Põhjalik ülevaade: Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945

 (51)
Põhjalik ülevaade: Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945
Paari päevaga tulistati Saksa vägede positsioonide vastu välja muljetavaldavad 60 000 eri kaliibriga mürsku.Riigiarhiiv

Oktoobris 1944 lõikas Punaarmee Kuramaal ülejäänud idarindest ära Saksa väegrupi Nord. Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud siiski Saksa vägesid purustada ja väegruppi likvideerida. Nord pidas vastu kuni sõja lõpuni ja pani relvad maha alles Suur-Saksamaa kapituleerumisel 9. mail 1945.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Kuramaal äralõigatud Saksa väegrupi purustamiseks võeti 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta aprillini ette kuus suuremat pealetungioperatsiooni, milles osales mõlemalt poolelt kokku ligi miljon sõjameest. Rindeolukord meenutas Esimese maailmasõja aegset läänerinnet, kus Briti-Prantsuse väed üritasid aastatel 1915–1917 asjatult murda Saksa positsioone, kuid piirduti vaid kitsamates lõikudes mõnekilomeetriste edasitungimistega.

Saksakeelses ajalookirjanduses kuuenda Kuramaa lahingu nimetuse saanud operatsioonis, mis toimus 17. märtsist aprilli alguseni, osales ka 8. eesti laskurkorpus. Pealetungikatsed lõppesid aprilli algul järgmiste tulemustega. 2. Balti rinde, alates 1. aprillist Leningradi rinde Kuramaa grupi, väed olid ränkade kaotuste hinnaga surunud sakslasi tagasi kümmekond kilomeetrit, seejuures ei õnnestunud vallutada ühtki suuremat asulat. Püstitatud eesmärkide täitmata jätmist tunnistavad ka NSV Liidu ja Venemaa ajaloolased.

Seotud lood:

Sombused ja udused ilmad, vihma- ja lörtsisajud, soine metsamaastik, teedepuudus – kõik see osutas, et valitud ruumis oli pealetungiplaan ebaotstarbekas ja nimetatud probleemid olid ilmselged juba enne rünnaku algust.

Eesti laskurkorpus liigub Kuramaale

Vaatame nüüd meie laskurkorpuslaste osalemist selles nurjunud pealetungis. Kõigepealt toome ära tolleaegse korpuse struktuuri, juhid ja isikkoosseisu. Põhilised väekoondised olid kaks laskurdiviisi:
7. laskurdiviis, mille koosseisus olid:
27. laskurpolk, 300. laskurpolk, 354. laskurpolk, 482. luurerood, 23. suurtükiväepolk, 283. üksik hävitus-tankitõrjedivisjon, 36. sapööripataljon, 118. üksik sidepataljon, 86. meditsiiniline sanitaarpataljon, 70. üksik keemiakaitserood, 39. autotranspordirood,
249. laskurdiviis, mille koosseisus olid:
917. laskurpolk, 921. laskurpolk, 925. laskurpolk, 328. luurerood, 779. suurtükiväepolk, 307. üksik hävitus-tankitõrjedivisjon, 417. sapööripataljon, 669. üksik sidepataljon, 267. meditsiiniline sanitaarpataljon, 243. üksik keemiakaitserood, 65. autotranspordirood.
Lisaks olid korpuse juhatuse otsealluvuses sellised väeosad:
85. korpuse-suurtükiväepolk, 28. üksik sapööripataljon, 49. üksik sidepataljon, 8. eesti laskurkorpuse üksik tõkestussalk.

Reserv- ja väljaõppeüksused, millest saabusid korpusse lisajõude langenute ja haavatute asendamiseks, ei kuulunud otseselt korpuse koosseisu ja paiknesid Eestis. Need olid 1. eesti üksik tagavara-laskurpolk (paiknes algul Narvas, siis Tartus) ja 8. eesti laskurkorpuse eesti tagavara-laskurpataljon.

Kuramaa lahingute ajal oli väeosade komandörkoosseis järgmine:

Korpuse juhtkond

  • komandör kindralleitnant Lembit Pärn
  • asetäitja poliitalal polkovnik August Pusta
  • staabiülem kindralmajor Jaan Lukas
  • tagalaülem polkovnik Jaan Luks
  • suurtükiväeülem polkovnik Karl Aru

Diviiside ja polkude juhtkonnad

  • 7. diviis – kindralmajor Karl Allikas
  • 27. laskurpolk, polkovnik Elmar Horn
  • 300. laskurpolk, alampolkovnik Ilmar Paul
  • 354. laskurpolk, polkovnik Vassili Võrk
  • 23. suurtükiväepolk, alampolkovnik Arnold Poolus
  • 249. diviis – kindralmajor Johan Lombak
  • 917. laskurpolk, alampolkovnik Peeter Liivak
  • 921. laskurpolk, polkovnik Olav Mullas
  • 925. laskurpolk, polkovnik Peeter Lepp
  • 779. suurtükiväepolk, alampolkovnik Kaarel Uibo

Korpuse isikkoosseis

Pärast raskeid kaotusi Eesti – eriti Saaremaa – vallutamisel ja pärast mobiliseeritute lisandumist oli mehi 20 000 ja 30 000 vahel. Kokku oli Punaarmees sel ajal üle 34 111 mehe. Arvestada võib, et nagu eelmistelgi aastatel, oli 2000‒3000 eestlast tegelikult muudes Punaarmee väeosades.

25. jaanuaril 1945 oli korpuses (ilma tagavaraväeosadeta) sõjamehi järgmiselt:

  • 7. laskurdiviis 9391
  • 249. laskurdiviis 9365
  • korpuse juhtkond ja korpuse eriüksused 1347
  • kokku 20 103

2. Balti rinde poliitosakonna aruandest 42. armee poliitosakonna ülemale 17. märtsist 1945 loeme, et Eesti laskurkorpuse väeosad olid enne pealetungi algust võitlusvõimelised ja valmis täitma neile antavaid ülesandeid. Korpus oli isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud, laskurdiviisis 8000‒9000 meest, igas diviisi 9 laskurroodus 110‒140 meest. Komandöride ja poliittöötajatega oli korpus täielikult komplekteeritud, rahvuselt oli 80‒85% isikkoosseisust eestlased ning 15‒20% venelased. Hinnangu kohaselt oli ligi 50% diviiside isikkoosseisust juba lahingutest osa võtnud ja diviisid relvastatud vastavalt ettenähtud koosseisudele.

Kiiruga mobiliseeritud ja pooliku väljaõppega täiendus ei olnud muidugi ainult Eesti laskurkorpuse probleem, sama mure oli ka Punaarmee läti ja leedu rahvusväeosadel.

8. eesti laskurkorpuse viimaseks sõjaliseks operatsiooniks sai osalemine pealetungis Lätimaa lääneosas, piirkonnas, mida ajalooliselt on nimetatud Kuramaaks.

Sarnaselt Eestiga varjasid ka Lätis ja Leedus tuhanded mobiliseerimiseas mehed end metsas ja moodustasid Punaarmee vormi selga saanud, kuid sealt deserteerinud meestega metsavendade põhiosa.

7. märtsil andis 2. Balti rinde juhatus eesti korpusele korralduse liikuda marsikorras Leedu Mažeikiai piirkonnast 85 kilomeetrit itta Lätimaale ja asuda Auce linnast 7‒12 km põhja pool kindralleitnant Vladimir Sviridovile alluva 42. armee koosseisu. Teekonda rindele kirjeldavad laskurkorpuslased kui erilist katsumust. Ilm oli kohutav, edasi liiguti öösiti jalgsi ja mehed olid nii väsinud, et magasid käies. Paljud haigestusid.

Eesti väekoondisega samal päeval viidi 42. armee koosseisu üle ka Punaarmee 130. läti laskurkorpus, kes oli just äsja kandnud suuri kaotusi ja välja kurnatud 4. kuni 13. märtsini toimunud pealetungilahingutes. Kosumiseks ja ridade koondamiseks jäeti neile vaid mõned päevad. Koos moodustasid värske eesti ja nõrgem läti korpus 42. armee löögigrupi, mille ülesanne oli koos grupist edela pool paikneva 10. kaardiväearmeega, mida juhatas kindralpolkovnik Mihhail Kazakov, ümber piirata ja hävitada Saksa üksused Salduse piirkonnas ning pealetungi arendades vallutada Liepāja. Eesmärk tundub seniseid pealetunge ja rakendatud jõudusid arvestades täiesti utoopiline ja nagu praktikas selgus – ka täiesti teostamatu.

Lähtepositsioonil enne suurpealetungi

Kogu eesti laskurkorpuse sõjategevus märtsis arenes üsna väikesel hõredasti asustatud maa-alal, mis jääb tänapäeva Läti Brocēni rajooni (Brocēnu novads) piiresse Salduse linnast kagu pool.

Lahingukäsu sai eesti laskurkorpus 14. märtsil 1945, asudes kohe sisse võtma positsioone Kleinase-Baltezersi järve joonel. 16. märtsiks olid korpuse üksused asunud rünnakupositsioonidele. Armee staabilt saadud lahingukäsu kohaselt pidi korpus andma pealöögi oma parema tiivaga ja murdma läbi vastase kaitse Blidene jaama ‒ Ereni joonel ja koostöös 130. läti laskurkorpusega jõudma Ildes-Ezersi järve joonele. Pärast Remte mõisa ‒ Salduse joone saavutamist kavatses 42. armee juhatus läbimurdesse paisata 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse, mis selle ajani kuulus 2. ešeloni. Kuni 23. märtsini kuulus korpuse operatiivalluvuses teise ešeloni ka 51. kaardiväe laskurdiviis, mis aga 23. kaardiväe laskurkorpuse koosseisu tagasi viidi.

Suurtükivägi oli armee löögigrupil võimas. Eesti laskurkorpuse tulejõu tugevdamiseks moodustati ajutine suurtükiväegrupp, kuhu korpuse suurtükiväele anti juurde kuus suurtükiväepolku ja kaks suurtükiväebrigaadi. Koosseisude järgi kuulus suurtükiväebrigaadi 3-4 divisjoni või 2-3 polku 24 kuni 76 suurtükiga, suurtükiväepolku 12‒36 suurtükki. Ettevalmistava suurtükitule ajal oli korpuse käsutuses ka vasakpoolse naabri, 85. laskurdiviisi suurtükivägi.

Suurtükiväe tihedusest läbimurdelõigus alljärgnev tabel.

Sõdur

Lisaks oli korpuse pealetungi toetamiseks ette nähtud kaks tankibrigaadi. Korpuse ründelõigu paremal tiival kontaktis 130. läti laskurkorpusega pidi ründama 7. laskurdiviis – esimeses ešelonis 354., teises 300. ja diviisi reservis 27. laskurpolk, ülesandega murda läbi vastase kaitse Kleinase-Baltezersi järve joonel, vallutada Kaulaci (Kaulicase) mõis ning jõuda Strautnieki-Skajauni mõisa jooneni. 7. laskurdiviis pidi vastase kaitse läbi murdma umbes 600 m laiusel rindel, milleks diviisi tugevdati 738. suurtükiväe- ja 478. miinipildujapolguga ning 87. suurtükiväebrigaadi kahe raskehaubitsadivisjoniga.

Paremat tiiba kindlustas Punaarmee 43. läti kaardiväe laskurdiviis. Eesti korpuse naaber vasakul tiival oli Punaarmee 122. laskurkorpus, kes läks pealetungile Ciecere järve ja 249. diviisi vahel 1,5 km laiusel rindel. Ette rutates võib mainida, et selle korpuse pealetung ebaõnnestus täielikult ja ta ei suutnud praktiliselt kilomeetritki edasi tungida, mis tekitas eestlastele lisaprobleeme.

Punaarmee luureandmete kohaselt asusid 16. märtsil 1945 teisel pool rindejoont eesti laskurkorpuse vastas sakslaste 329. ja 218. jalaväediviis, tankibrigaad Kurland ja mõned väiksemad väeosad – kokku 13 jalaväepataljoni 253 kuulipildujaga, 90 suurtükki, 38 miinipildujat ja 54 mitmesugust soomusmasinat. Jõgede ja orgudega läbipõimitud metsane ja soine maastik pakkus vaenlasele soodsaid kaitsepositsioone. Küngastel ja kõrgendikel asuvad hoonetegrupid, enamikus kiviehitised, olid muudetud tugevateks vastupanusõlmedeks. Peavastupanuliini moodustasid 2-3 pidevat, maastikule hästi sobitatud kaevikuteliini. Selliseid positsioone oli 4-5 km vahemaadega kolm-neli ja neid kaitsti jalaväe vähesuse tõttu põhimõttel: kaitsesse kiilunud pealetungivaid jõude püüti algul käsi- ja raskerelvade tulega looduslike ja kunstlike tõkete rägastikus peatada ja seejärel tankide või liikursuurtükkide toel tagasi lüüa.

Korpuse vasakul tiival ründav 249. laskurdiviis, mille esimese ešeloni moodustasid 925. ja 921. laskurpolk ja teise 917. laskurpolk, pidi murdma läbi vastase kaitse Baltezersi järvest lääne pool ning arendada pealetungi põhjasuunas. Diviisi teise ešeloni jäeti 917. laskurpolk. Pealöögi suunda oli tugevdatud suurtükiväe ja jalaväe ründegrupiga, kuhu kuulus neli 152 mm haubitsat, neli 45 mm tankitõrjekahurit, 120 mm miinipildujate patarei, 6 liikursuurtükki, automaaturite rood ja sapöörirühm.

Sõdur

Pealetung algab

Pealetung pidi algama 16. märtsil 1945, kuid lükati halva nähtavuse tõttu edasi järgmisele päevale. Ka järgmisel päeval, 17. märtsil, algas pealetung 30-minutilise suurtükitule ettevalmistuse järel, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini, tiheda lumesaju tõttu kella 9.15 asemel alles kell 13.

Tulelöök oli küll võimas, ent sakslaste kaitsepositsioonide hävitamiseks väheefektiivne. Nimelt ei suutnud eesti suurtükiväelased rindel oldud lühikese aja jooksul metsasel tugevasti soostunud maastikul täpselt kindlaks teha vastase kaitseliini eesjoont, rääkimata juba sihtmärkide luurest. Laskeandmed vastase oletatavate tulepunktide kohta valmistati ette ainult kaardi järgi, seetõttu jäid paljud tulepunktid terveks ja rünnakule asunud korpuse jalaväge võttis vastu vastase tihe kuuli- ja miinipildujatuli.

Seetõttu viidi juba poolteist tundi pärast rünnaku algust kell 14.30 lahingusse 7. laskurdiviisi teine ešelon – 300. laskurpolk. Kell 16 jõuti Jelgava–Liepāja raudteeni ning 18.30 tungiti üle raudtee. Kella 19.30–20.00 vahel sooritas vastane vasakult tiivalt soomusrongi tulega toetatud kompaniisuuruste jõududega tugeva vasturünnaku, mis tagasi tõrjuti ning jätkati aeglast edasiliikumist. 7. laskurdiviisi üksused murdsid esimese pealetungipäeval 2 km laiusel lõigul kuni 3 km sügavusele vaenlase kaitsesse.

Laskurkorpuse võitlejad nägid kurja vaeva nii rünnates kui ka vallutatud positsioonidel ööbides, sest lisaks saksa täpsuslaskurite tule all olemisele muutusid läbimärjaks ka riided ja jalad, sest maa lume all oli vett täis, lõkketuld aga teha ei tohtinud ja riided külmusid seljas.
17. märtsi õhtul jõudsid Punaarmee läbimurde riivistamiseks 300. polgu lõigus rindele Läti 19. SS-diviisi esimesed allüksused, seega tuli nüüd sõdida lisaks sakslastele ka Saksa sõjaväes võitlevate läti rahvusväeosadega.

Samaaegselt 7. diviisiga korpuse vasakul tiival 925. ja 921. polguga pealetungile asunud 249. laskurdiviis saavutas vaid väikest edu. Selle diviisi pealetungi takistasid vaenlase tugevad vasturünnakud, raudteel kurseeriva Saksa soomusrongi number 26 (Eisenbahn-Panzerzug 26) tabav tuli ja vasakpoolse naabri ehk 122. laskurkorpuse väeosade mahajäämine. Nii tuli eesti diviisil katta oma jõududega ka vasakut tiiba, mis väeosa jõude nõrgestas ja killustas. Ka eesti laskurkorpuse parempoolne naaber – 43. läti kaardiväediviis – ei saavutanud esimesel päeval nimetamisväärset edu ja jäi 7. eesti diviisist maha.

Nõukogude poole andmetest ei selgu, mitu päeva nimetatud Saksa soomusrong rindel tegutses, kuid erinevate kinnituste kohaselt saadi segajast lahti kas suurtükiväelaste tabava tulega või sapööride abil, kes õhkisid osa raudteetammist.

Pealetung jätkub. Blīdene raudteejaama vallutamine

18. märtsil jätkas 7. laskurdiviisi 300. laskurpolgu 1. pataljon parempoolse naabri – lätlaste 43. laskurdiviisi abistamiseks rünnakut. Pärast 20-minutilist suurtükitule ettevalmistust alustati kell 11.20 liikumist piki raudteed itta, Blīdene raudteejaama suunas. Samas piirkonnas asusid veel sama nimega asula ja Pilsblīdene mõis.

Sundinud vasturünnaku ettevõtnud vastase taanduma, jõudsid korpuse üksused kella 15-ks Blīdene raudteejaama joonele, kusjuures 354. laskurpolk oli sunnitud peatuma Kaulaci mõisa ees. Kell 16.45 viidi 354. laskurpolgu lõigus Kaulaci vallutamiseks lahingusse ka 7. tankibrigaadi allüksused, kuid tankid jäid porisse kinni, kandsid tõsiseid kaotusi ja edu ei saavutanud. Brigaadi relvastuses olid välismaise päritoluga (tõenäoliselt USA) tankid.

Hästi kaitstud tugevate kivihoonetega Blīdene raudteejaama vallutamine kestis 300. polgu 1. pataljonil terve päeva ning nõudis rohket suurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate kaasamist. Pärast lõunat vallutati raudteejaamast mõne kilomeetri kaugusel paiknev Pilsblīdene mõis.
Sakslased kaitsesid visalt ja püüdsid mõisa tagasi vallutada.

Pärast 18. märtsi keskööd jõudsid kohale mõned Punaarmee tankid, kes asusid pealetungi toetama, kuid sellest hoolimata õnnestus jaama territoorium vallutada alles 19. märtsil kella 4 paiku varahommikul. Edasi põhja poole tungida enam ei suudetud.

Huvitava on märkida, et raudteejaama vallutamise au himustavad endale ka 917. laskurpolgu võitlejad ja 43. läti kaardiväediviisi sõdurid, seega võisid sündmuses osaleda ka nemad.
Blīdene raudteejaama vallutamisel langes 18. märtsil hommikul ka 300. polgu 1. pataljoni 1. roodu 2. rühma komandör kommunistlik noor leitnant Jakob Kunder, kes esildise kohaselt vaenlase dzotti (või blindaaži) rünnates haavata sai, oma kehaga laskeava kattis ja kellele postuumselt omistati Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.

Samal ajal jätkas 249. laskurdiviis aeglast edasiliikumist põhja suunas piki Baltezersi järve läänekalda metsast ala. Viinud päeva teisel poolel oma paremal tiival lahingusse ka 917. laskurpolgu, jõuti õhtuks raudteetammi joonele. Paraku ei saadud tankidelt abi, sest raskete teeolude ja armee esimese ešeloni vähese edu tõttu ei viidud sel päeval lahingusse 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpust, kes pidi asuma selles suunas edu arendama.

Kaulaci mõisa vallutamine

Pärast kahepäevast pealetungi grupeeriti ööl vastu 19. märtsi korpuse jõude ümber. Kaulaci (eestikeelne mugandus; läti keeles Kaulices muiža, saksa keeles Kaulitzen) mõisa all toppama jäänud 7. diviisi 354. laskurpolk viidi teise ešeloni kosuma, teda asendas seni diviisi reservis olnud 27. laskurpolk, kes koos 300. laskurpolguga pidi 7. tankibrigaadi toel arendama pealetungi Kaulaci suunas. 19. märtsil kell 12.05 alustas eesti korpus kogu rindel uut rünnakut. 27. laskurpolgu esimene rünnak Kaulacile löödi tagasi, kuid kell 16 korratud rünnakuga haarati mõis külgedelt, kell 20 õnnestus Kaulacisse sisse tungida ja sakslaste vastupanu murti kella 22-ks. Diviis liikus päeva jooksul edasi 1‒1,5 kilomeetrit ning laiendas rinnet umbes kilomeetri võrra.

Saksa kaitse kriitiline olukord Kaulaci all sundis reservide puudumise tõttu mujalt ära tooma ja sellesse rindelõiku saatma abivägesid, kes vasturünnakutega eesti laskurkorpuse edasiliikumise seisma panid. 249. laskurdiviis, kes ümbergrupeerumise käigus oli ööl vastu 19. märtsi üle võtnud osa 7. laskurdiviisi pealetungisektorist, jätkas aeglast edasiliikumist põhja suunas, jõudes päeva lõpuks ida-läänesuunalise maanteeni. Seoses vasakpoolse naabri 122. laskurkorpuse suutmatusega edasi liikuda, tuli diviisi tiiva kindlustamiseks 20. märtsil 921. laskurpolk pöörata tiivaga läände. Diviis murdis küll sellel päeval läbi vastase põhipositsiooni, kuid peatati Vikstrauti mõisa suunalt tulnud tugevate vasturünnakutega.

21. märtsil läbiviidud uue ümbergrupeerimisega võttis 249. laskurdiviis paremal tiival üle osa 7. laskurdiviisi ründelõigust, mille diviisi rinne laienes 6,5 kilomeetrini.

Pealetung takerdub, 20.‒23. märts

42. armee staap nõudis kiiremaid edusamme. Eesti ja läti laskurkorpustele anti käsk arendada 21. märtsil pealetungi Remte mõisa suunas, milleks samal päeval viidi 7. laskurdiviisi paremal tiival lahingusse eesti korpusele allutatud 51. kaardiväe laskurdiviis. 42. armee komandör V. Sviridov nõudis, et murtaks läbi vaenlase peakaitsevöönd, mille kahte esimesse kaitsepositsiooni eestlased olid eelmistel lahingupäevadel sisse kiilunud, seejärel tuli plaani kohaselt viia läbimurdesse Remte mõisa ja Salduse vahelise maantee joonelt kindralleitnant V. Obuhhovi 3. mehhaniseeritud korpus. Pärast kell 9.15 alanud 30-minutilist ettevalmistustuld, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini – see on üle 4000 mürsu ja miini minutis – asusid korpuse üksused kell 10 pealetungile, kuid liikusid päeva lõpuks edasi väga vähe. Kaardiväelased 7. laskurdiviisi paremal tiival edu ei saavutanud ja tõmbusid lähtepositsioonile tagasi.

Ööl vastu 22. märtsi vahetati rapitud 27. laskurpolk eesliinilt vahepeal korrastatud 354. laskurpolguga vastu välja ja viidi lõuna poole raudteed diviisi reservi.

22. märtsi hommikul, pärast pooletunnilist suurtükiväe ettevalmistustuld, mille jooksul vastase positsioonide pihta tulistati välja veel 60 000 mürsku ja miini, jätkati uuesti rünnakuid. Lahing kestis kogu päeva. Vaenlase raevukat vastupanu ja korduvaid vasturünnakuid likvideerides liikusid 300. ja 354. laskurpolgu roodud umbes kilomeetri võrra edasi, jõudes õhtuks Katarjagi-Vikstrauti lähistele.

22. märtsi õhtupoolikul saadeti 7. laskurdiviisist korpusekomandör kindralleitnant Lembit Pärna korraldusel väidetavalt juba Vikstrauti mõisa vallutanud 249. laskurdiviisi 917. laskurpolguga sidet looma ja vajadusel mõisa vallutama 354. laskurpolgu 7. rood kapten H. Varendi juhtimisel. Rood murdis vastase asetusest läbi ja kadus. Hiljem selgus, et vaenlane oli piiranud enamiku võitlejaid, eesotsas roodu komandöriga, Vikstrauti mõisas sisse. Osa neist langes, osa sattus vaenlase kätte vangi.

Kahe diviisi koostöös üritatud rünnakukatse Kaulaci mõisast põhjasuunas asuvasse metsamassiivi löödi tagasi.

Viimane pealetungikatse

23. märtsil tegi 42. armee juhatus viimase katse vastase kaitsest läbi murda, saates eesti korpuse paremal tiival lahingusse armee reservis olnud 23. kaardiväe laskurkorpuse, kelle ülesanne oli jõuda Remte joonele. 7. eesti laskurdiviisi, kes tõrjus sel päeval mitu vastase vasturünnakut, paremal tiival läksid rünnakule kahe kaardiväediviisi väeosad. Loodetud edu jäi tulemata.

Lisaks sakslaste-lätlaste vihasele vastupanule seiskas eesti laskurkorpuse edasiliikumise ka ilmastik. Polkovnik Vassili Külaotsa sõnul olid märtsi lõpu sulailmad muutnud pinnase põhjatuks mülkaks, kuhu jäid kinni mitte ainult autod, vaid ka hobuveokid. Soomusmasinad olid vähesed teed põhjani segi pööratud. Korpuse järelvedu oli raskendatud, kohati tuli laskemoona lausa käsitsi kohale tassida. Samasugused probleemid olid ka läti laskurkorpusel. Siinjuures ei maksa unustada, et samade raskustega olid pidevalt hädas ka Kuramaa kaitsjad, kelle probleemidele lisandus kütusepuudus – juba 1944. aasta sügisest oli bensiinimootoritega autosid lubatud kasutada vaid aktiivse lahingutegevuse perioodil.

25. märtsist lõpetas eesti laskurkorpuse vastane vasturünnakud ja rinne jäi paigale.

Kaitsepositsioonidel, 24.‒31. märts

Kindral Pärna käsul jäid 7. laskurdiviisi 300. ja 354. laskurpolgud 24. märtsi õhtul kaitsele seal, kuhu nad olid jõudnud. 27. laskurpolk toodi diviisi paremale tiivale ja rajas kaitseliini enam-vähem Blidene-Kaulaci üldjoonel. Sama tegi ka 249. laskurdiviis.

Laskurkorpuslaste pingutasid tõsiselt, et uutel positsioonidel maasse kaevuda. Töö käis 25.‒31. märtsini. Pimedatel, poristel öödel, võimaluste piirides ka udustel päevadel kaevasid ja süvendasid võitlejad tranšeesid, ühendasid üksikuid laskurpesi ja nende gruppe üheks katkematuks kaevikute jooneks. Kohati nihutati seda ette, vaenlase poole, kohati tõmmati tagasi, et saada paremat vaatlus- ja laskeala. Esimese tranšee taha kaevati teine joon, mis ühendati esimesega, tagalasse viidi aga ühenduskraavid. Ehitati tulepesi kuulipildujaile ja tankitõrjerelvadele, positsioone miinipildujatele. Tähtsamail suundadel rühmitati kõik need fortifikatsioonielemendid toetuspunktideks ja vastupanusõlmedeks. Sapöörid juhatasid vaatlus- ja komandopunktide ehitamist ning panid ohtlikele suundadele miine. Kõik ehitised moondati hoolikalt.

Rööbiti kõigi nende töödega jälgiti pidevalt ja teraselt vaenlase tegevust. Öösiti käidi luureretkedel, et kursis olla vastase jõudude ja relvade paigutuse ja tulevikukavatsustega ning õigel ajal vastuabinõud tarvitusele võtta. Täpsuslaskurid võtsid kirbule ettevaatamatuid vaenlase sõdureid. Kontrolliti ja täpsustati eesti suurtükiväelaste tulesüsteemi: igale tulepositsioonile asetati vastav relv ja tehti sellest proovilaske, märkides seejuures ära kaugused ning sihikuseadmed. Juurdeveo ja evakuatsiooni hõlbustamiseks ning varudega manööverdamise kergendamiseks ehitati palkteid, mis kulgesid nii paralleelselt rindega kui ka tagalasse suuremate magistraalideni.

Ligi nädala ehk 30. märtsini püsis eesti laskurkorpus kaitses. 31. märtsil andis armeejuhataja käsu korpus rindelt tagasi tõmmata ja 2. aprilli õhtuks olid kõik eesti üksused rindelt lahkunud.

Läti laskurkorpuse edutud rünnakukatsed jätkusid siiski veel kuni 27. märtsini. 29. märtsil viidi Punaarmees teenivate lätlaste verest tühjaksjooksnud väekoondis rindelt ära teise ešeloni kosuma.
Siin all see siniseks tehtud lõik – selle lisaks ma teabe graafilisele materjalile.

Kuramaa lahingutes oli suur osa mõlema poole suurtükiväel ja ka kaitsel olles toimusid ägedad suurtükituleduellid, kus mõlemad võitlevad pooled rakendasid suuri jõude. Võrdluseks toome ära eesti laskurkorpuse kulutatud laskemoona erinevates operatsioonides. Näeme, et Kuramaal mürskudega ei koonerdatud, kuigi Emajõe forsseerimisega 17. septembril 1944 muidugi võistelda ei saa, lisaks tulistati Emajõe ääres kogu laskemoon välja 70 minutiga.

  • Velikije Luki operatsioon detsember 1942 ‒ jaanuar 1943 150 000 mürsku ja miini
  • Emajõgi september 1944 70 000
  • Sõrve poolsaar oktoober-november 1944 70 000
  • Kuramaa märts 1945 60 000

Tulemused ja hinnangud

Armeesuurtükiväe ja tankidega tugevdatud laskurkorpuse jaoks ei olnud 7 km laiune ja kuni 6 km sügavune sissemurre Saksa kaitseliinidesse kuue päeva jooksul eriti kiiduväärt tulemus. Arvestades ebasoodsat maastikku ja kevadist teedelagunemist võib seda siiski optimaalseks pidada. Murti läbi sakslaste peakaitsevööndi kolmest kaitsepositsioonist ja tekitati talle suuri kaotusi. On küllaltki tõenäoline, et sakslaste-lätlaste kaotused võisid olla samas suurusjärgus eesti korpuse omadega. Rohkem võib uskuda sõjavangide ja võetud trofeede arvu, kuigi osa relvastusest võis olla purustatud või kasutuskõlbmatu. Eesti laskurkorpus võttis vangi 105 vastase sõjaväelast, trofeedeks saadi 3 tanki, 2 ründekahurit, 5 soomustransportööri, 18 suurtükki, 9 miinipildujat, 6 leegiheitjat, 8 raske- ja 38 kergekuulipildujat, 253 vintpüssi, 109 püstolkuulipildujat, 5 autot ning muud lahingumoona ja -varustust.

Kahenädalastes lahingutes kaotas eesti laskurkorpus 1072 meest surnutena ja teadmata kadunutena ning 4953 haavatutena, kellest 174 surid. Kaotused jagunesid 7. ja 249. diviisi vahel enam-vähem võrdselt. Paarkümmend meest võis ka vastase kätte vangi langeda.
Kahenädalastes lahingutes kaotas laskurkorpus 30% oma koosseisust, kuigi osa kergelt haavata saanutest võis rivvi jääda või kiiresti naasta. Arvestades, et tagalaüksused – staabid, voorid, osaliselt suurtükivägi ja side – moodustasid koosseisust kolmandiku, kasvab kaotuste protsent jalaväeüksustes umbes 43-ni ehk teiste sõnadega sai kergemalt või raskemalt haavata peaaegu iga teine eesliinil olnud jalaväelane.

Pikemat aega lahingutes olnud läti laskurkorpuse diviiside kaotused olid märksa raskemad. Lühida ja tabava kokkuvõtte osavõtja ja elukutselise ohvitseri silmade läbi teeb 60 aastat hiljem 8. eesti laskurkorpuse ajaloo Kuramaa lahingute perioodist erupolkovnik A. Timberg: „Meile, ohvitseridele, polnud siis ja ka praegu arusaadav, miks ilma vajaliku ettevalmistuseta, ilma vastase kaitse luureta alanud kevadise teedelagunemise ajal saadeti peaaegu käigu pealt pealetungile meie suured jõud. Oodatud tulemust me sellega ei saavutanud, kahenädalaste ägedate lahingutega liikusime edasi üpris vähe. Pealetungivad üksused ja väekoondised kandsid märkimisväärseid kaotusi isikkoosseisus ja tehnikas.“

Teisest küljest ei saa eitada, et nendes rasketes tingimustes suutis eesti laskurkorpus end siiski 7 kilomeetri sügavuselt Saksa kaitseliinidesse sisse murda – võimalik, et rohkemat ei oleks suutnud ükskõik milline teine väeosa. Korpusepoisid näitasid end korralike sõjameestena, kahju vaid, et tuli sõdida võõraste huvide eest naaberrahva sõduritega.

Kuigi NSV Liidu perioodil püüti laskurkorpuse Kuramaa pealetungi esitada suure võiduna, oli tegelikult tegu täiesti mõttetu ja kaotusterohke episoodiga, millel ei olnud ei sakslaste Kuramaa väegrupile ega ka kogu sõja käigule vähimatki mõju. Kuues Kuramaa lahing lõppes järjekordselt sakslaste tõrjevõiduga ja eesti laskurkorpuse jaoks kaotusega.

Õnneks rohkem laskurkorpuslastel selles sõjas lahingusse astuda ei tulnud, suuremaid pealetunge Punaarmee grupeering Kuramaal ei üritanud. 8.-9. mail 1945 Suur-Saksamaa kapituleerus ja relvad pani maha ka väegrupp Kurland.