Olemuselt on piiramine totaalse sõjapidamise vorm, mis toimub piiratud maa-alal väikese arvulise piiratava ja ülekaalukat jõudu omava piiraja vahel ning lähtub põhimõttest „eesmärk pühitseb abinõu“. Piiramise käigus üritab piiraja eraldada kombatandid mittekombatantidest ning võita kohaliku elanikkonna poolehoidu, et sundida piiratavat kapituleeruma. Sageli toob piiramine linnale kaasa suuri purustusi, tsiviilohvreid, humanitaarkriisi ja rahvusvahelise üldsuse kriitika.

Nõnda tõi Serbia vägede tsiviilobjektide pommitamine Sarajevo piiramisel (1992–1996) kaasa rahvusvahelise hukkamõistu ning NATO vägede sekkumise Jugoslaavia kodusõtta. Vene vägede ulatusliku suurtükitule tõttu hukkus Groznõi piiramisel (1999–2000) hinnanguliselt 200 000 inimest, mis pööras kohaliku Vene kogukonna tšetšeenide poolele. Rahvusvaheline üldsus mõistis hukka Süüria valitsusväge väidetava keemiarünnaku korraldamise Ghouta piiramisel (2013–2018) ning Iraagis kaotas peaminister Dr. Haider Abadi 2018. aastal toimunud parlamendivalimised Mosuli piiramise (2016–2017) tõttu, mis põhjustas 75%-se linna hävimise ja 11 000 inimese hukkumise.

Läänelikes maades on piiramisdoktriin oma destruktiivse iseloomu tõttu sõjalises planeerimises alahinnatud. Vene Föderatsiooni relvajõud on rakendanud piiramist Ukrainas Donbassi kampaania ajal edukalt oma strateegiliste eesmärkide täitmiseks, sest piiramisrõngas oleva vastase väeüksuse verest tühjaks jooksmine pikema aja vältel äratab vähem rahvusvahelise üldsuse tähelepanu kui vastase hävitamine mõnepäevase kestvusega otsustavas lahingus. Seetõttu on paslik heita pilk piiramiskunsti algusele Venemaal 18. sajandi algul, mil Vene piiramisvägi sooritas Narva ja Tartu kindluse all oma küpsuseksamit.

Piiramislahingud 18. sajandil

Strateegiliselt oluliste sõlmpunktide kindlustamine ja nende piiramine sai teadaolevalt alguse u 8000 aastat eKr, mil Jeeriko linn ümbritseti kivimüüriga, kuid piiramissõja kuldajastu saabus Euroopa lahinguväljadele alles 17.–18. sajandil bastionaalkindluste levikuga. Kuna armeed vältisid üksteisega välilahingutesse astumist, omandasid sõjad piirava iseloomu, mille kaks ilmekamat näidet on Hispaania pärilussõda (1701–1714) 115 piiramise ja Põhjasõda (1700–1721) 70 piiramisega.

Ühe kindluse piiramine võis kesta mõnest kuust mitme aastani, näiteks türklased piirasid 17. sajandi keskpaiku Heraklioni kindlust Kreetal tervelt 20 aastat. Seega venis piiramiste tõttu sõdade kestvus, sest kumbki pool ei saavutanud vastase üle piisavat ülekaalu, et sõlmida endale soodsat rahulepingut ning see omakorda muutis armee ülalpidamisest tingituna sõjapidamise kulukaks ettevõtmiseks. Nõnda kulutas Prantsusmaa Louis XIV valitsemise ajal armee ülalpidamisele 75% riigieelarvest ning Venemaal tõusis see 1705. aastal koguni 96%-ni.

Vaubani süsteem

Piiramisprotsessi kiirendamiseks asusid insenerid piiramistegevusi ratsionaliseerima. Enim tuntust kogus prantsuse Vaubani markii, kelle nime seostatakse ajaloos ideaalse piiramise kuvandiga. Tema meetodit iseloomustab süstemaatiline lähenemine kindluse müüridele läbi sik-sak kujuliste ründekaevikute (aproššide, pr k approche – lähenemine) ja kolme paralleelkaeviku. Vauban arvestas, et teoreetilisel tasandil lühendab tema meetodi rakendamine piiramisprotsessi 48 päevani, ent reaalsuses osutus ta veelgi tõhusamaks, sest Hispaania pärilussõjas kestsid 40% piiramistest vähem kui kaks nädalat.

Võimalik, et Vaubani süsteemi rakendati ka Venemaal, kuid Põhjasõja Ingeri perioodil (1700–1704) avaldub Vene piiramisväe käitumises mitmeid kõrvalekaldumisi. Neid erinevusi Vaubani süsteemist on ajaloolased tõlgendanud kui Peeter I improvisatoorset talenti, kuid tõenäoliselt ei olnud läänelikud militaardrillid Vene regulaarväes veel piisavalt juurdunud, mis võimaldas teistsuguseid lähenemisi. Kahe suurema erinevusena prantsuse ja vene piiramistest on suurtükiväe kasutamine ja suhtumine inimohvritesse. Suurtükituld kasutati nii sõjalisel kui ka psühholoogilisel eesmärgil: kindlusemüüride breššimine (ava tekitamine tormijooksjatele kindlusesse sisse pääsemiseks) nõrgestas kindluse kaitset ja linnahoonete pommitamine langetas tsiviilelanikkonna moraali ja survestas kindluse komandanti kapituleeruma.

Vaubani süsteemis rakendati suurtükituld kaalukalt, et mitte tekitada müüridele liigseid kahjustusi, kuna pärast vallutust tuli asuda ise kindluse kaitsele. Venemaal seevastu kasutati suurtükiväe turmtuld agaralt ning kindlusi päästis rusuhunnikuks muutumast vaid Vene piiramisväe laskemoona lõppemine või kahuritorude siledaks laskmine. Samuti sooritas Vene piiramisvägi arvukalt tormijookse, sageli veel breššimata müüridele, mis kurnasid kindluse garnisoni, kuid olid piirajatele ohvriterohked, kus hukkus keskmiselt ¼ piiramisväest, ent vene sõdurite seas levinud ebausu kohaselt ärkas lahinguväljal hukkunud sõdur kolm päeva hiljem oma kodukülas nõidusunest.