Õppuse käigus oli esialgu kavas viia u 20 000 kaitseväelast USA-st Euroopasse, aga pandeemia tõttu vähenes arv kuuetuhandele, millele lisandus 9000 ühikut varustust. Kasutusele võeti Euroopas eelpaigutatud varustus, kirjutab ajakiri Sõdur nr 4/2020.

Õppus oli loogiline jätk varasematele otsustele ja tegevustele. 2016. aastal toimunud NATO Varssavi tippkohtumisel otsustasid riigi- ja valitsusjuhid tugevdada alliansi heidutus- ja kaitsehoiakut, paigutades Balti riikidesse ja Poola neli mitmeriigilist pataljoni lahingugruppi. Neid lahingugruppe peaks kriisiolukorras saama kiiresti tugevdada liitlaste brigaadide ja diviisidega, mis tavaolukorras paiknevad koduriikides.

Sama kehtib mõistagi nende USA vägede kohta, mis rahuajal paiknevad Euroopas, eelkõige Saksamaal, Poolas ja Itaalias. Tõelise kriisi puhul on võtmetähtsusega kiirus, millega suudab USA, Kanada ja Suurbritannia oma väed siirda Mandri-Euroopasse.

Kiirusest sõltub see, kas räägime surve alla sattunud liitlaste tugevdamisest, nende territooriumi kaitsmisest või tagasivallutamisest.

Viimastel aastatel on tugevdusest ja sõjalisest mobiilsusest ning selle harjutamisest räägitud oluliselt rohkem kui tegelikult harjutatud. Suurim ja märkimisväärseim erand on olnud USA, kes alates 2017. aasta jaanuarist on harjutanud soomusbrigaadide siirmist Euroopasse põhimõttel, et kui üks brigaad Euroopast lahkub, siis järgmine saabub vahetult.

Rotatsioonil põhineva kohaloleku üks eelis on võimalus harjutada raskesoomusega üksuste siirmist USA-st Euroopa sadamatesse ja lennuväljadele ning sealt edasi kasutades raudteid, maanteid ja siseveeteid.

Peale USA on Euroopa liitlastest harjutanud vägede siirmist peamiselt Suurbritannia, kes korraldas suurt tähelepanu pälvinud õppuse Tractable, mille käigus vahetati välja Eestis paiknenud lahingugrupp koos tehnikaga.

2018. aastal USA heaks kiidetud kaitsestrateegias on sätestatud eesmärk astuda vastu Hiinale ja Venemaale – enim ohustavatele riikidele. Defender-seeriaõppustel on selles oma selge roll.

Õigupoolest hakkab USA korraldama kahte sarnase eesmärgiga õppust: Euroopas Defender-Europe ja Vaiksel Ookeanil Defender-Pacific. Kahe õppuse omavaheline rõhuasetus hakkab igal aastal muutuma.

Euroopa õppuse ambitsioonitase oli sel aastal mõnevõrra suurem kui Vaikse Ookeani õppuse puhul. 2021. aastal nihkub rõhuasetus Defender-Pacific-õppusele, mille maht kasvab oluliselt. Euroopas on järgmisel aastal planeeritud harjutada tugevdust ühel suuremal NATO õppusel, kus osalevad nii USA väed kui ka NATO kiirreageerimisjõud VJTF (Very High Readiness Joint Task Force).

Külma sõja ajal korraldati ajavahemikus 1967–1993 iga-aastased NATO õppused Reforger (ingl Return of Forces to Germany), mille eesmärk oli Lääne-Saksamaa tugevdamine vägedega, mis peamiselt siirdi USA-st, Kanadast ja Suurbritanniast. 1988. aasta õppus hõlmas 125 000 kaitseväelast ja see näitab, et liitlaste õppustel on veel kasvuruumi.

Suurte USA väekoondiste vastuvõtmine ja nende liikumise korraldamine on suur katsumus ja see võime on alles arenemas tõusvas joones. Positiivne on, et osad Euroopa riigid olid õppuse Defender 20 eel asunud täiustama oma võimet transportida rasketehnikat.

Liitlasvägede sagedane liikumine maanteedel, raudteel ja meritsi peab muutuma uueks reaalsuseks, millega harjuvad nii NATO liikmesriikide elanikud kui ka Venemaa. Seeläbi oleks ka lihtsam liitlasvägesid kriisiajal siirda, kuna ei ärataks nii palju negatiivset tähelepanu.

On selge, et kuna Eesti paikneb Euroopa ühe mitmeriigilise transpordikoridori kaugemas otsas, siis enim logistilisi raskusi tekib meist lõuna pool (eelkõige Saksamaal ja Poolas).

Sellegipoolest on oluline, et ka Eesti vastuvõtva riigi toetus aina paraneks. Seejuures on tähtis ka Rail Baltic, mis loob 1435-millimeetrise rööpmelaiusega raudteeühenduse Tallinna ja Kesk-Euroopa vahele, millega eemaldatakse üks pudelikael, mis praegu pärsib rasketehnika kiiret juurdevedu Eestisse.

USA korraldatud õppus Defender 20 Euroopa julgeoleku tugevdamiseks on tähelepanuväärne mitmel põhjusel. Esiteks on USA president Trump järjekindlalt rõhutanud, et eurooplased peavad hakkama rohkem pingutama, sh suurendama oma kaitse-eelarvet.

Teiseks on nii Prantsusmaa president Emmanuel Macron kui ka Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teinud avaldusi, mille kohaselt Euroopa riigid peavad hakkama võtma senisest suuremat vastutust oma julgeoleku eest.

On oluline, et suurõppused toimuksid regulaarselt, kuna võime ühest küljest siirda ja teisest vastu võtta liitlaste väekoondiseid on üks eeldus selleks, et USA ja teised liitlased vajaduse korral saaksid rünnatud riikidele appi tulla.

Artikkel ilmus algupärasel kujul ajakirjas Sõdur nr 4/2020