Rahvaste enesemääramise õigus: Mis on vahet Eestil, Šotimaal ja Donetskil?

 (282)
Rahvaste enesemääramise õigus: Mis on vahet Eestil, Šotimaal ja Donetskil?
Vabadus viib rahva barrikaadidele. Eugène Delacroix maal aastast 1830.Wikimedia commons

Toetudes rahvaste enesemääramise õiguse peale, kuulutas Eesti Maapäev 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Sellega viidi ellu põhimõte, mille teostamisse suhtuvad suurriigid tänaseni üht moodi, väikerahvad aga risti vastupidi. Ehk kas "separatism" on demokraatlik õigus või lammutav sõnakuulmatus?

Rahvaste enesemääramise õigus on põhimõte, mis on 1945. aastast kirjas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja esimeses artiklis, kuid 1918. aastal oli selle õiguse teostamine riigi iseseisvuse läbi tunduvalt lihtsam, kui tänapäeval. Territoriaalse terviklikkuse ehk status quo säilitamist on suurriikidele rajatud rahvusvaheline kord pidanud oluliselt tähtsamaks kui rahvaste õigust oma saatuse üle ise otsustada.

Ja kuni viimase ajani on peetud isegi lubatuks igasuguste iseseisvus- või "separatismi" püüete vägivaldset mahasurumist. Suhtumine "reaalpoliitikasse" või idealismi mõjutab ka poliitikute suhtumist demokraatlikesse põhimõtetesse. Näiteks nn realismi alusel teostatakse põhimõtteid, mis pärit ajastust enne demokraatiat ja inimõigusi, ajastust, mil valitseja suveräänsus kaalus kõik muud õigused üles.

Ameerika eeskuju demokraatiapüüetele

Seotud lood:

"We, the people" on fraas, millega algab USA põhiseadus 1789. aastast: "Meie, Ameerika Ühendriikide rahvas, määrame ja kehtestame selle põhiseaduse Ameerika Ühendriikide jaoks, et luua täiuslikum liit, saavutada õiglus, tagada rahu meie riigis, kanda hoolt ühise kaitse eest, edendada üldist heaolu ning kindlustada vabaduse õnnistus meile ja meie järeltulijatele."

Ühest küljest andis see valgustusaja aadetest (Jean-Jacques Rousseau kuulsatest üleskutsetest, sh „Inimene sünnib vabana ja on ometi kõikjal ahelates” ja Charles de Montesquieu võimude lahususe teooriast) ajendatud põhiseadus eeskuju kogu maailmale hakata demokraatiat kehtestama, teisalt aga hakkas üha enam rahvaid otsima ise teed oma enesemääramisõiguse teostamiseks ja ahelate seljast heitmiseks.

19. sajandi ja 20. sajandi demokraatiapüüdlused Euroopas, sh ka Eestis, said otsese eeskuju just ookeani tagant, mitte giljotiini teritamisele keskendunud Prantsusmaalt. Kui aga Austria-Ungari 19. sajandil endale parlamendi sai, kujunesid seal koheselt välja rahvuslusele rajatud fraktsioonid (poolakad, tšehhid, ukrainlased, itaallased, lõunaslaavlased, jne), kes ei näinud seda õigust kogu impeeriumi rahvastiku ühise, vaid ikka iga territooriumi eraldi õigusena enda asju ise otsustada.

Rahvaste enesemääramise õigus sai endale alamvoolu rahvusliku enesemääramisõiguse vormis - alistatud rahvad hakkasid senistest impeeriumitest end välja kiskuma, sh ka eestlased Venemaast. Tšehh Johann Amos Comenius (Jan Amos Komenský) oli rahvaste enesemääramise õigust juba 1659. aastal defineerinud kui õigust, mida teostab sama päritoluga, samas piirkonnas elav ja sama keelt kõnelev rahvas avalike valimiste kaudu.

20. sajandil nimetati rahvaste enesemääramise õigust ka Wilsoni süsteemiks, seoses USA president Woodrow Wilsoni avaliku toetusega uute riikide vabanemisele. Mõned on tema peale selle eest siiani vihased.

Riigi ehk valitseja suveräänsus

Seevastu suurriikide-keskne rahvusvaheline õigus lähtus pigem 1648. aasta Vestfaali rahus kirja pandud riikliku (täpsemini küll absolutistliku isevalitseja) suveräänsuse põhimõttest, mis kehtestas ka mittevahelesegamise põhimõtte teise riigi siseasjadesse ja kohustuse tunnistada teiste (valitsejate) riikide territoriaalset terviklikkust.

Kuigi ka see põhimõte kehtib tänaseni rahvusvahelise õiguse ühe alusena, on need kaks õigust - valitseja suveräänsus ja rahvaste enesemääramise õigus - olnud kogu aeg omavahel vihases konfliktis.

Loe veel

Kui mõni rahvas või rahvus otsustab isegi demokraatlike mehhanismide kaudu end mõnest riigist lahku lüüa, seab keskvõim alati tähtsamaks oma territoriaalse terviklikkuse säilitamise - nagu me näeme praegu ilmekalt Hispaanias, Türgis, Venemaal ja näeme tegelikult ka praegu Ukrainas - arvamust, et territoriaalse terviklikkuse ja võimu suveräänsuse põhimõte kaalub üles rahvusvähemuste demokraatliku enesemääramisõiguse.

20. sajandil lisandus küll uue põhimõttena kohustus kaitsta inimõigusi. ÜRO loomisel defineeriti ka dekoloniseerimise vajadust. Üks neist rõhutas demokraatlikke vabadusi, teine andis justkui uue vormi rahvaste enesemääramisele - asendades selle paraku ebademokraatlike valitsuste territoriaalse enesemääramisega.

1975. aasta Helsingi lõppaktiga tehti ka kompromiss - Moskva soovil nõuti Euroopa piiride jäässe panekut, USA nõudel aga seati paberile kohustus kaitsta inimõigusi, nii nagu seda juba ÜRO 1948. aastal deklareerinud oli. Kui keegi ütleb, et Helsingi lõppakt tähistab ühe põhimõtte ülimust teise suhtes, siis selgelt ta ei tea selle kompromissi tausta.

Enesemääramise õigus Šotimaal ja Krimmis

London otsustas mullu lubada Šotimaa enesemääramisõigust, kui referendumil anti otsustada, kas lüüa riigist lahku või mitte. Ukraina on aga 1992. aastast järjekindlalt eiranud Krimmi venekeelse rahvastiku soovi lüüa Ukrainast lahku. Venemaa otsustas Tšetšeenia vabaduspüüded 1999. aastal lõplikult veriselt maha suruda. Milles on nende sisuline erinevus?

Šotimaal on olnud omariiklus ja kuna vähemalt vormiliselt ta oma otsusega 1707. aastal Suurbritannia koosseisu ka astus, siis võttis ta õiguse ka oma kunagist otsust uuesti kaaluda. London langetas ka juba 20. sajandi esimesel poolel otsuse, et impeeriumi enam jõuga koos ei hoita, luues selle asemele Briti rahvaste ühenduse. Šotlaste demokraatlikku tahet nad ei saanud enam eirata. Nii nagu Kanada ei saa eirata Quebeci referendumite otsuseid. Referendum on ilmekaim näide enesemääramise õigusest.

Eesti sündis 1917-1918 uue riigina, mis võttis ise endale enesemääramise õiguse, referendumit asendasid Asutava Kogu valimised.  Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal tugines aga juba väljakujunenud rahvusvahelisele õigusele, mis vägivaldset piiride muutmist ei tunnista. 

Krimmi venekeelne rahvastik on aga tulemuseks nõukogudeaegsest ümberrahvastamise poliitikast, kui tatari- ja ukrainakeelsetele aladele koliti massiliselt venekeelset elanikkonda. Kellel selle ala peale suurem õigus on ja kui kaua kohal elamine selle õiguse loob, selle kohta pole ühtki toimivat definitsiooni. Krimmi venekeelsed võimud arvasid nemadki järgivat rahvaste enesemääramise õigust. Krimmi tatarlased seda ei arva.

Venemaa on aga oma territooriumi laiendanud läbi aegade vaid jõuga - Põhja-Kaukaasia alistati sõjaga ja seda on harjutud kinni hoidma vaid jõuga, inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid veriselt maha surudes. Ka püüded Ukraina küljest tükke Venemaale haarata on rajatud samadele harjumustele. Krimmi annekteerimisel Venemaa külge polnud rahvaste enesemääramise õigus mitte eesmärgiks, vaid tüüpiliseks nõukogulikus stiilis lavastuseks. Luganskit ja Donetskit Ukrainast lahti kiskudes on rõhutud vaid tugevama õigusele, mitte kohaliku rahva demokraatlikule tahtele. See on ka peamine põhjus, miks me ei saa rääkida rahvaste enesemääramise õiguse rakendamisest Ida-Ukrainas.

Rahva käest pole seal keegi kavatsenudki luba küsida.