Parola tankimuuseum Soomes - kui tahad näha soomusmasinate võidukäiku

 (21)

Eestist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Parola tankimuuseum ei ole vaikiv rasketehnika surnuaed. See eriline muuseum toob värvikate lugude kaudu külastajateni soomusmasinate ja nendega võitlemiseks mõeldud relvastuse ajaloo nüüdisajani välja.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

Esimese tanki sünnist on möödunud sada aastat. Põhjus soomustatud sõjamasina väljatöötamiseks oli puhtpraktiline – oli vaja leida vasturohi kuulipildujatele, mis valitsesid Esimese maailmasõja lahinguvälju. Kui inglased suure saladuskatte all neid suuri veevaate meenutavate soomustatud sõidukeid valmistamist alustasid, anti uudsele relvaliigile peitenimeks water carrier ehk veekandja, kuid lühend WC asendati peagi suupärasema sõnaga tank ehk veepaak. Tankid olid mõeldud mobiilseteks soomustatud tulepesadeks, mis jalaväe ees liikudes vastase kuulipildujad hävitavad, võimaldades kindlustustest läbi murda ja kurnav positsioonisõda lõpetada.

Hämeenlinna külje all asuv Parola tankimuuseum avati 18. juunil 1961 ja on omasuguste seas üks haruldasemaid. Muuseumi teeb ainulaadseks väljapanek Soome armee poolt Talvesõjas ja Jätkusõjas Nõukogude armeelt sõjasaagiks saadud rasketehnikast, millest mitut sõjamasinat näebki vaid Parolas. Aastatel 1939–1940 ja 1941–1944 peetud lahinguis vallutasid soomlased Punaarmeelt kokku 630 ühikut tehnikat, millest uuesti kasutusele võeti 150 tanki ja 50 soomukit. Samuti on Parola üks väheseid muuseume maailmas, mis saab uhkustada vaatamiseks välja pandud soomusrongiga.

Seotud lood:

Parola tankimuuseum on täis põnevaid lugusid, millest esimesed viivadki tagasi soomusrongide aega. Ajal, kui maastikukindlaid roomikuid polnud veel leiutatud ja ratastel liikuvad sõidukid suurekaliibriliste relvade kasutamisele vastu ei pidanud, olid soomusrongid esimesed tõeliselt mobiilsed raskelt relvastatud sõjapidamisvahendid. Samas seadis raudteevõrgustik soomusrongide liikumisele piirid ja seetõttu oli nende kasutegur lahingutegevuses väike, sest nii raudteid kui ka ronge endid oli üsna kerge rivist välja viia.

Vaid Eesti Vabadussõjas saavutati soomusrongide oskusliku kasutamisega halvasti organiseeritud vastase vastu silmapaistvat taktikalist edu, seda küll tänu võimele anda raskemate relvade toetustuld rongil kaasasolevate dessantüksuste rünnaku toetuseks. Soomes leiti soomusrongidele uus kasutusala 1942. aastal, kui nad varustati 40 mm Boforsi õhutõrjekahuritega ja asusid turvama võtmetähtsusega üksuste ja varustuse vedu ning nende strateegilisi mahalaadimiskohti. Huvitavad olid ka soomusrongide turvavõtted – näiteks olid rongi mõlemas otsas killustikuvagunid, mis toimisid omalaadsete miiniatradena.

Soome ostetakse esimesed tankid – Renault FT Modéle 1917

Soome soomusvägedele pandi alus 1919. aasta juulis, kui Prantsusmaalt osteti 32 Renault FT tanki, millele hiljem lisandus veel kaks. Renault FT oli tolleaegne tipptehnika, mille relvastus paiknes pöörlevas tornis, mootor ja jõuülekanne olid viidud tankikere tagaossa ja mootorit eraldas meeskonnaruumist lahinguolukorras vahesein – kõik sellised tehnilised lahendused, mida kasutatakse tänapäevalgi.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal toimus tankide arendamises suur edasiminek ja nii olid Renault FT-d Talvesõja alguseks lootusetult vananenud. Tankid kaevati kuni tornini maasse ja neist said Karjala kannasel Mannerheimi liini tugevdavad tulepunktid. Renault’d olid varustatud 37 mm Puteaux-suurtükiga, mis suutis läbistada vaid 6-7 mm paksust soomust, või 8 mm Hotchkissi kuulipildujaga, mille konstruktsioon osutus nõrgaks ja mis vahetati 1937. aastal 7,62 mm Maximi kuulipildujate vastu. Renault’ loo kurvaks lõppsõnaks võib öelda, et suurem osa neist langes laskugi tegemata Punaarmee kätte.

Parola haruldus – Vickers-Amstrong Type E

1936. aastal tellis Soome kaitsevägi Inglismaalt 32 Vickers-Amstrong 6 Ton Tank Type E sõjamasinat, millest kohale jõudis 26 ilma relvastuse ja sihtimisseadmeta eksemplari. Talvesõja ajaks jõuti kolmteist Vickersit varustada 37 mm suurtükiga, mis suutis rivist välja viia Punaarmee T-26 ja BT tanketid, kuid jäi hätta tugevdatud soomusega T-28 ja T-35 vastu.

26. veebruaril 1940 võttis soomlaste Vickersite kompanii osa vasturünnakust Viiburi lähistel. 13 tankist saadi liikumiskorda kuus, millest omakorda üks jäi ojasse kinni. Punaarmee hävitas kõik lahingus osalenud viis Vickersit. On paradoksaalne, et Vickersi kõige tõhusamaks relvaks osutus torni esiosas paiknenud optilise sihikuga varustatud 9 mm Suomi püstolkuulipilduja, pearelva sihtimissüsteemid olid aga nii algelised, et parima tulemuse saavutas tanki meeskond kahurit läbi selle toru sihtides.

Neljaliikmelise meeskonnaga, 37 mm Bofors suurtüki, kuulipilduja ja püstolkuulipildujaga varustatud Vickers kaalus 8,6 tonni ja tanki ainueksemplar on välja pandud vaid Parola tankimuuseumis.

Punaarmeelt sõjasaagiks saadud tehnika – KV-1E, T-50 ja T-34-76

Parola muuseumi väljapanekute põnevaima osa moodustavad Nõukogude Liidult sõjasaagiks saadud tankid.

1930-ndate teisel poolel pidas Punaarmee juhtkond tanke T-28 ja T-35 vananenuiks ja alustati kahetorniliste tankide T-100 ja SMK tootmist, millega paralleelselt veeres Leningradi tankitehasest välja tulevase marssali Kliment Vorošilovi järgi nime saanud KV-1, mida toodeti kokku veidi üle kümne tuhande eksemplari. 1941. aasta suvel valmistasid just KV-1-d sakslastele ebameeldiva üllatuse, sest ühegi Saksa tanki suurtükk ei suutnud nende soomust läbistada.

Soomlastel õnnestus Jätkusõjas Punaarmeelt vallutada arvukalt KV-1 tanke, kuid suurem osa neist olid tabamuste tõttu väga kehvas seisukorras. Parolas eksponeeritud KV-1E vallutati Solomanni neemel Äänisjärvist veidi põhja pool, see tehti korda ja teenis soomlasi kuni 1945. aastani.

Muuseumis välja pandud 14,5 tonni kaaluv Vene T-50 on aga tõeline haruldus, sest seda vananenud T-26 ja T-126P järglasena tegema hakatud tanki pandi kokku vaid 65 tükki. Põhjus, miks neid nii vähe toodeti, oli selles, et samal ajal jõudis lõpule palju tõhusama tanki T-34 arendamine.

1941. aasta lõpul soomlaste poolt sõjasaagiks saadud T-50 tehti küll korda, kuid sellel oli nii palju tehnilisi puudujääke ja tema 45 mm pearelv üsna ebatõhus, suutes poole kilomeetri kauguselt läbistada vaid kuni 53 mm soomust, et juba 1944. aastal võeti tank teenistusest maha.

Nõukogude Liit saatis aastatel 1936–1939 Hispaanias toimunud kodusõtta märkimisväärse koguse tanke, mille hulgas ka arvukalt BT tankette. Kindral Franco vägede kasutuses olnud 37 mm tankitõrjesuurtükid suutsid aga BT-d edukalt hävitada ja see käivitas omakorda Nõukogude Liidus arendustööd vastupidavama tanki väljatöötamiseks. 1940. aasta algul valmiski T-34, mida oli plaanis testida ka Talvesõja lahingutes, kuid soomlaste õnneks sõlmiti enne rahu.

27 tonni kaaluvat T-34-76 on nimetatud Vene tankiarenduse seisukohast murranguliseks lahingumasinaks. Tanki 30° nurga all kaldu olev 45 mm paksune esisoomus oli mürsutabamustele vastupidavam kui kolm korda paksem püstine soomus. Laiad roomikud tagasid suurepärase maastikuläbivuse, 12-silindriline vedelikjahutusega V-2 diiselmootor andis välja 500 hj / 368 kW, mis muutis tanki nobedaks ja manööverdusvõimeliseks. T-34 pearelv – 76 mm pikatoruline suurtükk – suutis 1941. aasta seisuga kilomeetri kauguselt läbistada kõigi saksa tolleaegsete tankide soomuse.

T-34-l oli ka märkimisväärseid nõrkusi. Sihtimisseadmed olid kehvakesed, meeskonnaruum väike ja sideseadmed puudusid algul üldse. Nõrkusi korvas aga tankide arvukus. Sakslaste sissetungi ajaks oli valmis 1225 tanki ja 1942. aastal valmistati neid juba 12 553, rohkem kui sakslased suutsid oma põhitankiks olevat PzKpfw IV valmistada terve sõja jooksul kokku. 30. juuniks 1945 oli liinidelt tulnud peaaegu 54 000 tanki T-34 eri modifikatsiooni.

Soomusvägede algusaja iseliikuvatest suurtükkidest modernse tehnikani

Iseliikuvate suurtükkide arendamise käivitas saksa sõjaväelaste vaidlus, kuidas oleks kõige õigem tanke taktikalistel eesmärkidel kasutada. Saksa soomusvägede looja kindral Heinz Guderian soovis tankid koondada soomusüksustesse ja kasutada neid läbimurdeoperatsioonidel ühtse löögirusikana. Vana kooli kõrgemad sõjaväelased aga soovisid tankid jalaväe toetuseks hajutatult kasutusele võtta. Vaidluses jäi peale Guderian, kuid kompromissina alustati jalaväekindralite nõudmisel ka iseliikuvate suurtükkide väljatöötamist.

Esimesed Sturmgeschütz III nime all toodetud sõjamasinad said valmis 1940. aastal. Suurtükk oli jäiga kinnitusega, mitte pöörlevas tornis nagu tankil ja nii oli vaja tule suuna korrigeerimiseks pöörata kogu masinat. Sõja algus tegi kiiresti selgeks, et 75 mm lühikese toruga suurtükk on ebatõhus ja vahetati välja 75 mm pikatorulise suurtüki vastu, samuti tugevdati soomustust. Sedasi täiendatud iseliikuv suurtükk sai nimeks Sturmgeschütz 40 ehk Stu 40 ja seda valmistati mitut eri tüüpi, kuigi erinevused mudelite vahel olid pigem kosmeetilised.

Praktika näitas, et pöörleva torniga tankid, mis kasutasid sama pearelva kui Stu 40, suutsid hävitada Studest vähemalt kaks korda rohkem Punaarmee tanke. Hitler oli aga iseliikuvatesse suurtükkidesse armunud ja nõudis nende tootmise suurendamist. Hoolimata Saksa tankiüksuste juhtide vastuseisust toodeti Stu 40-id kogu sõja ajal kokku rohkem kui 10 000 tükki.

Soomlaste vananenud soomusväed said 1943. aastal Saksamaalt tõhusat täiendust, kui kohale jõudsid 30 ostetud Stu40-t. Kuna tegu oli ainsate soomlaste kasutuses olevate korralike soomusmasinatega, langes neile 1944. aasta suve kaitselahingutes suur koormus. Soomlased tulid katsumusest auga välja – näiteks hävitas Soome soomusvägede koosseisus moodustatud iseliikuvate suurtükkide üksus Karjala kannasel 87 Punaarmee tanki, kaotades ise vaid 8 Stu-d.

Stu 40 suurtükk suutis läbistada 500–600 meetri kauguselt nii T-34 kui ka JS-2 tanki esisoomuse, kuid 1947. aastal massiliselt tootma hakatud venelaste T-54 vastu jäi ta nõrgaks. 1959. aastal muretsesid soomlased Nõukogude Liidust endalegi T-54 tankid ja Stu 40 kasutati edaspidi vaid koolituseesmärkidel. 1966. aastal muudeti vanad Stu 40-d liikumatuteks tulepesadeks, seda põhiliselt lennuväljade kaitsel. Sedasi muutus nende kasutegur peaaegu olematuks.

Põnevaid eksponaate leidub Parolas veelgi, kas või venelaste hästi tuntud tankid T-55 ja T-72M1, samuti kahe 57 mm õhutõrjekahuriga varustatud ZSU 57-2. Viimastest seitse tükki moderniseeriti veel 1990-ndate alguses ja pärast Marconi Series 400 sihtimisseadmete ja Šveitsist pärit 35 mm Oerlikon automaatkahurite lisamist suutsid ZSU-d saavutada õhutõrjes märkimisväärse tabamisprotsendi – 52,44%. Moodsama tehnika tipus troonivad jalaväe soomustatud lahingumasin Sisu XA-180, Patria AMV 8X8 AMOS ja Leopard 2A4.

Tankitõrjerelvastus on koondatud omaette halli

Täiesti omaette väljapaneku moodustavad tankitõrjevahendid vanaaegsetest suurtükkidest, tankirusikatest ja Panzerfaustidest kuni moodsate ühekordsete ja korduvkasutatavate tankitõrjerelvadeni välja.

Soome tankitõrjerelvastus on kirev komplekt nii kodumaistest kui ka välismaalt muretsetud relvadest. Soome vabadussõja alguses 1918. aastal võeti esimesed 37 mm Rosenberg-suurtükid ära Vene vägedelt. Selline relv suutis 200 meetri kaugusel läbistada vaid 10 mm paksust soomust. Kuna aga ka tolleaegsed soomusmasinad meenutasid tänapäevase sõjapidamise mõistes konservikarpe, oli selline tulejõud täiesti piisav.

Aastast aastasse hakkas aga tankitõrjekahurite kaliiber kasvama, sest ka tankide soomus muutus üha paksemaks. Jätkusõja ajaks õnnestus soomlastel saada relvastusse korralikud saksa päritolu 75 mm 75K/40 tankitõrjekahurid, mis suutsid jagu saada kõigist 1944. aastal sõjatandril veerenud Punaarmee tankidest. Sama poolautomaatset kahurit, mis pärast lasku hülsi välja heitis ja lahtise lukuga uut laadimist ootama jäi, kasutas pearelvana ka Stu 40 ja PzKpfw IV. See PAK40 nime all tuntud tankitõrjekahur oli üks Soome eduka kaitse alustala 1944. aasta suvel toimunud tõrjelahingutes.

Siinkohal pean ma kahetsustundega Parolas asuvate museaalide kirjeldamise lõpetama, sest püssirohulõhnalisi lugusid suudab muuseum sõjatehnikahuvilisele jutustada nii pikalt ja põhjalikult, et kõigi nende edasiandmiseks jääb ka ajakirja Sõdur terve numbri lehekülgedest väheseks.

Kasutatud kirjandus:

  • Teräsvalli, Timo. Parolan Panssarimuseo, Museoesite. 2010, Hämeenlinna