Kas siis hinnarevolutsiooni põhjuseks oli liigne kullasadu, või mõni poliitilisem põhjus, mis Habsburgide maailmariigi lõpuks koost lagundas ja Bourbonide Prantsusmaa tugevaimaks majandusjõuks 17. sajandil tegi, igatahes inflatsioon tegi sel perioodil Euroopat oluliselt vaesemaks.
Unustada ei tasu ka Itaalia sõdade (1494-1559), erinevate Põhjala sõdade, eriti Kolmekümneaastase sõja (1618-1648), jne mõjusid. Paberraha lasti käibele just sõdade tõttu tekkinud võlgade peitmiseks 1661. aastal Rootsis ja 1716. aastal Prantsusmaal, aga esimesed katsed lõppesid suurte krahhidega.
Inflatsioon on olnud igipõline mõiste, saavutades eriti suure ulatuse näiteks Hiinas, kus paberraha juba 11. sajandil käibele lasti. Teisal hakati müntides salaja väärismetallide sisaldust vähendama. Hüperinflatsioon on aga 20. sajandi mõiste, seotud sellega, et paberrahal oli kadunud kate ja ka usaldusväärsus. Saksamaal 1922-1923 möödeti inflatsiooniks 29 525 protsenti, Kreekas 1944 13 800 protsenti, Ungaris 1946 41,9 kvintiljonit protsenti, Jugoslaavias 1994 313 miljardit protsenti, Zimbabwes 2008 kaheksa miljardit protsenti.
Uuemal ajal on tõsiselt tegemist juba sellega, et digirahal pole enam mingit katet. Kiirlaenud kiirlaenudeks, näiteks bitcoinide üle pole enam kellelgi õiget kontrolli. Aga kes ei tahaks tööd tegemata korraga palju raha saada. Tagajärjeks järjekordne mull.