Pioneeride raudne muskel aitab üle jõest ja mäest
Sõduri toimetaja vestles pioneeriinspektori, kolonelleitnant Vesse Põderiga pioneerirelvaliigi tänasest päevast Eesti kaitseväes. Arenguruumi on, tehniline võimekus on järjest kasvamas.
Seekordsel suurõppusel Siil 2018 olid esimest korda väljas kõikide maakaitseringkondade pioneerirühmad. Mehitamine oleks võinud küll parem olla, aga üldiselt saadi hakkama, kinnitab kolonelleitnant Põder sõjameheliku aususega. Kaitseliitlaste Siiliga samal ajal toimunud Kevadtormi tavaõppusel oli aga fookuses 2. jalaväebrigaadi pioneeriüksus kogu koosseisuga, kellel olid toeks ka Soome pioneerikompanii ja Saksa pontoonikompanii.
Sakslased rajasid õppuse käigus üle 80-meetrised pontoonsillad Suurele ja Väikesele Emajõele, et manööverüksused saaksid harjutada sildade ületamist. Ületuskohtasid toetasid samal ajal sõjaväepolitsei ja õhutõrje üksused. Kõik sujus, kuid õppida on veel palju, nendib Vesse Põder.
Suurimaks väljakutseks oli liikumiste koordineerimine, eriti nende sildade taktikaline kasutamine reaalse ohu tingimustes. Näiteks lahinguolukorras peab järgima kindlaid ajaaknaid, et sild oleks valmis õigel ajal, õige üksus oleks sillaületuskohal ja jõe ületus toimuks võimalikult kiiresti ja seejärel tuleb sild kiiresti koost lahti võtta ja hajutada. Sellel õppusel ei harjutatud silla panekut otsese vastase mõju alla ehk tingimustes, mil vastane aktiivselt sellist tööd segada üritaks.
Toetussildu TMM-3M ja soomlaste Leguani kasutati mitmel korral erinevate vesitõkete ületamisel Mustjõel ja Pikasilla ojal. Lisaks rajasid pioneeriüksused hulgaliselt tõkkesõlmi ja rajasid välikindlustusi erinevatele üksustele. Vaatamata sellele, et õppus toimus tsiviilaladel ja pioneeritööde tegemine oli piiratud, said siiski pioneerid selja märjaks. Siinkohal suured tänud neile, kes aitasid kaasa sellele, et labida sai maasse lüüa.
Tsiviilalade kasutamisega üldiselt probleeme ei tekkinud. Näiteks sillaehitusega kaasnenud kahjustused, rööpad ja vaod maastikul siluti juba õppuse ajal ära nii, et naabrid, kes algselt nurisesidki, olid lõpuks tulemusega rahul, nende juurdepääs veekogule isegi paranes. Tõsisem probleem oli küll jeti- ja paadisõitjate meeletu käitumisega Emajõel, kus see põhjustas tõsiseid ohuolukordi. See on midagi, millele järgmine kord oskame suuremat tähelepanu pöörata. Õnneks ühtegi õnnetust ei juhtunud.
Arenguruumi on
Siiliga kaasnes ka pioneeripataljoni reservõppekogunemine, mille osalemistulemused olid positiivsed – kutse kätte saanutest tuli kohale 83% . Tehnikaga oli üldiselt hästi, vaid sillad olid seisnud pikemat aega platsil ja kuna neid ei olnud veel kasutatud pärast Soomest toomist, tuli alustada kõigepealt hoolduse ja mehhanismide määrimisega. Samas reservväelased väga ei kurtnud, see oli pigem hea meeldetuletus, kuidas hooldus käib ja kuidas masinad oma käe järgi hästi käima saada. Kui varem oli oma sillarühm olemas 1. jalaväebrigaadil, siis nüüd on varustatud ka 2. jalaväebrigaad TMM-3M tüüpi sildadega. Esimesed neist osteti Ukrainast, mullu kinkisid ka soomlased omi sillamasinaid, mis näevad küll vanad välja, aga nende läbisõit on väike, siiski vajavad masinad hooldust ja ajakohastamist. Kuid pikemas perspektiivis vajavad siiski alussõidukid väljavahetamist, samas sillad ise on kasutatavad veel aastaid, kui mitte kümneid aastaid.
