Palju kulda ja ruttu - ehk mida halba tõi kolooniate kulla- ja hõbedasadu Euroopale

 (24)
Mehhikos vermitud Hispaania dollar, u 1650
Mehhikos vermitud Hispaania dollar, u 1650Wikimedia commons

See oli asi, mida tollane Euroopa ei tahtnud: aastail 1550-1700 elas Euroopa üle nn hinnarevolutsiooni: tohutut inflatsiooni, kuna kolooniatest suures koguses sisse veetav kuld ja hõbe ajas elu siin vähemalt kuus korda kallimaks.

"Palju pappi ja ruttu" väljendil polnud sel ajal küll sisu, sest paberraha veel ei tuntud, kuid liiga palju sisse veetud kulda ja hõbedat korraga mõjus majandusele kõike muud kui hästi. Teised autorid panevad selle hinnarevolutsiooni aastatesse 1520-1640, ehk siis üldjoontes asteekide alistamisest kuni Kolmekümneaastase sõjani. Ja ta haaras kaasa enamiku Lääne-Euroopast..

Hinnarevolutsiooni teooriale vaieldakse küll ka vastu, kuna paari aasta tagune analüüs Lyoni ülikoolist väidab, et kolooniate kulda esialgu müntimisel ei kasutatud. Anne-Marie DeSaulty ja tema kolleegid analüüsisid massispektromeetriga metalliisotoopide esinemist tollastes müntides, ja ilmnes, et vähemalt esimesel sajandil pärast koloniaalimpeeriumi rajamist meenutab Hispaanias vermitud müntide koostis ikka vaid Euroopa müntide oma. Ladina-Ameerika münte hakkab see koostis meenutama alles umbes 1700. aasta paiku.

Enamasti münditi sel ajal küll hõbedast, ja näiteks hõbe-109 ja hõbe-107 isotoope leidub ennekõike Ladina-Ameerikas kohapeal vermitud rahades.

Seotud lood:

Kuldeskuudo lasti Hispaanias käibele küll 1537, võrdudes 16 hõbereaaliga. Veel väiksem ühik oli maravedi, 1/34 reaali. 1505. aastal hakati vermima uusi vasest maravedisid, mida transporditi suuremas koguses kasutamiseks just Ameerikas. Ja sajandi lõpuks olid omad müntimiskeskused sealgi käima pandud. Vahele mahtus veel kaheksarealine nn Hispaania dollar ehk peeso (nn piece of eight). Ja Hispaania dollareid vermiti 1537-1686 miljonite kaupa. Just sel ajal, kui Hispaania koloniaalimpeerium laienes tohutus tempos, oli selle riigi raha üheks tugevaimaks maksevahendiks maailmas. Olukorda võis võrrelda lausa USA dollari hegemooniaga praegu.

Kindel on see, et paljud Lõuna-Ameerikas käinud seiklejad, nagu ka nende isandad-rahastajad Hispaanias rikastusid koloniaalajastul järsult, lihtrahvas nägi aga vaid inflatsiooni, mitte rikkust. Paljud jätsidki põllutöö sinnapaika ja asusid otsima laeva, et Ameerikasse sõita. Ja rahateenimise võimalus oli ka üheks suurimaks taganttõukajaks teiste riikide koloniaalvallutusel. Näiteks Hollandi teine Jaava-ekspeditsioon 1598-1600 tõi osanikele väidetavalt 400-protsendise kasumi. Ja Holland sai endale täieliku vürtsimonopoli. Aga Holland oli selleks ajaks juba Hispaaniast lahku löönud.

Kas siis hinnarevolutsiooni põhjuseks oli liigne kullasadu, või mõni poliitilisem põhjus, mis Habsburgide maailmariigi lõpuks koost lagundas ja Bourbonide Prantsusmaa tugevaimaks majandusjõuks 17. sajandil tegi, igatahes inflatsioon tegi sel perioodil Euroopat oluliselt vaesemaks.

Unustada ei tasu ka Itaalia sõdade (1494-1559), erinevate Põhjala sõdade, eriti Kolmekümneaastase sõja (1618-1648), jne mõjusid. Paberraha lasti käibele just sõdade tõttu tekkinud võlgade peitmiseks 1661. aastal Rootsis ja 1716. aastal Prantsusmaal, aga esimesed katsed lõppesid suurte krahhidega.

Inflatsioon on olnud igipõline mõiste, saavutades eriti suure ulatuse näiteks Hiinas, kus paberraha juba 11. sajandil käibele lasti. Teisal hakati müntides salaja väärismetallide sisaldust vähendama. Hüperinflatsioon on aga 20. sajandi mõiste, seotud sellega, et paberrahal oli kadunud kate ja ka usaldusväärsus. Saksamaal 1922-1923 möödeti inflatsiooniks 29 525 protsenti, Kreekas 1944 13 800 protsenti, Ungaris 1946 41,9 kvintiljonit protsenti, Jugoslaavias 1994 313 miljardit protsenti, Zimbabwes 2008 kaheksa miljardit protsenti.

Uuemal ajal on tõsiselt tegemist juba sellega, et digirahal pole enam mingit katet. Kiirlaenud kiirlaenudeks, näiteks bitcoinide üle pole enam kellelgi õiget kontrolli. Aga kes ei tahaks tööd tegemata korraga palju raha saada. Tagajärjeks järjekordne mull.