PILK AJALUKKU: Väikesõja kontseptsioon – kas Eesti esimene meresõjaline doktriin?

Aastatel 1933–1940 ilmunud mereväe ohvitseride kogu häälekandja Merendus üks agaramaid autoreid Johannes-Friedrich Ivalo arendas oma arvukates artiklites samm-sammult välja väikesõja kontseptsiooni, mida nüüd võib määratleda kui tõsiseltvõetavat ettevalmistust Eesti oma meresõja doktriini loomiseks.

Johannes-Friedrich Ivalo (kuni 1934. a Ivasčenko) sündis 31.05.1902 Kihelkonna vallas Saaremaal. 1928. a lõpetas ta sõjakoolis mereväeohvitseride III lennu. Ivalo oli erialalt miini-torpeedoohvitser ning teenis pikemalt suurtükilaevadel Laine ja Mardus. 1935. a hakkas Ivalo avaldama kaastöid mereväe ohvitseride kogu häälekandjas ajakirjas Merendus (1933–1940), mis kujunes kõige olulisemaks meresõjalise mõtte kandjaks Eestis. Aastatel 1935–1940 oli Ivalo üks Merenduse kahest tegevtoimetajast. Johannes Ivalo suri 30. novembril 2001. aastal Rootsis.

Johannes Ivalo tegeles Merenduse autoritest kõige süvenenumalt Eesti mereväele sobiva sõjapidamisviisi mõtestamisega ning tema sulest pärines umbes kolmandik kõikidest Merenduses avaldatud meresõjanduslikest kirjutistest. Ivalo kaastööd käsitlesid eelkõige sõja taktikalist tasandit – erinevate laevatüüpide taktika, relvasüsteemid, sõjaajaloolised analüüsid, ülevaated välislaevastikest ja nende tegevustest jt. Järgnevalt keskendutakse tema kirjapandud meresõjapidamise kontseptuaalsetele alustele ning selgitatakse välja, milles seisnesid nende olulisimad seisukohad ja milles need väljendusid. Kuigi Ivalo ei koondanud kunagi kõiki oma vaadeldavaid mõtteavaldusi ühte kirjutisse, siis uurimistöös käsitletakse neid ühtse tervikuna ja nende kohta kasutatakse koondnimetust väikesõja kontseptsioon. Seejärel analüüsitakse väikesõja kontseptsiooni sõjalise doktriini seisukohalt, lähtudes tänapäevastest Lääne sõjalises mõtlemise kasutusel olevatest mõistetest.

Üleskutse uuendustele

Eesti sõjalaevastikku iseloomustas Johannes Ivalo 1935. aastal Vabadussõja käigus juhuslikult kujunenuna. Tema hinnangul ei vastanud laevastiku olemasolevad üksused Eesti rannakaitse vajadustele, kuid sellegipoolest olid nad osutunud vajalikeks platvormideks kollektiivse väljaõppega alustamiseks ja hiljem saavutatud väljaõppetaseme alalhoidmiseks. Ivalo rõhutas, et Maailmasõja põhjalikud õpised ja kiire areng meresõjanduses kohustavad meid võtma seniseid põhimõtteid merepiiri kaitse alal teatud parandustega.¹

Ivalo oli kriitiline Eesti laevastiku väljaõppe ja seal rakendatud taktika osas, nimetades seda küll ohvitserkonna üldisi sõjalisi omadusi arendavaks, kuid rõhutas, et seeläbi ei too me oma väljaõppesse juurde midagi originaalset ehk midagi sellist, mis erineks vaenlase väljaõppest. Parimal juhul suudame suurte pingutustega endid alal hoida vastase tasemel. Meresõja ajaloost on aga teada, et võitluses tugevama vastasega oli väikesel laevastikul alati mingi valdkond või tegevus, kus ta oli vastasest parem – näiteks väljaõpe, energiline pealetung, osav olukorra kasutamine või lihtsalt endale kasuliku olukorra loomise oskus. Oleks asjata loota, et väiksem laevastik saavutaks päeval hea nähtavuse korral, kasutades samasugust taktikat, kuid omades nõrgemat relvastust, edu endast tugevama vastase suhtes. Seetõttu oli oluline, et tuginedes Eesti olukorrale ja olemasolevatele võimalustele määratletaks ära, millises kitsamas suunas tuleks hakata edaspidi laevastiku tegevust suunama ja intensiivistama. Valitud tegevussuunast oleksid pidanud edaspidi lähtuma kõik laevastiku operatiivsed kaalutlused.

²

Väikesõda merel

Johannes Ivalo põhjendas, et maailmasõjas paisati segamini senised teooriad edu saavutamisest meresõjas. Ühemõõtmeline lahinguruum, kus võit merelise vastase üle saavutati otsustava merelahingu või blokaadiga, oli pöördumatult minevikku kadunud, sest meresõja keskkond oli muutunud kolmemõõtmeliseks. Ivalo jõudis järeldusele, et muutunud olukorras, väikese riigi seisukohalt vaadates, võiks meid huvitada vaid väikesõda merel ja ka tuleviku olukorras.³

Ivalo selgitas, et väljendi väikesõda näol on tegu välismaisest erialakirjandusest laenatud terminiga (small war). Ta kirjeldas Itaalia meresõjateoreetilisi seisukohti, mille kohaselt juhul kui ühe osapoole laevastiku peajõud on üksnes natuke nõrgem teise poole omast, võiks esimene taotleda ülemvõimu merel või püüda takistada merehõivet. Kui aga ühe poole peajõud on teise poole omast märgatavalt nõrgemad, siis tuleks nõrgemal poolel peajõudude kasutamisest loobuda ja selle asemel opereerida üksnes torpeedoüksustega. Ivalo pakkus välja definitsiooni: väikesõja all merel tuleb mõista kõiki operatsioone, mis teostatakse laevastiku väikeste jõududega. Laevastiku väikesed jõud moodustuvad nii pealvee- kui ka a-laevadest⁴ ja nende koondistest, millede pearelvadeks on torpeedod ja miinid. Sõltuvalt riigi merejõudude koosseisust võisid väikesõjas opereerida ka ristlejad ja lennuvägi. Väikesõja operatsioonid pidid olema tingimata kooskõlas peajõudude muu tegevusega. Ivalo sõnastas merelise väikesõja kaks peamist ülesannet: 1) vastase merejõudude operatsioonide häirimine; 2) vastase merejõudude nõrgestamine ja väsitamine eesmärgiga luua soodsaid võimalusi enda jõudude aktiivseteks operatsioonideks.⁵

Väikese laevastiku koosseis pidi vastama oma tegutsemispiirkonnale ning koosnema arvukatest kergetest jõududest. Laevastiku kaitstud baseerumine tuli hästi läbi mõelda ja laevastiku kasutuses oleks pidanud olema soovitavalt kaks või isegi rohkem baasi, mille puhul oleks olnud kõige olulisem nende kaitstus nii mere-, maa- kui ka õhurünnakute eest.⁶ Baaside paiknemine etendas olulist rolli ka kergete jõudude tehtavate operatsioonide piirkonna ja tegutsemiseks kuluva aja määratlemisel.⁷ Tuginedes Austria ja Suurbritannia maailmasõja-aegsele kogemusele järeldas Ivalo, et ka Eesti merejõududele sobiksid allveelaevad ja lennukid. Eriti vajalikuks pidas ta aga torpeedodega relvastatud rannakaitse kiirmootorpaatide hankimist⁸ ning rõhutas, et Eesti laevastiku koosseisu ei tohiks kuuluda ühtegi üksust, mille olemasolu on kahtlane või pole küllaldaselt põhjendatud.⁹

Väikesõja taktika

Johannes Ivalo järgi oli oluline, et Eesti laevastik valiks endale mingi kitsa tegevusala, eesmärgiga saavutada sel alal oletatava vastase suhtes tuntav ülekaal ning luua ja arendada välja oma laevastikule sobiv ja asjakohane taktika. Tema hinnangul oli selge, et kuna taktikalisel tasandil on edu eeldus ootamatult, õigel ajal ja õiges kohas ning otsustavalt tehtud pealetung, siis tuleks vastase ründamine võtta väikese laevastiku kergete üksuste taktika aluseks. Selline lähenemine nõudis omakorda arvukate kergete üksuste olemasolu. Tuginedes ajaloolisele praktikale tõi Ivalo samuti välja nn direktiivi, mille kohaselt peaks nõrk ja väike laevastik nõrgestama vastast oma sagedaste operatsioonidega selleks, et teda seejärel endale soodsal ajal ja kohas rünnata. Sõjaajaloolistele argumentidele toetudes esitles Ivalo aktiivse kaitse eeliseid võrreldes passiivse kaitsega. Tema arvates tuli kindlasti eelistada aktiivset kaitset, kusjuures otsustavalt tähtis oli eelnevalt määratleda, milliste operatsioonidega on võimalik luua endale soodus olukord ning mida on võimalik seeläbi saavutada. Ivalo rõhutas, et nõrgem laevastik osutub lahingus tugevamaks ja suudab endast muidu ülekaalukama vastase hävitada üksnes siis, kui tegeleb energiliselt ja vahetpidamatult taktikaliselt soodsate olukordade otsimisega selleks, et alustada rünnakut või pealetungi.¹⁰ Samuti tõi ta esile, et vastaspoole ründamisel saavutatakse parimad tulemused ainult õige eesmärgi – vastase nõrgad küljed – valikul.¹¹

Väikesel laevastikul tuli hoiduda sattumast ülekaaluka vastasega otsustavasse suurtükilahingusse¹². Väikese ja väheste ressurssidega leppima pidava laevastiku peamiseks relvaks sobis eelkõige torpeedo. Edu aluseks pidi olema lisaks manööverdusvabaduse ja üllatusmomenti tagavale suurele kiirusele ka taktikaliste võtete nagu suitsukatete tekitamine, eesmärgiga varjata enda lähenemist ja jõuda vaenlasele võimalikult lähedale. Lisaks pidi väike laevastik järjekindlalt õppima ja harjutama, kuidas kasutada loomulikku halba nähtavust (ööpimedus, udu, tormine ilm) enda huvides taktikaliselt soodsa olukorra avastamiseks. Sellest tulenevalt tegi Ivalo ettepaneku pikendada laevastiku navigatsiooniperioodi ning hakata väljaõpet läbi viima just sügiseti, sest soodsa suvise ilmastikuga ei olnud võimalik [tõetruult] harjutada tegutsemist halva ilma korral.¹³ Vaenlase operatsioonide häirimiseks ja mereliste ühendusteede takistamiseks sobis väikesele laevastikule miinitõkete veeskamine. Samuti oli väikesõjas sobiv teha vaenlase merejõudude hävitamiseks ühisoperatsioone koos õhujõududega.¹⁴

Ivalo kirjutas, et kaitseülesannete täitmisel saab väike laevastik kasutada ka miinivälju ja merekindlusi. Koostöö merekindlustega pidi olema tihe, kuid siiski ei pidanud Ivalo merekindlustega koostööd laevastiku peamiseks ülesandeks. Tema hinnangul oli just merekindluste ülesanne toetada laevastikku, vabastades laevastiku teatud rannakaitse rajoonide kaitsmise kohustusest ning võimaldades seeläbi laevastikule suuremat aktiivsust.¹⁵

Väikese laevastiku eduka tegevuse üheks eeltingimuseks pidas Ivalo asjakohaselt organiseeritud täieliku luure olemasolu, mis ei tugineks pealveelaevadelt, vaid eelkõige allveelaevadelt, lennukitelt ja raadiopeilingaatorjaamadelt saadud informatsioonile.¹⁶ Vajadus tõhusa mereluure järele oli tingitud ka põhimõttest, mille kohaselt nõrgema laevastiku edu sõltus pidevast taktikaliselt soodsa olukorra otsimisest ja selle ärakasutamise oskusest. Selline tegutsemine nõudis aga täpseid luureandmeid vastase kohta.¹⁷

Väikese laevastiku eduka tegutsemise üheks peamiseks eelduseks pidas Johannes Ivalo kõrgema juhatuse äärmist järjekindlust püstitatud eesmärkidest kinnipidamisel.¹⁸ Juhtide puhul pidas ta taktikalises olukorras edu saavutamisel olulisteks tingimuseks nende energilisust ja otsustusvõimet, tuues välja, et vähese otsustusvõimega juhid suudavad üksnes harva tabada soodsat olukorda ja momenti vastase ründamiseks. Tagamaks arusaamatuste vältimist juhtide hulgas, tuli taktikaliselt soodsa olukorra mõiste eelnevalt defineerida ja seda kõikidele selgitada.¹⁹
Ivalo jõudis järeldusele, et väikesõda on tõhus sõjapidamisviis nõrgemale laevastikule, tegutsemaks endast tugevama ja teda ohustava laevastiku vastu. Väikesõjas edukas olemiseks tuli sellega seotud tegevusi tundma õppida ning pöörata suurt tähelepanu laevastiku isikkoosseisu väljaõppele, kasvatamaks julgust, otsustusvõimet, ettevõtlikkust, initsiatiivi ja teisi omadusi. Ivalo asus seisukohale, et tulenevalt Eesti geograafilisest asukohast²⁰  ja ranna iseloomust, geopoliitilisest olukorrast ning võrdlemisi piiratud ressurssidest, on väikesõda merel Eestile kõige sobivam rannakaitse tagamise viis.²¹

Väikesõja kontseptsioon sõjalise doktriini seisukohalt

Ajaloolane Ago Pajur on tõdenud, et enne Teist maailmasõda Eestis oma kaitsedoktriini kirjapanemiseni ei jõutud, kuid sellegipoolest on kaitsedoktriini võimalik tagantjärele tuvastada ja defineerida kui ühiste arusaamade, kokkulepete ja tegevuste kogumit. Kaitsedoktriin käsitles Pajuri hinnangul Eesti ohustatust, riigikaitse- ja julgeolekupoliitika vajalikkust, relvajõudude ülesandeid, sõjalise enesekaitse võimalikkust ja perspektiivikust, samuti riigikaitse otstarbekaima korralduse põhimõtteid.²² Ago Pajuri sõnul oli kaitsedoktriini ja sõjalise doktriini puhul tegu kaasaegsete jaoks samatähenduslike väljenditega.²³ Eeltoodu põhjal ei ole siiski võimalik teha konkreetsemaid järeldusi meresõjalise doktriini kohta, mida ametlikult fikseeritud kujul teadaolevalt ei eksisteerinud.

Johannes Ivalo kirjutistes on jälgitavad mõttekäigud, mille puhul võib ära tunda sõjalisele doktriinile omaseid tunnuseid. Selliste mõttekäikude analüüsimiseks tuleb selgitada sõjalise doktriini teoreetilist olemust. Et omamaise sõjalise doktriini loomiseni pole jõutud ka tänapäeval, siis on kasutatud mõningaid tänapäevaseid Lääne sõjalises mõtlemises käibel olevaid mõisteid ja seisukohti, mille esindajatena on valitud välja Norra riigikaitsekõrgkooli õppejõu ja sõjalise doktriini uurija kolonelleitnant Harald Høibacki uurimistööst²⁴ ning Suurbritannia Sandhursti sõjakooli õppejõu Paul Latawski²⁵ ja Londoni Ülikooli King’s College’i professori Geoffrey Tilli²⁶ käsitlustest pärinevad seisukohad.

Harald Høiback: trotsides väiksust

Harald Høibacki järgi on doktriin vahend, mis jutustab meile, mida on vaja teha selleks, et võita. Doktriin koosneb kolmest põhielemendist: a) teooriast, sest doktriini tõsiseltvõetavus sõltub suuresti nendest teoreetilistest argumentidest, millele ta toetub; b) kultuurist, sest oluline on tunda ja osata kasutada selle inimgrupi kultuurilist taustsüsteemi, kelle suhtes doktriini rakendada kavatsetakse; c) autoriteedist, sest doktriini jõustumiseks peavad kasutajad võtma seda tõsiselt, mistõttu ei saa olla tegu pelgalt soovitusliku materjaliga.²⁷ Høiback koondab sõjandust korraldavad õigusaktid püramiidi, mille kõige madalama tasandi dokumendid sätestavad protseduure (selgitavad, kuidas, mida ja kunas tuleb teha ja mida ei tohi teha) ning kõige kõrgemal tasandil asuvad doktriinid, mis on defineeritud kui kogum põhimõtteid, millest relvajõud juhinduvad oma tegevuses, et saavutada püstitatud eesmärke. Doktriin on ametlik juhis, kuid eeldab kohaldamisel siiski paindlikkust.²⁸

Johannes Ivalo seisukohad langevad kokku Høibacki doktriini lühiiseloomustusega vahendist, mis pakuks lahendusi võitmiseks, sest vaatlusaluste kirjutiste kandev idee oligi pakkuda välja lahendusi, kuidas trotsida oma maa ja laevastiku saatust olla väike, nõrk ja vaene võrreldes potentsiaalsete vastastega. Võit on tähtis sellepärast, et erinevalt spordist on sõjas ainult üks auhinnaline koht – võitja võtab kõik. Ivalo lõi oma kirjutistega kontseptsiooni, kuidas oleks väiksemal ja nõrgemal laevastikul, mille ilmne prototüüp oli Eesti enda oma, võimalik hoolimata allajäämisest jõudude arvukuses ning relvade tulejõus ja laskeulatuses, luua vähemalt teoreetilised eeldused ülekaaluka vastase võitmiseks. Kuigi edu rünnakul või pealetungil ei tähenda veel sõja võitu, oli see siiski parim, mida Eesti-sugusel väikesel laevastikul oli võimalik saavutada. Lisaks võis teadmine, et Eestil on küll väike, kuid see-eest hästi mõtestatud, organiseeritud, relvastatud, varustatud ja väljaõpetatud laevastik, olla oletatava vastase jaoks teatud heidutava efektiga.

Teooria. Loetelu olulisemates põhjendustest, seisukohtadest ja soovitustest, miks Johannes Ivalo hinnangul Eesti laevastik pidid hakkama arenema ja tegutsema lähtuvalt väikesõja sõjapidamisviisist:

• 1) väikesõda oli ainus võimalus, kuidas väiksem ja nõrgem osapool suudab häirida suuremat ja tugevamat ehk meresõjateooria kohaselt merehõivet takistada;
• 2) väikesõda koos tõhusalt tegutseva ja korraldatud laevastikuga olid ainsad, olgugi vaid teoreetilised võimalused, kuidas Eesti merejõud oleksid olnud suuteline võitma endast tugevamat vastast;
• 3) väikesõjas kasutatavad kerged jõud olid ainsad, mida Eesti oleks suutnud endale hankida;
• 4) maailmasõjaaegsed edukaks osutunud väikesõja mereoperatsioonid olid toimunud Eesti omadega võrreldavates geograafilistes tingimustes.

Väikesõja puhul pidi Eesti arvestama järgmiste vajaduste ja eesseisvate proovikividega: 1) vajadus turvaliste ja rohkete sisse-väljapääsudega baaside järele; 2) omaenda efektiivse taktika väljaarendamine; 3) laevastiku igakülgselt hea väljaõppetaseme saavutamine ja hiljem selle hoidmine; 4) laevastiku küllaldane rahastamine; 5) ohvitserkonna hea taktikaline väljaõpe; 6) ohvitserkonnas lahingutegevuses edukas olemiseks vajalike omaduste – initsiatiiv, energilisus, otsustusvõime jt – arendamine; 6) laevastiku sihipärane komplekteeritus; 7) laevastiku ja teiste väeliikide/relvaliikide rannakaitsealase koostöövõime loomine.

Kuigi väikesõjale keskendumise korral oodanuks Eesti laevastikku ees paljud proovikivid, siis selle kasuks kõnelevad põhjendused ja eelkõige asjaolu, et väikesõjale ei olnud Eesti-suguse geopoliitilise asukoha ja ressurssidega riigi merejõududele tõsiseltvõetavat alternatiivi, kaalusid kõik võimalikud vastuargumendid üles. Kuigi Johannes Ivalo tekstid on üksnes tagantjärele käsitletavad ühtse tervikuna, ei vähenda see nendes sisalduvat kontseptuaalset sõnumit. Tuginedes oma kaasaegsele meresõjateooriale, välismaisele erialakirjandusele ning tähelepanekutele meresõdade ajaloost, õnnestus Ivalol konstrueerida hästi argumenteeritud meresõjapidamise kontseptsioon, mida ta pidas ise Eestile ainusobivaks.

Kultuur. Vaatamata sellele, et Ivalo ei kasutanud oma kirjutistes kordagi sõna „kultuur”, võib selle olemasolu või täpsemalt – selle mitte puudumist – ridade vahelt siiski välja lugeda. Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab kultuuri kui inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuste kogumit, mis on sama teatud ajajärgul, rahval, teatud piirkonnas jne. Johannes Ivalo tekstides tulid kultuurile iseloomulikud tunnused esile tema ohvitserkonnale esitatud nõudmistes, kes oleksid pidanud olema energilised, initsiatiivikad, otsustusvõimelised ja julged, sest vaid selliste isikuomadustega juhid suudaksid tagada Taaveti võidu Koljati üle. Ta rõhutas, et nõrgema osapoole eeldus edukas olemisel endast tugevama vastu on üksnes see, kui loobutakse mõttelaiskusest sõjapidamises ning valitakse iseenda võimalustele ja vajadustele vastav sõjapidamisviis koos kõige sellest tulenevaga. Kõik see annab alust väita, et Ivalo mõttekäikudes leidus ka organisatsioonikultuurile viitavaid tunnuseid.

Autoriteet. Doktriin ei rakendu muidu, kui sellel ei ole sihtgrupi osas autoriteeti ehk teisisõnu, doktriin peab olema kohustuslik juhindumiseks, kuid selles sätestatu elluviimisel tuleb üles näidata paindlikkust. Eeltoodule tuginedes ei ole kahtlust, et Johannes Ivalo kirjutised olid ühe nooremohvitseri isiklikud mõtted, millel ei olnud vähimatki õiguslikku sidusust ühegi isiku suhtes.

Paul Latawski: sidusa mõttekogumi loomine

Paul Latawski toob välja kuus doktriinile iseloomulikku tunnust, milleks on: 1) fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks; 2) normatiivse juhendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised; 3) sõjalise mõtte ja sõjategevuse sidusus (kõige madalamal tasandil tähendab see ühist taktikat, tegutsemisviise ja protseduure); 4) teadmiste edasiandmine hariduse kaudu ning teadmiste kajastumine väljaõppes; 5) konflikti olemuse mõistmiseks vajalik raamistik (minevik, olevik ja tulevik); 6) terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti olemuse mõistmine.²⁹ Latawski väitel on doktriini otstarve pakkuda sõjaliseks tegutsemiseks vajalikku sidusat mõttekogumit (cohesive body of thinking) ning sõjalise doktriini peamine proovikivi on luua selline sidus mõttekogum.³⁰

Fundamentaalsed põhimõtted jõu kasutamiseks. Ivalo käsitles nõrgema osapoole tegevust teda ohustava ja temast tugevama vastase suhtes. Fundamentaalne jõu kasutamise põhimõte oli aktiivne kaitse eesmärgiga haarata lahingutegevuses initsiatiiv ning katsuda vahetpidamata ja energiliselt vastast rünnata. Seeläbi oli võimalik takistada vastase merehõivet.

Normatiivse juhendamise asemel sõjalisele mõttele tuginevad suunised. Ivalo mõtted väikesõja taktikast ei ole kindlasti käsitletavad normatiivse juhendamisena. Tegu on eelkõige printsiipidega, millest juhid peaksid lähtuma sõjalisi operatsioone ette valmistades, neid ellu viies ning lahingutegevuses. Printsiipide eduka rakendumise eeldus oli ka juhtides kasvatada teatud isikuomadusi – julgus, initsiatiivikus, otsustusvõime jt.

Sõjalise mõtte ja sõjategevuse sidusus. Ivalo sidus oskuslikult väikesõja sõjapidamisviisi Eesti vajaduste ja võimekustega. Sellest sõjapidamisviisist pidid omakorda tulenema laevastiku kõik komponendid – füüsiline, tehniline ja kontseptuaalne. Kuigi Ivalo otseselt ei maini, millisele sõja tasandile – taktikalisele, operatsiooni- või strateegilisele – ta oma arutlustes viitab, on ilmne, et ta peab silmas eelkõige lahingukunsti ehk sõja taktikalist tasandit. Samas leidub tema kirjutistes viiteid ka teistele tasanditele. Ivalo kirja pandud sõja erinevate tasandite eesmärgid tulenevalt Eesti laevastikku ees ootavatest ülesannetes oleksid olnud tõenäoliselt järgmised: a) meresõja taktikalise tasandi eesmärk oli aktiivse kaitse abil haarata lahingutegevuses initsiatiiv ning katsuda vahetpidamata ja energiliselt vastast rünnata; b) operatsioonitasandi eesmärk võis olla vastase mereoperatsioonide häirimine; c) strateegilise tasandi eesmärgina võib tuletada mereliste ühendusteede kasutamise võimaldamist oma ja liitlaste merejõududele ning laevandusele.

Teadmiste edasiandmine hariduse kaudu ja teadmiste kajastumine väljaõppes. Ivalo otseselt ei maininud haridust ja kuigi ta kasutas oma tekstides sageli väljendit „väljaõpe”, siis selle all pidas ta ilmselt pigem silmas kollektiivset ehk laevastiku väljaõpet, mitte üksikisikutele suunatud individuaalset väljaõpet. Samas ei ole kahtlust, et tema välja pakutud väikesõja kui Eesti vajadustele ja võimalustele sobiva sõjapidamisviisi omaksvõtt oleks mõjutanud muuhulgas ka haridust ja kajastunud nii individuaalses kui ka kollektiivses väljaõppes.

Konflikti olemuse mõistmiseks vajalik raamistik (minevik, olevik ja tulevik). Ivalo kirjutised ei käsitlenud ühtegi konkreetset konflikti. Tegu oli nii-öelda alalise valmidusega tugevama ja ohustava vastasega toimetulekuks.

Terviklik sõjaline lähenemine, kus jõu kasutamist kujundab konflikti olemuse mõistmine. Ivalo kirjutas küll ühendoperatsioonide läbiviimise vajadusest, kuid seda eelkõige seoses mereoperatsioonidega. Seega, kui terviklik sõjaline lähenemine peaks tähendama kõikide sõja tasandite kaasamist, siis seda Ivalo kirja pandu seast ei leia.

Küll aga leiab Ivalo kirjutistest seda, mis Latawski väitel on sõjalise doktriini peamine proovikivi ehk sõjaliseks tegutsemiseks vajaliku sidusa mõttekogumi loomine ning selle olemust on eespool juba analüüsitud.

Geoffrey Till

Geoffrey Till on iseloomustanud meresõja doktriini kui meresõja teooria kohaldamist konkreetsel ajal ja konkreetses kohas.³¹ Et tegu on üksnes hinnangu, mitte pikema käsitlusega, siis saabki selle põhjal teha vaid üldisema iseloomuga järeldusi.

Tilli doktriinile antud hinnangu põhjal võib väita, et Johannes Ivalo kirjutistes esitatu on üldises (kontseptuaalses) plaanis käsitletav doktriinina, sest:

• a) autor kasutas oma seisukohtade esitamisel küllaldaselt meresõjateoreetilisi argumente (Julian Corbett; Saksa, Itaalia ja Suurbritannia erialane kirjandus; tähelepanekud meresõdade ajaloost);
• b) tuginedes välismaistele eeskujudele ja tähelepanekutele meresõdade ajaloost esitas autor omaenda kontseptsiooni, mida oleks rakendatud kombineerituna üldiste meresõjateoreetiliste seisukohtadega (nt merehõive takistamine);
• c) autor pidas meresõjateooria rakendamisel silmas konkreetset kohta – Eesti laevastiku tegevuspiirkonda ehk siis Eestit ümbritsevat mereala.

Ainus, kuid see-eest määrav vastuargument, miks Ivalo kontseptsiooni ei saa võtta Geoffrey Tilli vastava hinnangu põhjal meresõja doktriinina on tõsiasi, et Eesti laevastikus puudusid Ivalo kontseptsiooni rakendamiseks reaalsed vahendid. Eelkõige arvukate mootortorpeedopaatide (MTP-de) ja torpeedo kui põhirelva kasutamisele tuginev kontseptsioon ei olnud tegelikult rakendatav Eesti merejõududes, mille koosseisu kuulus kõigest üks Esimese maailmasõja aegne torpeedopaat. Allveelaevad jõuti 1937. aastaks hankida, kuid plaanitud MTP-de hankimine jäigi ellu viimata.

Loomata jäänud doktriini elujõud

Johannes Ivalo kirjutiste sisu mitmetahulisus võib pealiskaudsema lähenemise korral märkamatuks jääda. Ehkki Ivalo ei koondanud omi Eestile sobiva sõjapidamisviisi kohaseid mõtteid kunagi ühte kirjutisse, on ilmne, et vaadeldud artiklites toimus pidev teemaarendus, kus algsed põhjendamata seisukohad võtsid hilisemates kirjutistes üha selgema vormi ega ole kahtlust, et Ivalo jõudis teatud kontseptsiooni loomiseni.

Ivalo hinnangud laevastiku koosseisu osas ei olnud originaalsed, sest nn kergete jõudude soetamine oli juba valitsuse tasandil otsustatud ja merejõududes üldtunnustatud. Uus oli aga see, et Ivalo põhjendas kergete jõudude soetamist argumentidega, mis rajanesid meresõjateoorial, välismaises erialakirjanduses toodud seisukohtadel, meresõjaajaloo õpistel ja välisriikide kogemuse analüüsil. Teised sel teemal sõna võtnud autorid piirdusid üldjuhul merejõudude/rannakaitse ülesannetele ja/või riigi õhukesele rahakotile viitamisega.

Ta jõudis meresõja ajaloolistele ja tema kaasaegse meresõja teoreetilistele argumentidele tuginedes seisukohale, et väikesõda koos sellele omaste operatsioonitüüpide ning originaalse taktikaga võiks olla Eesti laevastiku nn ametlik sõjapidamisviis. See omakorda oleks määranud ka laevastiku koosseisu uuendamise vajadused ning väljaõppe eesmärgid. Lisaks sobiva sõjapidamisviisi põhjendamisele pakkus ta ka välja sellele sobiva taktika või siis vähemalt taktika loomiseks ja arendamiseks sobivad lähtekohad ja printsiibid.

Sõjalise doktriini seisukohalt vastas Ivalo ideestik väikesõjast merel Eesti tingimustes paljudele doktriinile iseloomulikele tunnustele, mille seast oli kõige olulisem kontseptuaalne raamistik. Sellel olid nii teooriale ja jõu kasutamiseks vajalike fundamentaalsete põhimõtetele omased tunnused. Samuti ei olnud tegu normatiivse juhendamise, vaid sõjalisel mõttel tuginevate suunistega ning omavahel olid seotud sõjaline mõte ja sõjategevus. Kuna väikesõda oli de facto võetud aluseks Eesti merejõudude arendamisel juba 1933. aastal otsusega kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, mis nägi ette laevastiku uuendamist nn kergete jõududega, siis on raske leida vastuväiteid, miks Ivalo kontseptuaalne raamistik ei oleks sobinud reaalseks rakendamiseks merejõududes.

Doktriinist Johannes Ivalo väikesõja kontseptsiooni puhul siiski rääkida ei saa, sest selle vastu kõneleb kaks olulist argumenti. Esiteks oli tegu üksnes ühe nooremohvitseri hajusalt kirja pandud mõtetega, mis on vaid tagantjärele käsitletavad tervikliku kontseptsioonina. Seega ei saanudki sellel materjalil olla doktriini jaoks hädavajalikku autoriteeti, mis oleks saanud tulla üksnes volitatud ülema vastava õigusaktiga, ning mis oleks muutnud kontseptsioonis kirjapandu elluviijate jaoks kohustuslikuks juhindumiseks. Teine ja tegelikult kõige olulisem puudus Ivalo kontseptsiooni juures oli aga tõsiasi, et tema mõtteid ei toetanud reaalne olukord koduses laevastikus, kuhu arvukaid aktiivüksusi lihtsalt ei suudetud riigi nappide ressursside tõttu hankida.

Et vanemleitnant Johannes Ivalo meresõjapidamist käsitlenud mõtete avaldamisest on möödas ligikaudu 80 aastat ning vahepeal on toimunud murrangulised arengud tehnikas, tehnoloogiates jpt valdkondades, siis eelkõige see, mis tema kirjutistes käsitleb võitlusjõu füüsilist komponenti ja selle rakendamist sõjapidamises, on paratamatult iganenud. Sedasama ei saa aga öelda tema kirjutistes leiduva võitlusjõu kontseptuaalse komponendi elementide kohta, mida võib teatud mõttes käsitleda Eesti seisukohalt aegumatuna. Võib väita, et Ivalo kirjutiste kõige püsivama väärtusega osa moodustab neis sisalduv filosoofia, mis ärgitab ja kohustab ka väiksemat ja nõrgemat olema suurem oma saatusest ning mitte leppima sõjas teise kohaga.

Märkused
^{1 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 45.
2 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 45-46.
3 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 95.
4 Merenduse autorid kasutasid sageli allveelaeva asemel lühendit a-laev.
5 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 95-96.
6 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastikuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.
7 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 96-97.
8 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastikuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.
9 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 97.
10 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 46.
11 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastikuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.
12 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 96.
13 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 46.
14 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 96.
15 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 46-47.
16 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastikuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 9.
17 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 46.
18 Jv. Eduka meresõja tingimusi väikese laevastikuga. – Merendus 1935, nr 1, lk 10.
19 Jv. Märkmeid väikese laevastiku väljaõppest. – Merendus 1935, nr 2, lk 46.
20 Pidas silmas Soome lahte. Viimase sarnasusele Aadria merega, kus toimusid maailmasõjas edukad väikesõja operatsioonid, oli Ivalo juhtinud tähelepanu juba varemgi.
21 J. Ivalo. Märkmeid väikesõjast merel. – Merendus 1936, nr 3, lk 97.
22 Pajur, Ago. Eesti kaitsedoktriin. – Sõja ja rahu vahel: Koguteos, I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani. Tallinn: MTÜ S-Keskus ja Riigiarhiiv, 2004, lk 154–157.
23 Ago Pajur eravestluses.
24 Harald Høiback. Understanding Military Doctrine: A multidisciplinary approach. Cass Military Studies. London, New York: Routledge, 2013.
25 Latawski, Paul. The Inherent Tensions in Military Doctrine. Sandhurst Occasional Papers No 5. Royal Military Academy Sandhurst, 2011.
26 Till, Geoffrey. Merevõim: Teejuht 21. sajandisse. Teine väljaanne. Tallinn: Riigikaitse raamatukogu, 2012.
27 Høiback 2013, lk 10.
28 Høiback 2013, lk 22. Tegu on 1973. a NATO-s kasutusele võetud doktriini definitsiooniga. Tõlge: http://mt.legaltext.ee/militerm.
29 Latawski 2011, lk 11.
30 Latawski 2011, lk 24.
31 Till 2012, lk 92.}