidamise keskkondades ja nendevaheline lõimitus.
  • Kolmandaks tuleb riigikaitsele merel läheneda süsteemselt. Praegu on riigi sõjalised ja julgeolekuülesanded merel jagatud kolme ametkonna vahel, lisaks veel Kaitseliidu vabatahtlikud – riigikaitse merel on killustatud ja sel pole ühtset juhtimist. Kaitseliidu rannikukaitse kompaniid on ambitsioonikast pealkirjast hoolimata tore algatus ja süsteemse korralduse juures oleks ka vabatahtlikel võimalik riigikaitsesse merel panustada, kuid praegu pole sel paraku sisu ja sõjalist väärtust.
  • Neljandaks, sõjalise kaitse keskne võime merel on pealveetõrje, mis algab tõhusast mereseirest. Ilma pidevalt merel viibiva laevastikuta ei saa mereseiret teha ega (tulevikus) relvi kasutada. Kuigi „konventsionaalne allveelaev“ kõlab praegu Eesti SKT kontekstis utoopiana, siis alustama peab vundamendist st mereseirest ja pealveetõrjest, et üldse kuhugi areneda. Seetõttu pole Stockholmi saarestiku sündmuste taustal küsimused Eesti allveeseire kohta aktuaalsed, sest praegu on puudu ka sõjaline pealveeseire.

----------------------------------------------------------------------
Sõduri toimetuse märkus: Autor kasutab mereväes väljakujunenud erialasõnavara, mida kajastab ka äsjailmunud raamat „Meresõda“. Tegu on süstematiseeritud materjaliga, mis on laevastiku ohvitseride klubis aastate jooksul sündinud kollektiivse sihipärase töö tulemus ja seda kasutatakse mereväekadettide väljaõppes.

Viited:
1 Till, G. Merevõim. Teejuht 21. sajandisse. Teine väljaanne. AS Ajalehtede Kirjastus, 2012, lk 251.
2 vt Laanetu, L. Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin? – Sõdur. Nr 4, 2004.
3 Eesti Entsüklopeedia VII. Tartu: K./Ü. Loodus, 1936, sub rannakaitse põhjal.
4 Multinational Maritime Tactical Instructions and Procedures. MTP-1 Vol 1(E). NSA: March 2010, artikkel 8103.
5 Vego, M. Naval Strategy and Operations in Narrow Seas. London, Portland, OR: Frank Cass, 1999, lk 5–7.
6 Gjelsten, R. The Role of Naval Forces in Northern Waters at the beginning of a New Century. – Navies in the Northern Waters 1721–2000. Hobson, R., Kristiansen, T. (ed). London, Portland, OR: Frank Cass, 2004, lk 298.
7 Joergensen, T.S. U.S. Navy Operations in Littoral Waters. 2000 and Beyond. – Naval War College Review. Spring 1998, Vol. LI, No. 2, lk 24-25.
8 Vego, M. Coastal Defence. Systems, Solutions, Tactics. – Naval Forces. Nr II, 2014, lk 18.
9 Hughes, W. P. Fleet Tactics and Coastal Combat. Second Edition. Annapolis MD: Naval Institute Press, 2000, lk 27.
10 Børresen, J. Coastal Power: The Sea Power of the Coastal State and the Management of Maritime Resources. – Navies in the Northern Waters 1721–2000. Hobson, R., Kristiansen, T. (ed). London, Portland, OR: Frank Cass, 2004, lk 258.
11 Brown, R. J. U.S. Marines in the Persian Gulf, 1990–1991. With Marine Forces Afloat in Desert Shield and Desert Storm. Washington, DC: History and Museums Division, Headquarters, U.S. Marine Corps, 1998, lk 118 ja 167.
12 Eesti Entsüklopeedia. 11 kd. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 14.
13 Grove, E. The Future of Sea Power. Annapolis, MD: Naval Institute Press, 1990, lk 51.
14 Choi, T. One Does Not Simply ’Close’ the Strait of Hormuz. – Canadian Naval Review. Volume 8, Number 1 (Spring 2012), lk 29.
15 Naval Warfare. Naval Doctrine Publication 1. US Navy, March 2010, lk 49.