Õppuse käigus oli esialgu kavas viia u 20 000 kaitseväelast USA-st Euroopasse, aga pandeemia tõttu vähenes arv kuuetuhandele, millele lisandus 9000 ühikut varustust. Kasutusele võeti Euroopas eelpaigutatud varustus, kirjutab ajakiri Sõdur nr 4/2020.
Õppus oli loogiline jätk varasematele otsustele ja tegevustele. 2016. aastal toimunud NATO Varssavi tippkohtumisel otsustasid riigi- ja valitsusjuhid tugevdada alliansi heidutus- ja kaitsehoiakut, paigutades Balti riikidesse ja Poola neli mitmeriigilist pataljoni lahingugruppi. Neid lahingugruppe peaks kriisiolukorras saama kiiresti tugevdada liitlaste brigaadide ja diviisidega, mis tavaolukorras paiknevad koduriikides.
Sama kehtib mõistagi nende USA vägede kohta, mis rahuajal paiknevad Euroopas, eelkõige Saksamaal, Poolas ja Itaalias. Tõelise kriisi puhul on võtmetähtsusega kiirus, millega suudab USA, Kanada ja Suurbritannia oma väed siirda Mandri-Euroopasse.
Kiirusest sõltub see, kas räägime surve alla sattunud liitlaste tugevdamisest, nende territooriumi kaitsmisest või tagasivallutamisest.
Viimastel aastatel on tugevdusest ja sõjalisest mobiilsusest ning selle harjutamisest räägitud oluliselt rohkem kui tegelikult harjutatud. Suurim ja märkimisväärseim erand on olnud USA, kes alates 2017. aasta jaanuarist on harjutanud soomusbrigaadide siirmist Euroopasse põhimõttel, et kui üks brigaad Euroopast lahkub, siis järgmine saabub vahetult.
Rotatsioonil põhineva kohaloleku üks eelis on võimalus harjutada raskesoomusega üksuste siirmist USA-st Euroopa sadamatesse ja lennuväljadele ning sealt edasi kasutades raudteid, maanteid ja siseveeteid.
Peale USA on Euroopa liitlastest harjutanud vägede siirmist peamiselt Suurbritannia, kes korraldas suurt tähelepanu pälvinud õppuse Tractable, mille käigus vahetati välja Eestis paiknenud lahingugrupp koos tehnikaga.
2018. aastal USA heaks kiidetud kaitsestrateegias on sätestatud eesmärk astuda vastu Hiinale ja Venemaale – enim ohustavatele riikidele. Defender-seeriaõppustel on selles oma selge roll.