Selle nimeks oli Operatsioon OSOAVIAHIM. 22. oktoobril 1946 võttis NKVD ette ja laadis rongidele suure osa Saksamaa sõjatööstuse tehnikast ja ka oskustöölised, kellele lubati justkui paremaid töötingimusi NSV Liidus. Tegelikult neile küll palju valikut ei antud, küüditamine nägi välja nagu küüditamine ikka, kodumaale pääsesid esimesed neist tagasi alles 1949. aastal.

Nõukogude sõjatööstus tegi küll Saksamaa tehnikat oma tehastes üles pannes paraja hüppe kaasaega. Vaja läks 92 rongi, et 10 000 kuni 15 000 sõjatööstustöölist koos peredega NSV Liitu viia. Küüditamise peakorraldajaks, nagu ta oli seda ka Eestis, Lätis ja Leedus 1941. aastal, oli hilisem KGB esimene juht, kindralpolkovnik Ivan Serov.

OSOAVIAHIM (hilisem DOSAAF ehk eestikeelse lühendiga ALMAVÜ) oli justkui vabatahtlik, tegelikult küll üsna sunniviisiline massiorganisatsioon, mis pidi kogu ühiskonna sõjaväe toetamisele rakendama. Koodnimi küll ei tähenda, et sellel organisatsioonil küüditamisega erilist pistmist oleks olnud.

Operatsioon viidi läbi NKVD juhtimisel, isegi kohalikust nõukogude okupatsioonivõimust Saksamaal mööda minnes, küll kaudselt ka lääneliitlaste pealekäimisel, kelle arvates NSV Liit oli Saksamaa desarmeerimisega ajast maha jäämas. 

NSV Liitu viidi ka V-2 rakettide tööstus, mis varem asus Nordhausenis. Vahepeal tekkis küll ka konflikt NKVD ja kohaliku nõukogude okupatsioonivalitsuse vahel, sest viimane leidis, et Carl Zeiss AG tehnika ära viimine muudab raskeks kohaliku ühiskonna toimimise. Ometi jäeti tehasesse seal olnud 10 000 masinast alles vaid 582.

Saksamaa desarmeerimine ja demilitariseerimine olid Teise maailmasõja järgsed ühed peamised eesmärgid, lääneliitlased viisid oma okupatsioonitsoonides läbi sarnased operatsioonid, küll veidi tagasihoidlikumas mahus.

Esialgseks eesmärgiks oli alles jätta tööstust Saksamaale vaid poolel 1938. aasta tasemel, ehk täielikult likvideerida kavatseti 1500 tehast, järsult vähendada terasetoodangut jne. 1947. aastal otsustasid aga lääneliitlased Saksamaa tööstuse likvideerimise poliitikat muuta, ja siit hakkas pihta ka Lääne-Saksamaa tagasitee suurte tööstusriikide hulka. Ida-Saksamaa ei suutnud samas tempos aga taastuda.