Selline orjakaubandus jäi pooljuhuslikult silma Ida-Soome ülikooli professorile Jukka Korpelale, kes Viiburi lääni ajalugu uurides komistas Vene leetopissides (kroonikates) pidevalt korduvatele väljenditele, nagu "inimesi püüti kinni" ja "vange toodi kaasa suure hulgana." Korpela uurimus ilmus nüüd väljaandes Russian History.

Kuna jutt on orjade sattumisest Osmanite impeeriumi aladele, tuleb nähtavasti arvestada, et see käib isegi 14.-15. sajandi kohta. Sel ajal olid küll vaibunud viikingite rüüsteretked Venemaa aladele (orjandus oli Põhjamaades laialt levinud), aga Vene vürstid, eraldi aga nähtavasti ka Novgorodi bojaarid korraldasid endiselt ridamisi sõjakäike põhja ja läände.

Ehk kui räägitakse Soomest, võib sama asja julgelt laiendada ka Eesti aladele. Ka siin nähti korduvalt vaenuvägesid igast suunast tulemas, orjakaubanduse märke on ka Eestiga seoses ridamisi teada, oli ju ka Norra kuningas Olaf Tryggvesson 10. sajandil lapsena Eestis orjaks.

Orjakaup keskaegsel Venemaal. Kunstnik Sergei Ivanov (enne 1910. aastat).

Korpela avastas näiteks, et Karjalast võis osta blondi soomlase viie altõni eest, orjaturul aga maha müüa 200 rubla ehk 6666 altõni eest. See tataripärase nimega rahaühik oli Venemaal ringluses hiljemalt 14. sajandist alates, võrdus 16. sajandil kuue Moskva või kolme Novgorodi rahaühiku - kopikaga.

Äri oli seega ülimalt kasumlik, tasudes ära ka rüüsteretki kauge maa tagant. Omaksed küll said veel vist õiguse oma sugulast välja osta, aga allikad ei kirjelda täpselt, kuhu orjad Novgorodist edasi viidi. Võib oletada, et blondidele ja sinisilmsetele tüdrukutele võis lõuna pool eksisteerida omaette "luksusorjade turg".