PIAT – tankitõrjerelvade Rolls-Royce!

 (9)
PIAT Mk 1
PIAT Mk 1

Teise maailmasõja ajal Inglise inseneride käe all valminud PIAT pidi täitma sama ülesannet nagu Saksa Panzerfaust ja USA basuuka – vastase tanke rivist välja lööma. Erinevalt oma konkurentidest sarnanes PIAT pigem miinipildujale ning teda sai ka muuks otstarbeks kasutada.

Pärast seda, kui Inglise ekspeditsiooniarmee 1940. aasta suvel Dunkerque’i alt evakueeriti, oli põhjust karta, et järgmisena maabuvad Saksa väed Suurbritannia pinnal. Wehrmachti soomusmasinate vastu võitlemiseks olid brittide armee relvastuses 14 mm kaliibriga Boysi tankitõrjepüss ja 40 mm tankitõrjekahur. Kumbki neist suutis toime tulla üksnes õhema soomusega ning pealegi oli suurem osa kahureid taganemise ajal Prantsusmaale maha jäänud, kirjutab Tarkade Klubi.

Kiiremas korras telliti uus tankitõrjerelv, mis pidi olema senistest odavam ja samas efektiivsem. Tulevane PIAT valmis peaminister Winston Churchilli algatusel moodustatud asutuses, kus uusi relvi mõtlesid sõjaväelaste juhtimisel välja parimad Inglise insenerid. Sõja ajal tunti seda ametkonda Winstoni mänguasjapoe hüüdnime all.

PIATi leiutas kolonelleitnant Stewart Blacker (1887–1964), kes erinevalt paljudest kolleegidest oli relvaasjandusega juba eelmises maailmasõjas kokku puutunud. Kuna Blacker ise oli hõivatud veel mitme sõjamasina väljaarendamisega, viis tema töö lõpuni major Millis Jefferis (1899–1963), kes oli üks «mänguasjapoe» parimaid asjatundjaid lõhkeainete ja miinide alal. PIATi ametlikuks autoriks loetakse siiski Blackerit, kes sai oma leiutise eest 25 000 naelsterlingi suuruse preemia.

Ajakirja Tarkade Klubi viimases numbris:
- Kõige külmemad temperatuurid: miks ja kuidas
- Kuidas sündis esimene auto
- Uued laevateed Põhja-Jäämeres
- Kõige erilisem roomaja - tuataara
- Kõige kiiremad masinad
- Kleopatra elu ja surm

PIAT (lühend sõnadest Projector Infantry Anti-tank ehk jalaväe tankitõrje-granaadiheitja) sarnanes tööpõhimõttelt teistele sama otstarbega relvadele, kuid lisaks reaktiivjõule kasutati selles granaadi lendulaskmiseks võimsat vedru. Kuna Blacker oli varem tegelenud eestlaetava miinipildujaga, võis mitmeid selle relva tunnusjooni märgata ka PIATi juures. 1,4 kilogrammi kaaluval kumulatiivlaenguga granaadil oli sabas heitelaeng ja ninaosas lööksütiku esileulatuv varras.

Granaadiheitja 14,5 kg lasketoru oli valmistatud teraslehtedest ning erinevalt basuukast oli selle tagumine ots suletud, nii et tulistades sai laskur selle õla vastu toetada. Kui granaat oli torusse asetatud ja laskur päästikule vajutas, lennutas vedru granaadi välja; koos vedruga liikuv lööknõel aktiveeris heitelaengu, mille tagasilöök vedru uuesti vinnastas. Granaat lendas maksimaalselt kuni 690 meetri kaugusele, kusjuures tema trajektoor oli kombineeritud jõuseadme tõttu üsna jõnksuline.

Peale tankitõrjegranaatide kuulusid PIATi laskemoona hulka fugassgranaadid ja suitsupommid, nii et teoreetiliselt sobis ta ka linnalahingute pidamiseks.
Uut granaadiheitjat katsetati 1941. aasta detsembris Bisley polügoonil Surrey krahvkonnas. Esimene katse polnud edukas, sest plahvatanud granaat vigastas ka laskurit. Major Jefferis tegi seejärel ise mitu lasku tõestamaks, et relval polnud midagi viga. Järgmise aasta augustis lasti tema ja Blackeri leiutis seeriatootmisesse kui PIAT Mk. 1.

Uus granaadiheitja võeti Inglise armee relvastusse 1943. aasta keskel ja esimesena kasutasid seda Kanada üksused Sitsiilia dessandi ajal sama aasta juulis. Esimesed kogemused polnud päris soodsad: sõdurite arvates oli PIAT liiga raske (basuuka oli temast ligi kaks korda kergem) ning granaadi kumulatiivlaengu sütik ei hakanud märki tabades sageli tööle. Suurimaks puuduseks peeti vinnastussüsteemi: granaadiheitja vedru oli nii kange, et enne esimest lasku sai selle kokku suruda üksnes püsti tõustes, mistõttu lühemat kasvu sõduritel käis see ettevõtmine sageli üle jõu.

Samas polnud PIATi kasutajal tarvis muretseda, et tema seljatagune tühi oleks ning relvast tulistamine ei reetnud selle asukohta. Lasketoru all oleva toe abil võis granaadiheitjat vajadusel kasutada miinipildujana, maksimaalne laskekaugus vähenes sel juhul 270 meetrini.
Seda relva eksporditi peale Briti rahvasteühenduse riikide ka Prantsusmaale, Poolasse ja Nõukogude Liitu. Pärast Teise maailmasõja lõppu võeti PIAT üsna kiiresti relvastusest maha, kuid kohalikes konfliktides kasutati hiljemgi, viimast korda tõenäoliselt 1948.-1949. aasta Araabia-Iisraeli sõja ajal.

PIAT Mk. 1 tehnilised andmed

Granaadi kaliiber: 83 mm
Kogumass koos granaadiga: 15,9 kg
Lasketoru pikkus: 0,99 m
Granaadi algkiirus: 76 m/s
Efektiivne laskekaugus: 90 m
Meeskond: 2

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.