Põhjalik ülevaade: Tutvustame Eesti kaitseväe uut lahingusoomukit CV9035

 (112)

Soomusmanöövrivõime arendamine on Eesti kaitseväel juba pikemat aega kavas olnud. Tutvustame lähemalt jalaväe lahingumasinat CV9035NL, mille Eestile ostmise dokumentidele kirjutasid detsembri alguses Hollandis alla Eesti ja Madalmaade kuningriigi kaitseministrid.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2014

Vajadus soomusmanöövrivõime arendamiseks fikseeris vabariigi valitsus 2009. aastal kinnitatud „Sõjalise kaitse arengukavas 2009–2018“. Juba enne seda ei olnud sõjaväelaste jaoks mingi uudis, et kasutuselolevad soomustransportöörid Sisu XA-180EST ja Sisu XA-188 tagavad küll isikkoosseisule transportimisel kuuli- ja killukaitse ning ka hea ümberpaiknemise võime teedel, kuid ei taga piisavat taktikalist mobiilsust teedeta alal, samuti ei kaitset ega tulejõudu tegutsemiseks avatud maastikul või ründeoperatsioonides vastase soomustransportööride ja jalaväe lahingumasinatega varustatud üksuste vastu. 2009. aasta arengukavas ette nähtud soomusmanöövervõime väljaarendamisele sai saatuslikuks majandussurutis.

Vabariigi valitsus kinnitas 2013. aasta jaanuaris „Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022“, mis arvestas Eesti julgeolekule potentsiaalselt mõjutada võivaid ohte ning sisaldas taas vajadust välja arendada suure tulejõuga, suurendatud kaitstuse ja mobiilsusega üksus. See tõi päevakorda vajaduse leida parim lahend jalaväe lahingumasina valikul. Pärast asjaolude ja kriteeriumite arvestamist osutus parimaks valikuks soetada Eestile Madalmaade kuningriigi müüki pandud lahingumasinad CV9035NL.

Seotud lood:

CV90 põlvkonna kujunemine

Sõjatööstuse areng tõi 1960-ndate keskpaigast alates lahingutandrile uudse tehnika, mida hakati nimetama jalaväe lahingumasinaks (loe: lahingusoomuk1). Suurim eelis võrreldes juba sootuks varasemast ajast pärit soomustransportööridega ehk jalaväesoomukitega, oli eelkõige uute masinate suurem soomuskaitse, mis andis võimaluse liikuda sügavamale lahingutandrile ja anda lisaks pearelva tulele ka toetavat tuld käsitulirelvadest nii soomuki seest kui ka jalastunud meeskonna poolt. Efektiivset tuletegevust pidi toetama soomuki hea manööverdamisvõime mobiilsuse mõistes, sestap eelistati ehituslikult roomikut rattale, et saavutada väiksem pinnasurve maapinnale.

Lahingusoomukite pioneer oli Nõukogude Liidu BMP- (bojevaja mašina pehotõ) tüüpi soomukid, millele järgnesid Saksamaa Liitvabariigi Marder, Ameerika Ühendriikide Bradley ja Suurbritannia Warrior. Samal ajal kahe viimati nimetatuga, 1980-ndate keskpaigas, alustas Rootsi kuningriigi ettevõte Hägglund & Söner (nüüdne BAE Systems Hägglunds AB) Rootsi armee vajadustele vastava lahingusoomuki arendamist ja tootmist. Tulevase soomuki tehnilise kirjelduse lähteülesande andis Rootsi armee materjaliteenistus (FMV) ning torni arendusse kaasati veel teinegi Rootsi relvatööstuse ettevõte Bofors.

Rootsi Stridsfordon 90 (Strf 90), inglise keeles Combat Vehicle 90 (CV90) põlvkonna arengus mängisid olulist rolli tootja varasemad kogemused roomiksõidukite nagu Bandvagn BV206 ja Pansarbandvagn 302 (Pbv 302) arendamisel, mis olid väga hea mobiilsusega ning tehniliselt vastupidavad. Tehniline kvaliteet oli tootja jaoks peamine kriteerium, mis tingis aastatepikkuse arendustöö, mille krooniks valmisid lõpliku testimise jaoks soomukid CV9025 ja CV9040. Need soomukid erinesid teineteisest vaid tornide poolest, 25 mm pearelvaga torn oli Hägglundi ja 40 mm relvaga torn Boforsi toodang. Seeriatootmisesse valiti CV9040 ning Rootsi armee kasutusse läksid soomukid 1991. aastal.

Kontseptsioon nägi ette, et CV90 seeria „perekond“ sisaldaks lahingutegevuseks kõiki vajalikke soomukeid, ehk lisaks lahingusoomukitele ka toetussoomukeid. See eesmärk ka põhimõtteliselt saavutati, kuigi mööndusi tuli teha mitme teguri nagu rahaline ressurss, praktilisuse kriteeriumid ja ka füüsikaseaduste tõttu. Näiteks oli platvormi kasutamisel meditsiinilise evakuatsiooni tarvis piirajaks logistilise kaubaruumi gabariidid ning tulenevalt sõiduki üsna kergest kaalust ei olnud miinitraalid ja -sahad sama efektiivsed kui tankidele paigutatuna. Universaalsuse saavutamise eesmärki ei ole lõplikult riiulile pandud ja arendustööd jätkuvad.

Esimesena välja lastud CV9040 tõestas ennast ning andis hoogu järgmiste soomukipõlvkondade tootmisele, millest kõigil on ühiseid tunnuseid: suhe soomuki kaalu ja jõuallika võimsuse vahel, hea mobiilsus, optimeeritud salongi kasulik ruum üldise soomuki kubatuuri mõistes, suur huku- ja töökindlus ning hoolduse lihtsus meeskonna jaoks.

CV põlvkondade lühijaotus (toetussoomukeid pole välja toodud):

  • - Mk 0 ehk CV9040, kasutajariik Rootsi – unikaalne 40 mm Boforsi pearelv tornis, analoogsignaal lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus puudub (aastal 2001 välisoperatsioonide tarbeks lisatud soomuskaitse ja stabiliseeritud tornimehhaanikaga mudel markeering on CV9040C);
  • - Mk I ehk CV9030N, kasutajariik Norra – 30 mm Bushmaster II pearelv ja uus torn, analoogsignaal lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus;
  • - Mk II ehk CV9030CH, kasutajariik Šveits ja Soome – 30 mm Bushmaster II stabiliseeritud pearelv, sarnasused Norra mudeli torniga, digitaalsignaal lahendusega (CAN-bus2), kõrgendatud kere;
  • - Mk II ehk CV9035DK ja CV9035NL, kasutajariigid vastavalt Taani ja Holland – 35 mm Bushmaster III pearelv, uus torn, digitaalsignaal lahendusega (CAN-bus), kõrgem kere ja kõrgem meeskonnaruum.

CV9035 olemus

Lahingusoomuk mahutab endasse kuni kümme meeskonnaliiget: soomuki ülem, sihtur ja juht ning lisaks nendele kuni seitsmeliikmeline jalaväejagu. Soomuki ehitamisel on oluline tegur kaalujaotust, mis tagab stabiilsed sõiduomadused ning suutlikkuse erinevates rasketes tingimustes nagu külgkalded, tõusud, langused ja ka kraavide ning pehme pinnase ületamised. Sellest tulenevalt on CV9035 projekteeritud selliselt, et rasked elemendid nagu torn koos pearelva ja laskemoonaga, mootor, käigukast, meeskond oma relvastusega ning üksuse varustus oleks hästi tasakaalustatud.

Torn

Sihturi ja meeskonna ülema ergonoomilised töökohad on ehitatud lahingusoomuki torni. Torni pöörataks elektrimootoritega, mis saavad käituse torni akudelt. Torni akud võimaldavad kasutada torni vaikses režiimis kuni soomuki mootor on välja suretatud ja tehakse näiteks varjatud vaatlust. Huvitava tehnilise nüansina pakuvad torni akud mootori varukäivitamise võimalust ehk olukorras, kus soomuki põhiakud on tühjaks saanud, on varuvariandina võimalik kasutada käivitamiseks torni akusid. Selleks on vaja teha mõni ümberlülitamine, et elektripinge kõikumised ei rikuks tornis olevat elektronikat. Tornis paiknevad veel stabiliseeritud pearelv, silmadele ohutu laserkaugusemõõtja, relva sihtimise- ja korrigeerimissüsteemid.

Meeskonna ülemal ja sihturil on teineteisest sõltumatud lahinguvälja jälgimis- ja sihtimissüsteemid, mis tagab n-ö hunter/killer võime. See tähendab, et samal ajal kui sihtur hävitab sihtmärki, saab meeskonnaülem jälgida lahinguvälja ning leides uue sihtmärgi, lukustab ta enda sihtimissüsteemi sellel, annab uuest sihtmärgist teada sihturile, kes saab ühe nupuvajutusega keerata torni ja relva automaatselt uuele sihtmärgile, mõõta laskekaugus ja tulistada. Kui soomuki aga on vastane laseriga sihtmärgiks võtnud, siis rakendub hoiatussüsteem, mis tuvastab laseri kasutamise ja selle suuna. Kui soomuki suitsukatte süsteem on seatud automaatrežiimile, siis tekitatakse suitsukate IR-ekraaniga automaatselt, poolautomaatse režiimi puhul on võimalik esmalt veenduda ohu olemuses ning seejärel valida, kas kasutada suitsukatet või ise vastast pearelva tulega siduda. Kolmanda põlvkonna soojuskaamerate ja optiliste suurenduse abil on võimalik soomukist nii öösel kui ka päeval avastada teist sõidukit kuni kümne kilomeetri ja jalaväelast kuni nelja kilomeetri kauguselt.

Soomuki torn on varustatud Bushmaster III 35 mm pearelvaga, mis on võimeline tulistama erinevat laskemoona, alates programmeeritavast KETF-moonast3 kuni APFSDS-T-moonani4. Neist esimene on võimeline plahvatama etteantud distantsil, mis võimaldab hävitada kaevunud jalaväge, kaitsmata tehnikat, mõjutada aeglaselt lendavaid õhusõidukeid kui ka vigastada tankide vaatlus- ja sihtimisseadmeid. Sihtmärgi tuvastamisel mõõdetakse vahemaa laserkaugusmõõdikuga ning laskearvuti programmeerib moona rauast väljumise hetkel selliselt, et see plahvatab valitud distantsil.

Lisaks on võimalik sihturil programmeerida initsieerimist, mis omakorda võimaldab lasta läbi takistuste ning kildude toime mõjutab hoones või varje taga olevat sihtmärki. Relv ise kasutab korraga kahte etteandelinti, kuhu on võimalik vastavalt vajadusele laadida erineva toimega laskemoona. Laskemoona valik vastavast lindist sõltub sihtmärgist ning selle valib sihtur juhtpuldilt. Bushmaster III laskekiirus on maksimaalselt 200 lasku minutis ning tootja on tunnistanud selle täiesti tõrkevabaks. Relv on võimeline laskma üksiklaskudega, üksikute valangutega ja pideva valanguga. Meeskonna ülema käsutuses on toetav 7,62 mm kuulipilduja, millel tõusunurk on kuni 50 kraadi.

Nii torn kui ka soomuk tervikuna on ehitatud digitaalsignaalseadmetele. See võimaldab jagada erinevat infot neljale ekraanile (ülema, sihturi, juhi ja jalaväejao käsutuses olevale ekraanile). Ekraanidelt on võimalik saada ka infot sõiduki süsteemide korrasoleku ja seisukorra kohta ning neid vajadusel testida. Samuti on üksteisest sõltumatult võimalik ekraanidelt jälgida ülema ja laskuri sihikupilti või soomuki neljal küljel asuvate vaatluskaamerate pilti. Infosüsteemi on võimalik integreerida lahinguvälja juhtimise- ja infosüsteem.

Torni saab siseneda läbi meeskonnaruumi või luukide. Esimesel juhul tuleb avada torni liugluugid, misjärel saab ronida sõidusuunas vasakul asetseva meeskonnaülema ja paremal asetseva sihturi kohtadele. Liugluugid on olulised ohutuse seisukohalt: kui luugid on avatud, ei saa torni pöörata, see välistab õnnetused soomuki salongis olevate jalaväelastega. Ülema ja sihturi kohtadele saab ohutult siseneda ka tornilael asetsevate luukide kaudu. Lisaks sisenemisele ja väljumisele annavad luugid ka võimaluse paremaks maastiku jälgimiseks olukordades, kus puudub otsene kontakt vastasega või on vaja juhendada soomukijuhti manööverdamiseks kitsastes oludes.

Kere

Lahingusoomuki standardsoomus kaitseb soomukit ja selle sees olevat meeskonda eesosas ja tornis kuni 30 mm soomustläbistava mürsu ning külgedelt kuni 14,5 mm soomustläbistavate kuulide eest. Samuti on meeskond kaitstud kuni kaheksakilogrammise lõhkelaenguga tankitõrjemiinide eest. Kere on jaotatud kaheks suuremaks ruumiks, millele lisanduvad väiksemad varustuse panipaigad mõlemal pool soomuki külgedel, selle tagaosas ja tornis. Suurima osa ruumist hõlmab meeskonnaruum, mille sees asub ka torn.

Meeskonnaruumi saab siseneda kahel viisil, läbi tagaosas oleva langetatava jooksusilla ehk rambi või rambi sisse ehitatud hingedel asetseva ukse. Hüdrauliliselt toimivat rampi kasutatakse lahinguolukordades, kus on oluline meeskonna kiire jalastumine. Meeskonna ja torni ruumiosa on ühenduses ka soomukijuhi kohaga, kuid kogu aeg seda ühendust liikumiseks ei kasutata, sest vaba ruumi on seal vähe ning lisaks on oht torni keeramise ajal viga saada. Juht siseneb oma kohale, mis asub mootoriruumi kõrval vasakul, läbi avatava luugi. Lahinguolukorras sõidab juht tavaliselt suletud luugiga. Sellisel juhul kasutatakse vaatluseks peeglitest koostatud vaatlusseadmeid ehk prismasid, täiendava info saamiseks on võimalik kasutada ekraane vaatluskaamerate või sihikupildiga. Väljaspool lahinguolukorda on võimalik sõidukit juhtida ka avatud luugiga pea luugist väljas, see tagab parema vaatluse ja ohutuse. Juhi istekoht ei ole põrandaga seotud, see leevendab miinile sõitmisel põrutusest tekitatud kahjustusi.

Mootor ja käigukast

Mootor on paigutatud juhi asukohast paremale, üldplaanis asetseb jõuallikas peaaegu soomuki keskel. Jõuseadme pisut paremal küljel olekut kompenseerib kaalujaotuse mõttes torn, mis asetseb telgjoonest omakorda vasakul. Mootori õhuvõtt on lahendatud selliselt, et torni jalamilt sisseimetav õhk liigub osaliselt läbi mootoriruumi, jahutades seda ning koos sellega vähendatakse infrapuna vaatlusseadmete jaoks tuvastatavat soojuspilti. Mootori jahutusvedeliku ringlus on viidud soomuki taha paremale, et vähendada veelgi eest vaadeldavat soojuspilti. Lisaks sellele on ka väljalasketorustik viidud soomuki tagumisse ossa paigutatud radiaatorite vahele. Mootorina kasutatakse Scania 16-liitrise kubatuuriga V-8 silindrivalemiga vesijahutusega neljataktilist mootorit. Mootori eripära võrreldes tsiviilsfääris kasutatuga on niinimetatud kuivkarter, mis võimaldab mootoril töötada pikalt ka ekstreemsetel kallakutel sõitmisel. Tänu väiksemale karteripõhjale on mootor ka pisut kompaktsem.

Suurima võimsuse saamiseks on mootor varustatud vahejahutiga turbo-ülelaadimissüsteemiga. Käigukastina kasutatakse Allison X300, mida toodab Catepillar. Sõidukil on neli edaspidi- ja kaks tagurpidikäiku, mis saavad käituse läbi lukustatava hüdrokordisti. Teisisõnu suudab käigukast aru saada, et kui mootoril napib ajutiselt jõudu, siis ei vahetata käiku madalamaks, vaid selle asemel vabastatakse hüdrokordisti, mis omakorda lubab mootoril hetkeliselt pöördeid kõrgemale tõsta ning lühiajaline takistus ületatakse ilma aega kaotamata. Samas on võimalik kõik käigud lukustada ekstreemsete laskumiste tarvis ning soomukil on ka avariikäik, kui elektroonika peaks mingil põhjusel üles ütlema. Jõuallikas on digitud, mis tähendab, et erinevad andurid annavad vahetut infot juhi ekraanile, andmete jagamine on ühine ning see võimaldab meeskonnaülemal, sihturil ning vajadusel ka jaoülemal meeskonnaruumis valida ekraanilt vastavate andemete kuvamine. See omakorda annab võimaluse ennakuga saada teada kriitilistest vigadest, mis võivad halvata soomuki kasutamise.

Suuremate vigastuste korral või korraliste hoolduste jaoks on võimalik jõuallikas pärast mõningasi ettevalmistustöid mootoriruumist välja tõsta. Erinevate voolikute ühendamiseks kasutatakse kiirliideseid ning kiiresti avatavaid mehhaanilisi liiteid.

Veermik

Soomuki veermikus on kasutusel seitsme tugirattaga torsioonvedrustusega kooslus, mis tagab sujuva tõusude, languste ja muude takistuste ületamise. Jõuallikalt kantakse veojõud üle veermiku eesosas asetsevatele veotähikutele. Roomiksõidukite probleem on ajast aega olnud lintide tugiratastelt mahajooksmine. CV90-seeria soomukitel kasutatakse mõlema lindipoole viimase ratta pingutuseks hüdrosilindrit, mida juht saab vastavalt vajadusele enda töökohast pingutada ning silindrisurve jääb automaatselt linti pingul hoidma. Hüdrosüsteemile vajalik käitus saadakse mootorilt.

Tulevikuperspektiiv

CV9035 on ehitatud selliselt, et vastavalt olukorra ohtlikkusele on võimalik kere erinevatele osadele lisada soomuskaitset. Soomusplaatidega on võimalik külgi kaitsta kuni 30 mm soomusläbistavate mürskude vastu ning suurendada soomuse vastupidavust ka soomuki eesosal ja tornil. Selle valdkonna tehnoloogia areneb väga kiiresti ja juba praegu on kasutusel uudsed materjalid, kus sarnase tulemuse annab kuni kaks korda soomusterasest kergem erinevate metallide sulam või mõni alternatiivne mittemetalne materjal.

Juhul kui CV90 Bushmaster III pearelva 35 mm laskemoon osutub tulevikus ebapiisavaks või selle tulejõud lahinguväljal ei rahulda enam kaitseväge, on võimalik relva laadimismehhanismi ja rauda asendades kohandada ka 50 mm kaliibriga mürskude laskmiseks.

Juba praegu on CV90-le välja töötatud kummiroomikud. Nende kasutamine vähendab eelkõige soomuki vibratsiooni, mis säästab meeskonda, kui läbida tuleb pikki vahemaid. Lisaks võib vibratsioon pikemas kasutuses kahjustada ka elektroonikakomponente. Negatiivse küljena tuleb mainida kummiroomiku vahetamise komplitseeritust, sest seda saab paigaldada vaid tervikuna ning selleks tuleb soomuki külg üles tõsta, samas kui metallroomikuid on meeskond võimeline lahinguväljal ka oma jõududega parandama.

Norra kuningriigi tellimusel on CV90 baasil välja arendatud ka hulk pioneeritehnikat nagu miinirullid või miinisahad.

Lahingusoomuk CV9035

CV9035NL tehnilised andmed

  • Meeskonna suurus 3+7 inimest
  • Soomuki pikkus 6884 mm
  • Üldine pikkus koos pearelvaga 7490 mm
  • Laius (ilma küljepeegliteta) 3289 mm
  • Kõrgus 2910 mm
  • Tühimass 27 875 kg
  • Lubatud täismass 35 000 kg
  • Mootor Scania turbodiisel 16l V-8
  • Maksimaalne mootori võimsus 595 kW (810 hj)
  • Käigukast Allison X300
  • Maksimaalne kiirus edaspidi (neli käiku) 72 km/h
  • Maksimaalne kiirus tagurpidi (kaks käiku) 43 km/h
  • Käiguvaru kuni 600 km
  • Võimsuse ja kaalu suhe 24,1 hj/t

PEARELV Bushmaster MK III 35/50 mm

  • Efektiivne laskekaugus 2000 m
  • Laskerežiimid üksiklask, valikuline (40–140 l/min), katkematu automaattuli (200 l/min)
  • Laskemoon 35 × 228 mm
  • TP-T, APDS-T, KETF and APFSDS-T
  • Etteandesüsteem lint, kaks linti erineva moona jaoks

LISARELV FN MAG 7,62 mm kuulipilduja

  • Efektiivne laskekaugus 800 m
  • Laskerežiimid automaattuli (650–1000 l/min)

LISAVARUSTUS 6 × 76 mm suitsugranaadiheitjat

Joonealused märkused:
1 Lahingusoomukil on lahingutankiga võrreldes väiksema kaliibriga pearelv ning see transpordib jalaväe isikkoosseisu. Lahingutank, lahingusoomuk, jalaväesoomuk – täpsem jaotus kasutusotstarbe järgi on kirjeldatud 2014. aasta Sõduri esimeses numbris.
2 CAN bus – controller area network
3 KETF Kinetic Energy Time Fuze
4 Armor Piercing Fin Stabilized Discarding Sabot-Tracer

Kasutatud kirjandus:
The story of CV90, Alfons Falk. www.ing.umu.se/~el02jwd/CV90_History.pdf
CV9035 Mk-III (NL), Evolution, rather than revolution. www.dutchdefencepress.com/?p=1282
Technical Description CV90 IFV, BAE Systems, 2013
FN MAG. http://en.wikipedia.org/wiki/FN_MAG