Patriot-rakett: iga patrioodi tõeline unistus oma õhuruumi kaitseks

 (71)
Patriot-rakett: iga patrioodi tõeline unistus oma õhuruumi kaitseks
Saksamaa Patriot-rakettide stardialusWikimedia commons

Seda, kuidas Patriot-raketid kunagi oma tuleristsed said, võisime ilmselt ka ise vaadata, kuna 1991. aasta Lahesõda Iraagi vastu näidati praktiliselt telekanalite otsepildis. Kuid ka 25 aastat hiljem pole selline relv sugugi maha käinud.

Käesoleva aasta alguses paigaldati Patriot-raketisüsteem demonstratiivselt Jaapanis Tokyo eeslinna, kaitseministeeriumi hoonetekompleksi, juhuks, kui Põhja-Korea peaks mingil arusaamatul põhjusel otsustama Jaapani pealinna rakettidega rünnata.

Alates 1998. aastast, kui Põhja-Korea Taepodong-1 rakett katse korras üle Jaapani lendas, on Jaapan tõsiselt panustanud oma õhukaitse ja -tõrjesüsteemide arendamiseks. Patriotidest ka selgelt ei piisa, seega on neli Kongo-klassi destroierit (ehk hävitajat) pidevalt Jaapani vetes, et koos Aegis-radarisüsteemiga ja SM-3 Block 1A rakettidega võimalikke lähenevaid ballistilisi rakette alla võtta. Jaapan on kindel, et isegi kolmest sõjalaevast piisaks kogu riigi kaitseks, aga teise kaitsejoonena on riik hankinud hulga Patriot PAC-3 rakette. Tokyosse paigaldamine on sümboolne žest, need raketisüsteemid kaitsevad olulisi objekte üle kogu riigi.

Niisiis, mida kujutab endast raketisüsteem Patriot, mida kaitseväe juhataja, kindralleitnant Riho Terras ka Eesti kaitseks paigaldada tahaks?

Seotud lood:

MIM-104 Patriot on mobiilsetelt stardialustelt teele saadetavate maa-õhk rakettide (SAM-) süsteem, mida ennekõike kasutab enese kaitseks USA, kuigi rakette on läbi aegade antud ka liitlastele. Oma nime sai 1969. aastal välja töötatud raketisüsteem küll 1976. aastal, kuigi esimesena kasutatigi neid alles 1991. aasta jaanuaris alanud Lahesõjas, kui Iraagi okupatsioonivägi oli vaja Kuveidist välja lüüa, Saddam Hussein aga paiskas SCUD-rakette Iisraeli ja Saudi-Araabia pihta.

SCUD-ide vastu olid Patriot-raketid igatahes tõhusad ja palju inimelusid suudeti seega päästa. Kuigi mitte iga Patriot ei tabanud tingimata lähenevat SCUD-i.

Raketisüsteem peidetud kamuflaažiga. Wikimedia commons

USA on andnud vihjeid, et 1984. aastast peale kasutusel olevaid Patriot-rakette kasutatakse vähemalt 2040. aastani välja. Toodab neid Raytheon, stardisüsteeme on müüdud USA enda relvajõududele 1106 komplekti, eksporditud vähemalt 172, kusjuures rakette, mida nendelt stardialustelt teele saata, on toodetud enam kui 10 000.

Hiljuti teatas ka Belgia kaitseminister Steven Vandeput, et riik tahaks endale Patriot-rakette, arvestades iga Patriot-patarei hinnaks 588 miljonit eurot. Ja iga patarei aastaringne hooldus annab tööd 172 inimesele.

Iisrael kasutab neid rakette siiani ja näiteks poolteist aastat tagasi õnnestus ka esimest korda ühega neist hävituslennuk alla lasta: Süüria armee Su-24 nimelt, mis rikkus Iisraeli õhuruumi. Kuid Iisrael on ise välja töötanud veelgi tõhusamaid süsteeme enese kaitseks, alustades kasvõi nn raudkuplist - Iron Dome (mille patarei maksab 50 miljonit dollarit). Kuid üksikrakett, mida Patriot teele saadab, maksab paar miljonit dollarit, mis on siiski peajagu kallim kui Iron Dome'i 62 000-dollariline rakett. Iga lask on vaja siiski tõsiselt läbi mõelda, juhutulistamisi ei saa keegi endale lubada.

Teadaolevalt on Patriote müüdud ka Taiwanile, Saksamaale, Kreekale, Kuveidile, Hollandile, Saudi-Araabiale, Ühendemiraatidele ja Hispaaniale. Poolas paiknevad rotatsiooni korras USA Patrioti-stardialused. Samasugusel tingimusel paiknevad need ka Türgis. Mullu tellisid neid juurde USA, Lõuna-Korea, Saudi Araabia, Katar ja Ühendemiraadid.

Patrioti süsteem koosneb tegelikult kommunikatsiooni-, juhtimis- ja kontroll-, radarivaatluse ja raketijuhtimise süsteemist, mis koos tagavad ühe kõige kaasaegsema õhutõrjesüsteemi maailmas.

Loe veel

Ta on kergesti paigaldatav ja hästi mobiilne, paigaldatuna treileritele või teistsugustele transpordimasinatele, mis on varustatud ka kraanaga (nn skorpionisabaga), et raketikanistreid kiiresti eemaldada, ja uusi rakette kuni viiekordse helikiirusega teele saata. Tavaliselt käib iga stardialusega kaasa 16 raketti (neli nelja raketi kanistrit), kusjuures opereerib nendega kolm-neli sõdurit.

On ka välja töötatud juba järgmine süsteem USA, Saksamaa ja Itaalia koostöös - Medium Extended Air Defense System (MEADS), mis võimaldaks Patriote välja vahetada, aga vähemalt seni on USA pidanud otstarbekamaks jätkata Patriotide edasiarendust.

PAC-1 rakettide tabamiskaugus on 70 km, PAC-2 puhul 96 km, PAC-3 puhul 20 km, kuigi kahtlematult pole ka kasutajad just tukkunud ja on üritanud süsteeme veel paremini tööle saada. Raytheon jätkab relvasüsteemi edasiarendust ja Lockheed Martin on otsinud ka võimalusi neid hävituslennukitele paigaldada.

Venemaa relvastusest on Patriot võrreldav mitmeotstarbeliste õhutõrjesüsteemidaga S-400 Triumf (kasutusel aastast 2007), kuigi viimaste tabamiskaugus võib olla isegi neli korda suurem (kuni 400 km). Mullustel andmetel oli Venemaa 19 erinevas diviisis kasutusel vähemalt 152 S-400-süsteemi. Müüa on Venemaa otsustanud neid Hiinale ja Indiale.

Selliste rakettidega on võimalik alla tulistada kõiksuguseid sõjalennukeid, kuid ka tiibrakette ja ballistilisi rakette.