Raamat: 1944. aastal Saksa sõjaväega kaasa läinud Soome naistel oli kohati karm saatus
Ainuüksi 1944. aasta sõjasügisel läks Saksa sõjaväega kaasa kuni tuhat Soome naist, neist suurem osa Põhja-Soomest, räägitakse värskelt ilmunud raamatus „Vaiettu totuus – Salattuja ja vähän tunnettuja tapauksia sotavuosilta“ („Maha vaikitud tõde – Maha salatud ja vähetuntud juhtumeid sõja-aastatelt“).
Raamatusse on kokku kogutud uut ja üllatavat informatsiooni sõja-aastatelt, millest Soomes on mitmete aastakümnete vältel vaikitud. Raamatus puudutatakse neljal leheküljel ka naisi, kes lahkusid erinevatel põhjustel Soomest koos Saksa sõduritega, vahendab Iltalehti.
Näiteks 1944. aasta sügisel lahkus koos Saksa sõjaväega kuni tuhat Soome naist, kuid täpset arvu ei teata. Suur osa neist oli pärit Põhja-Soomest.
Sakslastega kaasa läinute iga vaheldus 15 kuni 50 aastani, kuid ligi kaks kolmandikku olid 17-24-aastased. Valdav osa naistest naasis hiljem Soome ja punane riigipolitsei Valpo kuulas nad aastatel 1945-1948 Hankos üle. Ülekuulamisprotokollidega tutvunud ajaloolane Ville Kontinen kirjutab oma artiklis, et noortel tüdrukutel ja naistel ei olnud veel elukogemust ega olnud nad ka veel elus oma kohta leidnud, mistõttu lasid end kaasa tõmmata sakslaste, seikluste ja armastuse ahvatlustel.
„Kõige noorematele, vanemate eest salaja kaasa läinud 15-16-aastastele tüdrukutele võis seiklus muutuda üsna kurvaks. Kõige nukram näide oli ilmselt 1929. aastal sündinud tüdruk, kes oli nende sündmuste ajal 15-aastane. Ta rääkis ise, et oli sakslaste Feldpolster ehk välimadrats. Tüdruk viidi pärast Soome naasmist lastekodusse ravile,“ kirjutab Kontinen.
Otse näiteks koos peigmehega laevadega Saksamaale reisinud naiste saatus oli tihti parem kui teistel. Tõsi, ka Saksamaal olid mõnedel vastas tulnukasse negatiivselt suhtuvad mehevanemad või isegi peigmehe saksa pruut või pere. Osa naistest sattus Saksamaal isegi sunnitööle, kui neid hakati kohtlema vaenuliku riigi kodanikena.
„Paljud ülekuulatud mainivad, et kõik ettekujutused ja illusioonid kadusid nälja, vanglaohu ja sakslaste julmuse tõttu,“ kirjutab Kontinen.
Sakslaste sõnul ei olnud kaasa minemisele üht kindlat põhjust, kuid erinevatest põhjustest tavalisim oli suhe Saksa sõduriga. Ülekuulatutest siiski vaid alla poole teatas, et läks armastuse järel. Reisile minekuks oli tihti mitmeid erinevaid põhjuseid.
Kokku sada ülekuulatut ütles lahkumise põhjuseks hirmu, hirmutamise või kuulujutud.
„Sakslased kinnitasid tööl olnud naistele, et neid ootasid ees halb kohtlemine, karistused või riigist väljasaatmine, kui nad Soome jäävad. Üks Saksa arst väitis, et soomlased on hukanud mahalaskmise läbi sada sakslaste heaks töötanud naist. Keegi ülekuulatu rääkis, et hirmutamine oli märkimisväärsem mõjutusvahend kui suhe Saksa sõduriga. Teisalt ei vajanud naised tingimata sakslaste hirmutamist. Kuulujutud levisid naiste hulgas niigi. Muu hulgas räägiti, et kõik sakslasi teeninud satuvad Nõukogude Liitu,“ kirjutatakse raamatus.
Ülekuulatute hulgas oli ka naisi, kes olid sakslastega kaasa võetud vägisi. Nendele juhtumitele hinnangu andmist raskendab siiski see, et osa ülekuulatutest ei rääkinud karistuse hirmus tõtt.
„Igal juhul oli hulgas mitmeid kümneid, kes olid päriselt kaasa sattunud või vägisi sakslastega kaasa viidud. Näiteks Petsamos sakslaste heaks töötanud sattusid tihti sundreisile. Teiste hulgas üks Salmijärvis töötanud naine pidi alla kirjutama dokumendile, milles kohustus teenistusse jääma. Muidu oleks ta pidanud minema jalgsi Lõuna-Soome suunas või oleks jäänud punaarmee kätte,“ öeldakse raamatus.
