Püha Jüri - üks keskaegse Euroopa kõige populaarsemaid isikuid

 (2)
Püha Jüri - üks keskaegse Euroopa kõige populaarsemaid isikuid
Kuldne Püha Jüri ja lohemadu ThbilisisWikimedia

Me mäeme teda Moskva lipul draakonit tapmas, tema värvides (punane rist valgel taustal) lipud lehvivad Inglismaal, Gruusias, paljudes kohtades kogu Euroopas, ta on koguni 12 riigi kaitsepühakute nimekirjas. Püha Jüri on jätnud sügava jälje terve Euroopa ajalukku, ja eks meie Jüriöö ülestõusugi annaks omamoodi draakonitapmise katseks pidada.

Mõistagi pole just eriti usutav, et 3. ja 4. sajandi vahetusel elanud kristlasest Rooma leegionär oleks sõjakäigul tegelikult mõne lohemaoga võidelnud, aga ristisõdade ajastul muutus Püha Jüri juba tõeliseks rahvaiidoliks, kelle tegudega põimiti kokku muidki Lähis-Idas ja Euroopas ringelnud legende. Kui võrrelda kahte tuntuimat 3. ja 4. sajandi vahetusel Väike-Aasias elanud kreeklast - püha Nikolaost Myrast (piiskoppi, kellest on aluse saanud tänased jõuluvana legendid) ja püha Georgiost (ehk siis püha Jüri, kes suri märtrisurma Nikomeedias), oli viimase elukäik loomulikult dramaatilisem.

Jõukast kristlike kreeklaste perekonnast Palestiinas Lyddas pärit Georgios otsustas noorukina minna Nikomeediasse, kus resideeris keiser Diocletianus, et alustada sõjaväelist karjääri. Keiser võttis ta isiklikult vastu, kuna Georgiose isa Gerontios oli aastaid teeninud sõdurina keisrit väga muljetavaldaval viisil ja nii avanes ka noorele Georgiosele hiilgav karjäär keiserlikus kaardiväes.

Seotud lood:

Aastal 302 andis Diocletianus aga välja edikti, mis käskis kõik kristlastest sõdurid Rooma armees vangi panna, või sundida neid tegema ohverdusi Rooma jumalatele. Georgios keeldus ja marssis otse keisri ette oma protesti välja ütlema. Diocletianusel olevat oma julgest tribuunist küll kahju olnud, aga sõnakuulmatus vajas karistamist. Georgiosel raiuti pea maha täna, 23. aprillil aastal 303, ehk siis 1710 aastat tagasi, Nikomeedia müüri ääres.

Tribuun Georgiose jultumus Diocletianusele vastu hakata kandis kümne aastaga vilja. Diocletianuse aegne kristlaste tagakiusamine (303-311) asendus järgmise valitseja Constantinuse ajal hoopis kristlastesõbraliku poliitikaga, mis tähendas paraku ka kristliku kiriku ülevõtmist keisrivõimu poolt. Constantinus andis aastal 313 välja edikti, millega riik muudeti tolerantseks kõikide usundite, eriti aga kristluse suhtes. Constantinuse ajal (306-337) ehitati Lyddasse juba suur kirik ilmselgelt just püha Jüri auks.

Millal aga legendides keisrivõimust draakon ja märtrisurma surnud Jürist draakonitapja sai, on võimatu kindlalt öelda. Rooma paavst Gelasius I tegi Georgiosest pühaku juba aastal 494. Esimesed legendid draakonitapja Püha Jüri kohta on kirja pandud 10.-11. sajandi Kapadookias ja Gruusias, sealt tuli legend lõpuks ka ristisõdijate vahendusel läänepoolsesse Euroopasse.

Kristlik märtrilegend põimituna eelkristlikust ajast pärinevate draakonitapjalugudega tegid püha Jürist nii lihtrahva kui ka sinivereliste seas väga populaarse isiku. Georg ehk Jüri erinevates vormides on olnud populaarsemaid eesnimesid kristlikus Euroopas. Kaitsepühakuks on ta praegu Inglismaale, Gruusiale, Saksamaale, Kreekale, Maltale, Leedule, Venemaale, Moldovale, Serbiale, Aragonile, Katalooniale, Montenegrole, Etioopiale, Palestiinale, Portugalile, ka Kanadale. Grusiinidel on püha Jüriga veel erisuhe, kuna Gruusia ristisustajaks olevat olnud Georgiose sugulane püha Nino.

Pole küll päris kindel, kas eestlased, kes siin 1343. aastal võõrvõimude vastast ülestõusu alustasid, teadsid kuupäeva just püha Jüriga seostada, aga selline seos igatahes välja kujunes. Jüripäev oli sajandeid hiljem üks olulisemaid kuupäevi ka Eesti külaelus, sulaseid vahetati ja lepinguid sõlmiti sel päeval, ta tähistas ka kevadtööde algust, samas kui jürilõkete tegemise peamine eesmärk oli peletada hunte.