Püüe korrata Vabadussõja imet: pitkapoiste kolm päeva vastupanu 1944. aastal

 (37)
Püüe korrata Vabadussõja imet: pitkapoiste kolm päeva vastupanu 1944. aastal
Admiral Johan Pitka jälgimas eesti poiste väljaõpet Kloogal 1944. aastal (Foto: Filmiarhiiv)

Nimetuse pitkapoisid on endale saanud need noored mehed, kes vastasid 1944. aasta hilissuvel eruadmiral Johan Pitka üleskutsele astuda tema loodud üksusse.

Nende sihiks oli korrata Vabadussõja imet – peatada Punaarmee pealetung enne Tallinna jõudmist ning taastada Eesti Vabariik, vahendab ajakiri Sõdur nr 4/2020.

Teatavasti olid eestlased 1940.–1941. aasta Nõukogude okupatsiooni ja järgnenud Saksa okupatsiooni tagajärjel sunnitud sõdima kahes teineteisega võitlevas armees.

Suur osa noori oli 1941. aasta suvel mobiliseeritud Punaarmeesse ja teinud läbi rängad töölaagrid Uuralites, kus suri nälga ja haigustesse kolmandik mobiliseerituid. Töölaagritest eluga pääsenud noored jõudsid Eesti laskurkorpusse.

Teine osa Eesti noori oli jõudnud kas vabatahtlikena või mobiliseerituna Saksa sõjaväkke. Nii sattusid nad 1944. aastal võitlema lausa vend venna vastu.

1944. aasta jaanuaris jõudis Punaarmee taas Eesti piirile. Jaanuari lõpus kuulutasid Saksa okupatsioonivõimud välja mobilisatsiooni. Eesti rahvuslikud ringkonnad, eesotsas viimase vabariigiaegse peaministri Jüri Uluotsaga toetasid seda.

Rahvas ei olnud unustanud Nõukogude võimu korraldatud arreteerimisi, tapmisi ja massküüditamist. Mobilisatsioon õnnestuski ning 1944. aasta suvel olid oma kodumaad valmis kaitsma umbes 50 000 eestlast.

Seotud lood:

Sinimägedes õnnestus Punaarmee pealetung peatada. Eestisse tuli 1944. aasta aprillis tagasi ka eruadmiral Johan Pitka, kelle idee oli üritada korrata vabadussõja imet – hankida sakslastelt relvastust, koondada sobilikul hetkel enda juhtimise alla kõik rindel võitlevad eestlastest üksused, moodustada ka enda nimeline löögiüksus ning peatada Punaarmee pealetung.

Selle plaani õnnestumise korral taheti taas ametisse seada Eesti valitsus ning nõutada Lääneriikidelt sellele toetust.

Augustis-septembris tegeles Johan Pitka koos oma staabiülema kapten Paul Laamanni ning teise lähima abilise leitnant Evald Karotoomiga aktiivselt oma löögiüksuse loomisega.

Sinna kutsuti esijoones Saksa sõjaväest kõrvale hoidnud ning end võimude eest varjanud mehi. Käidi mitmel pool Eestis, esineti koosolekutel. Kõige rohkem õnnestus Karotoomil Saksa sõjaväest kõrvale hoidvaid mehi Pitka üksusse värvata Nissi ja Varbola kandist.

Vabatahtlikud toodi rongiga Kehrasse ja viidi Kiviloo mõisa väljaõppele. Pitka staap, kus toimus Tallinnas liikunud meeste registreerimine üksusse, asus aga Tallinnas Narva maanteel (praegu maja nr 15) Paul Laamanni korteris.

Tiefi valitsuse loomine

Inglise-Ameerika orientatsiooniga jõud alustasid ettevalmistusi Eesti iseseisvuse taastamiseks, milles nad lootsid Lääneriikide abile.

Jüri Uluots, kes põhiseaduse järgi täitis ka presidendi ülesandeid, nimetas 18. septembril 1944 ametisse koalitsioonivalitsuse. Selle juhiks sai Otto Tief.

Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ning erapooletust käimas olnud sõjas ja püüdis esialgu veel isegi organiseerida Tallinna kaitset. 17. septembril algas aga Punaarmee suurpealetung Emajõel.

Leidmata sõjaliseks vastupanuks reaalseid võimalusi, otsustas Tiefi valitsus juba 21. ja 22. septembril Tallinnast lahkuda ning viia valitsusliikmed Rootsi, et jätkata tegevust Eesti iseseisvuse taastamise eest eksiilis, kõigepealt taanduti Riisiperre ja siis juba Läänemaa randa, kuid Rootsi jõudis neist vaid riigisekretär Helmut Maandi.

Pitkapoiste kaart (kujundaja: Ivo Sokka) / ajakiri Sõdur

Pitka ei loobunud vastupanumõttest

Erinevalt Tiefi valitsuse otsusest valmistus Pitka siiski Punaarmeele vastupanuks. Väljapaistev koht tema plaanides kuulus soomepoistele.

1944. aasta augustis oli 1752 soomepoissi pöördunud tagasi Eestisse, et üritada veel midagi oma kodumaa heaks ära teha. Sakslased killustasid aga soomepoiste kontingendi, saates rindele vaid esimese pataljoni. Teine pataljon viidi ümberõppele Kehrasse, noored ohvitserid aga end täiendama Kloogale 20. SS-diviisi väljaõppe- ja tagavararügementi.

Pitka jätkas viimase hetkeni oma üksusse meeste värbamist Tallinnas ning lootis endiselt tõmmata Tallinna kaitsele ka eestlastest koosnenud rindeväeosi. Selleks saatis ta oma saadikuid vastava ülesandega rindel paiknenud väeosadesse ning pidas sidemeid soomepoistest ohvitseridega Kloogal.

Pitka plaan Punaarmee rünnaku seiskamiseks oli olnud seotud lootusega, et Saksa väed taanduvad Eestist lahingutega. Need plaanid nurjas aga Saksa üksuste ootamatu Eestist väljatõmbamine. Nii jäid rindele vaid eestlastest koosnenud väeosad ning nõrgad Saksa katteüksused.

Kui Saksa eriüksus mõrvas 19. septembril juudid, siis puhkes Kloogal asunud soomepoiste üksuses mäss. Teati, et Johan Pitka moodustab oma väeosa ning vajab Tallinnas abi.

Osa mehi siirduski pealinna ja registreeris end „Võitlusgruppi Admiral Pitka“, saades vastava tunnistuse. Kõik noormehed sinna aga end registreerima ei jõudnud. Kloogal hakkasid eestlased ladusid rüüstama ja end relvade ning laskemoonaga varustama.

Vastupanu keskuseks sai Keila

Kuna Keilast oli 22. septembri hommikul Kloogale jõudnud informatsioon, et Keila-Harutee joonel üritatakse luua kaitseliini, siirduti sinna. Rongile laaditi Kloogal peale tankitõrjekahur ja muu varustus ning sõideti Keilasse.

Sinna liikusid mehed ka maanteed mööda. Keilas sai vastupanukeskuseks linnavalitsuse hoones paiknenud omakaitse staap. Staabihoone kahte lipuvardasse olid heisatud sini-must-valged lipud.

Vastupanu organiseerimist Punaarmeele juhtis Harjumaa omakaitse I pataljoni ülem, lennuväetaustaga kapten Elmar Miil. Abilisteks said talle Kloogalt ja Paldiskist tulnud soomepoistest lipnikud Arved Viirlaid, Hans Alviste, Sulev Kiin, Kalju Pajupuu, Ants-Erik Kerson ja Erik Sternbeck.

Üldse viibis Keilas noil päevil umbes kakskümmend soomepoisist lipnikku. Keilasse kogunenud meestele korraldati rivistusi ning paigutati mehi vastupanupositsioonidele. Raudteejaamas nurjasid soomepoisid sinna Tallinna poolt tulnud sakslaste õhkimiskomando plaani raudteejaam, veetorn ja vabrikud õhku lasta.

Osa mehi tegeles relvastuse ja laskemoona hankimisega. Kahureid ning mürske käidi otsimas Vasalemma trofeelaos, tankirusikaid Paldiskis. Vasalemmast leiti üks suurtükk, millele leidus aga vaid kolm mürsku.

Paldiskist õnnestus lipnik Hans Alvistel leida nii laskemoona kui ka tankirusikaid, kuid ta jõudis Keilasse tagasi just lahingu ajaks, nii et toodut ei jõutudki enam meestele jagada.

Keila staabist saadeti üks kompanii mehi lipnik Uno Mändla juhtimisel ühe tankitõrjekahuri ja miinipildujaga Haruteele. Kumna mõisasse saadeti vastupanu juhtima lipnikud Sulev Kiin ja Ants Aasalo. Seal paiknes vähemalt 150 meest.

Osa linna kogunenud mehi ööbis Keila mõisas, osa lageda taeva all kirikaias. 23. septembril oli omakaitse toonud Keila staabi õuele katla, seal keetsid naised suppi. Staabis viibisid kapten Elmar Miil ja mõned lipnikud. Telefonitsi peeti sidet ka Johan Pitkaga. Temalt olevat tulnud korraldus vajaduse korral vähemalt ööpäev rinnet hoida.

Loe edasi ajakirjast Sõdur nr 4/2020

Tuntumaid pitka- ja soomepoisse Tallinna ümbruse lahingutes 1944:

  • Johan Pitka (1872-194?), kontradmiral, löögiüksuse juht
  • Paul Laamann (1893-1946), kapten, endine vabadussõdalane, Pitka üksuse staabiülem
  • Valle Leet (1915-1944), poksi Eesti meister, langes Maardu (Iru) lahingus
  • Eduard Ralja (1924-1987), hiljem näitleja, osales Maardu (Iru) lahingus
  • Vello Salo (1925-2019), hiljem vaimulik, vangistati Maardu lähistel ja viidi Saksamaale
  • Evald Karotoom (1914-1946), leitnant, osales Kose lahingus
  • Ain Kaalep (1926-2020), hiljem kirjanik, osales Kose lahingus
  • Raimond Kaugver (1926-1992), hiljem kirjanik, väljaõppel Kehras ja Kivilool
  • Helmut Tarand (1911-1987), ajakirjanik, peaminister Andres Tarandi isa, osales Kose lahingus
  • Kurt-Hjalmar Arendi (1923-1978), korvpalli ja veepalli Eesti meister, osales Pääsküla lahingus
  • Olaf Klasen (s 1926), korvpalli Eesti meister, osales Pääsküla lahingus
  • Gunnar Põlluaas (1924-1994), Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa isa, osales Pääsküla lahingus,
  • Egon Valter (1924-1945), leitnant, juhtis soomepoiste mässu Kloogal sakslaste vastu
  • Elmar Miil (1904-1975), kapten, juhtis Keila all vastupanu
  • Sulev Kiin (1923-1944), lipnik, juhtis vastupanu Kumna teeristil, langes
  • Henn Moora (1927-2012), arheoloog Harri Moora poeg, osales lahingus Kumna teeristil
  • Otniell Jürissaar (1924-2014), hiljem muusik ja luuletaja, osales Keila lahingus
  • Arved Viirlaid (1922-2015), hiljem kirjanik, osales Keila lahingus
  • Väino Roode (1920-1944), lipnik, langes Keila keskväljakul
  • Uno Mändla (1923-2013), lipnik, juhtis vastupanu Haruteel
  • Friedrich-Martin Süllaots (1898-1977), major, saatis Kohilas üksuse kodudesse laiali