Raketikaater: ohtlik naaskel merel, väike, aga kiire

Raketikaatrid on piiratud merealale sobivad ja väikeriigile võimetekohased relvasüsteemid. Arvestades, et NATO raketikaatripark on külma sõja ajaga võrreldes oluliselt vähenenud, aga suuri sõjalaevu on ohtlik kitsale mereale saata, tuleb hakata mõtlema oma raketikaatrite hankimisele.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2017

Kõigepealt nimetusest. NATO nomenklatuurne nimetus artikli peategelasele on patrol boat fast (PBF), ehkki sagedamini kasutatakse suupärasemat fast patrol boat (FPB). Selle kõrval esineb üha enam mittenomenklatuurne fast attack craft (FAC), mida kasutatakse küll eelkõige vastase sõidukite kohta.

Nimetus FPB on pisut segadusttekitav, kuid sellel on ajaloolised põhjused. Kui NATO-s sõjalaevade nomenklatuuri koostati, vajati nimetust fregatist väiksemale ja/või nõrgemini relvastatud sõjalaevale ja selleks sai patrol ship – nimetus oli loogiline, sest neid kasutati peamiselt patrullimiseks. Eesti omakeelne vaste sellele võiks olla vahilaev – otsetõlge venekeelsest nimetusest сторожевой корабль. Eesti merejõududes olid enne Teist maailmasõda teenistuses vahilaevad Laine, Mardus ja Sulev. Eelmisest väiksemaid sõidukeid pikkusega 45–60 meetrit hakati nimetama patrol boat’ideks. Eesti mõistes oleks tegu siiski laeva, mitte paadiga. Kui see laev on kiire (üle 35 sõlme), lisandub nimetusele omadussõna fast.

FPB eesti keelde tõlkimine on omajagu komplitseeritud. Esiteks saaks otsetõlge – kiire patrulllaev või -paat – lohisev (inglise keeleski kasutatakse alati lühendit). Teiseks oleks see ebatäpne, sest FPB-d patrullimiseks eriti ei sobi ja selleks neid ka ei kasutata. Saksakeelne nimetus – Schnellboot, eesti keeles sõna-sõnalt kiirpaat – on tuletatud laeva kiirusest. Soomlased on omakeelse termini – ohjusvene – tuletanud relvastusest – ohjus on juhitav rakett. Sama on vene keelega – ракетный катер on eesti keeles sõna-sõnalt raketikaater. See võikski olla kõige sobivam eestikeelne termin. Ilma rakettideta sama suur ja kiire laev oleks siis kiirkaater.

Raketikaatrit iseloomustavad suur kiirus, väikesed mõõtmed ja oma suuruse kohta võimas relvastus. Raketikaatri tippkiirus peaks olema vähemalt 35 sõlme, aga ületab sageli 40. Raketikaatrid on üsna väikesed, aga rõhk on sõnal „üsna“. Tegu on siiski umbes 50 meetri pikkuse laevaga, mis tagab piisava merekõlblikkuse ning kandevõime relvasüsteemide ja radarite jaoks. Kiirpaadid nagu CB 90 sellesse kategooriasse kindlasti ei kuulu.

Pearelvastuse moodustavad laevavastased raketid, mida täiendavad õhutõrjesüsteemid, suurtükid ja kuulipildujad. Sageli on neil ka miiniveeskamisvõime. Teiste sõjalaevadega võrreldes on raketikaatrid üsna odavad ja löögijõulised. Kõigi nende heade omaduste eest tuleb muidugi maksta. Suur kiirus tähendab suuri peamasinaid ja suurt kütusekulu. Väikesed mõõtmed, eriti arvestades suuri peamasinaid ja suurt hulka relvi, tähendavad väikest autonoomsust¹ ja kitsaid ning spartalikke elutingimusi meeskonnale. Raketikaatri autonoomsus ei ületa üldjuhul nädalat, tippkiirusel sõites ja lahingut pidades lüheneb see oluliselt. Avamerele sellisel laeval eriti asja ei ole.

Eelnimetatud omadused teevad raketikaatrist ideaalse relvasüsteemi piiratud merealadel, näiteks Läänemerel. Sellises piirkonnas on mõni sadamakoht alati läheduses. Väike ja kiire raketikaater saab lahte või saarte vahele varjuda ning sealt siis ootamatult välja söösta, et endast palju suuremaid sõjalaevu vigastada. Kahjuks on viimas 20 aasta arengud (võrdväärse välisvaenlase kadumine, eelarvekärped ja merevägede keskendumine korratagamisoperatsioonidele avamerel) NATO raketikaatriparki oluliselt vähendanud. Läänemerel on veel vaid kolm Poola Orkan-klassi laeva ja Põhja-Euroopas veel Norral kuus Skjold-klassi laeva, aga Norra vajab neid oma pika ranniku kaitseks. Vahemerel on raketikaatreid rohkem: Horvaatia, Türgi ja Rumeenia peale kokku 22. Tippaegadel oli ainuüksi Saksa mereväel raketikaatreid teist sama palju, aga eelmisel aastal arvati viimased kuus teenistusest välja.

Samas on staabiõppused näidanud, et NATO riigid ei soovi suuri sõjalaevu nii kitsastele merealadele nagu Soome lahte tuua, sest need oleks seal liiga haavatavad. Eesti praeguse merekaitse nõrkust arvestades on täiesti võimalik situatsioon, kus olukord maal on NATO mõistes endiselt soodne või sõbralik (permissive), aga merel enam mitte. Nii ei jäägi üle muud kui oma laevade peale mõtlema hakata. Raketikaatri kõige kallim osa on relvasüsteemid ja nende sihtimisseadmed, aga põhimõtteliselt saab need ka hiljem lisada. Laevavastase raketi saab ka kaldalt (või eemal paiknevalt fregatilt) välja lasta, aga sihtmärgi tuvastamiseks on vaja ikkagi kohapeal olevat laeva. Samuti peab olema tagatud side ja andmevahetus (näiteks link 11 või 16) laskja ja sihitaja vahel.

Millised raketikaatreid lähimaadel kasutatakse:

Poola mereväe relvastuses on kolm Orkan-klassi raketikaatrit. Pikkus 48,9 m, kiirus kuni 36 sõlme, meeskonnas 33 inimest. Relvastusse kuuluvad laevavastased raketid RBS-15, 76,2 mm kahur AK-176, 30 mm õhutõrjekahur AK-630 ja õhutõrjesüsteem Strzała.

Norra mereväe relvastusse kuulub kuus Skjold-klassi raketikaatrit. Nende pikkus on 47,5 m, tippkiirus üle 60 sõlme, meeskonnas 15-16 inimest. Relvastusse kuuluvad kaheksa laevavastast raketti Kongsberg Naval Strike Missile, 76 mm kahur Otobreda Super Rapid, kaks 12,7 mm kuulipildujat ja õhutõrjeraketid Mistral.

Saksa merevägi arvas 2016. aastal teenistusest välja oma viimased kuus Gepard-klassi raketikaatrit, mis asendatakse Braunscweig-klassi korvettidega. Nende pikkus on 57,6 m ja kiirus üle 40 sõlme. Relvastusse kuuluvad neli laevavastast raketti Exocet MM38, õhutõrjesüsteem RAM, 76 mm kahur ja kaks kuulipildujat. Laeval on miiniveeskamise võime. Meeskonda kuulub 36 inimest.

Soome neli Rauma-klassi raketikaatrit on ajutiselt teenistusest välja arvatud, sest laevakorpused näitavad väsimuse märke. 2020-ndate keskpaigaks asendatakse nad programmi Laivue 2020 raames ehitatavate uute korveti mõõdus laevadega. Rauma-klassi raketikaatrid on 48,5 m pikad, nende tippkiirus on 34 sõlme, relvastusse kuuluvad kuus laevavastast raketti RBS-15 Mk 3, 40 mm kahur Bofors, kaks 12,7 mm kuulipildujat ja kaks 9-torulist süvaveepommipildujat Elma ASW-600. Raketiseadmed saab vajadusel asendada miinirelssidega. Meeskond koosneb 19 inimesest.

Viide:
¹ Autonoomsus on võime tegutseda ilma tagalatoetuseta. Merel saab autonoomsust mõõta nii päevades kui ka miilides.