ONLINE-INTERVJUU Leo Kunnas: tankivägi võimaldab Eestil kaitsta oma võtmepiirkondi kuni liitlaste saabumiseni

 (142)
Leo Kunnas
Päevaleht/Pressifoto, Priit Simson

Eesti riik on võtnud kavva plaani hakata üles ehitama tankiväge. Reservkolonelleitnant ja kirjanik vastab Delfi lugejate küsimustele nii tankiväe rajamise kui ka laiemalt riigikaitse kohta.

Mis teeb tankid Eestile hädavajalikuks? Kas poleks mõtet sama raha eest muretseda juurde tippklassi tanki- ja õhutõrjerelvi, mis oleks hajutatuna märksa tõsisem heidutusvahend kui tankilinnak?

Pärast Eesti NATO-sse astumist pole meie riigi sõjalist kaitset enam võimalik korraldada tuginedes peaasjalikult viivituslahingutele ja sissisõjale, nagu nägime ette 1990. aastatel.  Ilma riigi võtmepiirkondi (vähemalt Suur-Tallinna ruumi) enda valduses hoidmata ei ole liitlastel võimalik Eestit sõjaliselt abistada.

Seda on võimalik saavutada ainult konventsionaalse lahingutegevusega. Soomusvanöövrivõimekus on oluline osa konventsionaalsest lahingutegevusest ning selle puudumine on hetkel üheks olulisemaks võimelüngaks. Soomusmanöövrivõimekus võimaldab:

a)    lahingutegevust avatud maastikul (praegu peame piirduma kinnise ja poolkinnise maastikuga),
b)    efektiivseid pealetungioperatsioone (ainult viivitus- ja kaitselahingutega ei ole riigi võtmepiirkondi võimalik enda käes hoida),
c)    jõudude kontsentreerimist ja edu saavutamist vaenlase õhu ja meredessantide vastu sõjalise konflikti algfaasis,
d)    tõsta olulisel määral otsustuskünnist sõjaliseks kallaletungiks Eesti Vabariigi vastu (edu saavutamiseks on potentsiaalsel vaenlasel vaja suuremat väekontingenti, rohkem õhujõude, lahingukoptereid ja mis peamine, soomusvägesid, nende kohaletoimetamine nõuab omakorda aega ning vägede koondamine on suurema tõenäosusega avastatav meie liitlaste luurevahendite poolt).

Seotud lood:

Ilma tankideta ei ole võimalik anda realistlikku ja tõhusat väljaõpet soomusüksuste vastu sõdimiseks ei üksikvõitleja ega ka allüksuse tasemel.

Kuidas on võimalik sõduritel ületada tankihirmu, ammugi õppida tankide vastu võitlema, kui nad pole oma silmaga tanki näinudki? Kuidas on allüksuste ülematel võimalik soomusüksuste vastu võidelda, kui neil puudub kogemusele rajanev arusaam sääraste üksuste manööverdamisvõimest ja tulejõust?

Tankide kasutamise üks olulisemaid taktikalisi nippe on teatavasti iga tegeliku tanki kohta kolme-nelja luure-sensorsüsteeme eksitava maketi valmistamine. Tankide puudumise korral pole potentsiaalset vaenlast võimalik tankimakettidega eksitada, sest keda sa ikka hämad, kui on teada, et Eesti tankide arv on null.

Tanki- ja õhutõrje ülesehitamine näib isegi riigkaitsega vähe kokkupuutuvale kodanikule elementaarsena, seepärast pole nende vajadust tarvis kellelegi eriliselt põhjendada.
Maaväe tegevus konventsionaalses lahingutegevuses (viivitus-, kaitse- ja pealetungilahingus) rajaneb erinevate relvaliikide koostööle.

Piltlikult võib seda võtta korrutisena, kus ükski tegur ei tohi olla null. Null selles korrutises muudab ka summa nulliks, mis tähendab, et oleme sunnitud üsna kiiresti minema üle sissitegevusele ega suuda riigi võtmepiirkondi liitlasvägede saabumiseni oma käes hoida. Ühte relvaliiki või võimekust ei ole seetõttu mõistlik teistele vastandada või eelistada. Need kõik on olulised.

Kelle jaoks hakatakse seda tankiväge rajama? Olles just tulnud Moskvast ja näinud sealset 9. mai paraadi, siis ma ei näe eriti sügavat mõtet kaitseväele raha raiskamises?

Meie kaitsevägi ja selle võimekused on mõistagi mõeldud Eesti Vabariigi ja tema kodanike kaitseks. See on mõistlik, et Te tunnete huvi meie idanaabri sõjaliste võimekuste vastu. Meil on ühised huvid. Kui Venemaa ei peaks ülal relvajõude ega pingutaks jõudu nende võitlusvõime tõstmiseks, ei oleks ka Eestil põhjust kaitseväe ja Kaitseliidu ülalpidamiseks ega arendamiseks.

Tankivägi on ühe endast lugupidava ja teovõimelise riigikaitse organisatsiooni põhitaladest, kuid kas me liialt ei kiirusta sinna suurte ja vägevate tehnikate poole? Kas me ei peaks kõigepealt oma tavarelvastust ja sinna juurde kuuluvaid erivahendeid moderniseerima?

Tankid ja muu soomustehnika loetakse osaks tavarelvastusest. Tegu ei ole mingi suure või vägeva tehnikaga. Isegi enamik Aafrika riike tuleb tankide opereerimisega toime, tõsi küll, mõned läbi häda. Loomulikult peame arendama proportsionaalselt kõiki maaväe relvaliike ning teatud õhuväe ja mereväe võimekusi (kui Teil on teema vastu sügavam huvi, leiate põhjaliku vastuse minu raamatu „Takerdunud rünnak" 6. peatükist).

Kas oleks mõistlik kulude kokkuhoiu mõttes tanki- ja lennuväest loobuda ja ehitada kaitse üles: tugevale tankitõrje võimekusele; tugevale õhutõrjele võimekusele; suurendada snaiprite osakaalu ja neid paremini integreerides erinevate üksustega; tugevamale kaugema laskeraadiusega kahuriväele ja miinipildujatele, et säilitada väikese sügavusega vasturünnakute võimekus; pioneerivägedele, et üllatada vastast ootamatustega, kasvõi bluffides. Kas see oleks Teie meelest mõistlik lähenemine? (Hoitakse kokku rahu ajal tohutult ressursse, sest Eesti niikuinii ei saa omale lubada piisavalt suurt tanki- ega lennuväge).

Teie nägemus sõjalise riigikaitse arengust sarnaneb mitmes punktis minu omaga. Hävitajatõrje järele on operatiivvajadus olemas, kuid selle võime loomine ei mahuks ka lennuvahendite tasuta annetamise korral 2% kaitsekulutuste raamesse SKT-st. Selle võime loomine eeldaks poliitilist konsensust kaitsekulutuste tõstmiseks vähemalt 2,2%-ni SKT-st, mis on Eesti poliitilist tegelikkust arvestades ebarealistlik. Mõistliku tegutsemise orral on soomusmanöövrivõimekus võimalik luua 2% kaitsekulutuste raames SKT, pärssimata samal ajal teiste oluliste võimete arendamist.  

Kui suur meie tankivägi komplekteerimise lõpp-faasis olema saab?

Meie ressursiraamistik võimaldaks luua ja pikemas perspektiivis üleval pidada ühe tugevdatud pataljoni suurust tankiüksust, kuhu lisaks lahingtankidele kuuluksid remonditankid, sillatankid, lähiõhutõrjeallüksus ning opereerimiseks vajalik logistika.

Kui palju tanke on teie arvates Eesti kaitseväele vaja, et oleks sõjaline lisaväärtus tankiväe näol, mis suudaks teataval ajaperioodi Eesti territooriumi kaitsta?

Kriitiline miinimum on kolmest kolmerühmalisest kompaniist koosnev tankipataljon, mis koosneks 31 tankist. Optimaalsem on mõistagi neljast kolmerühmalisest kompaniist, kolmest neljarühmalisest kompaniist või isegi neljast neljarühmalisest kompaniist koosnev pataljon, kus tankide arv oleks mõnevõrra suurem, kuni 53 tanki. Üksuse remondi-, silla-, lähiõhutõrje- ja logistikavõimekus on vaja nagunii luua, olenemata tankiüksuse suurusest. Operatiivvajadus on mõistagi suurem, kuid ressursiraamistik seab oma piirid.

Kuhu võiks tulla tankipolügoon?

Kõige vähem kahjustaks maastikku tankide kasutamine endiste põlevkivikarjääride piirkonnas, näiteks Sirgalas.

Kui suur osa tankiväest oleks palgalised ja kui suur osa ajateenijad?

Mõistlik oleks omada üht kaadrikaitseväelastest koosnevat kompaniid, kes valmistaks igal aastal ette ühe ajateenijatest koosneva allüksuse. Neljast kompaniist koosneva pataljoni ettevalmistustsükkel kestaks sel juhul kolm aastat. Põhjalikumat tehnilist ettevalmistust nõudvatel erialadel tuleks kaaluda kaadrikaitseväelaste rakendamist.

Kas Eesti on alustanud juba tankiüksuse juhtide koolitamist?

Eelmise kümnendi lõpul on välisriikides ette valmistatud mõned ohvitserid. Mul puudub info, kas ja kui palju kaitseväes praegu soomusüksuste kaadri ettevalmistamisega tegeldakse.

Mis aastaks võiks Eestis rääkida korralikult toimivast tankiväest, arvestades ka väljaõppele kuluvat aega?

Kõik sõltub sellest, millal pihta hakatakse. Põhimõtteline otsus ei tähenda veel, et soomuüksuse loomine tõesti algab. Ka eelmise kümnendi algupoolel oli hetk, mil tankide küsimus oli juba sisuliselt otsustatud, kuid piisas paari ametniku vastutöötamisest (mõningatel juhtudel toimib ministeeriumide vaheline koostöö väga hästi, tulemuseks oli ühe lugupeetud poliitiku telefonikõne teisele sama lugupeetud poliitikule) ning asi seiskus. Rahuldav tase saavutatakse kolme-nelja aasta jooksul pärast üksuste ettevalmistustükli algust. Heale tasemele jõutakse kuue kuni kaheksa aastaga. Selleks ajaks on läbitud kaks tankipataljoni ettevalmistustsüklit.

Millist konkreetset masinat peab Leo Kunnas isiklikult EKV-le sobivamaks alljärgnevast valikust: a) Leclerc, b) Leopard 2A5 või 2A6, c) M1A1 Abrams (A2 meile ilmselt ei müüda), d) Korea K1A1?

Ma ei pea optimaalseks ühegi tankitüübi hankimist tehasehinnaga. See käiks Eestile üle jõu.
Tõenäoliselt on meil veel šansse saada Leopard 2A4 tüüpi tanke „poliitilise sõbrahinnaga". See võimalus tuleks loomulikult ära kasutada.

Seoses Euroopas jätkuvalt aset leidva relvajõudude vähendamisega võib heal juhul avaneda võimalus hankida ka Leopard 2A5 tüüpi masinaid „poliitilise sõbrahinnaga". See oleks vanemast mudelist mõistagi tunduvalt kallim, kuid uute tankidega võrreldes siiski mitu korda odavam. See variant näib kulu-kasu suhet ning tankide edasist elutsüklit arvestades hetkel parim.

Kas oleks võimalik, et Eesti riik teeks tankitehingu näiteks Iisraeliga ning ostaks hoopiski Merkava IV tanke?

Mõned eksperdid peavad Merkava IV maailma parimaks tankiks. Merkava IV hankimine käiks Eestile üle jõu, sest neid ei ole „poliitilise sõbrahinnaga" saada (ma ei ole ka kuulnud, et Iisrael oleks Merkava-tüüpi tanke kunagi kellelegi müünud).

Kas Eesti võiks läbi ajada ka kergemate tankidega nt CV90120? Peaksid meie sillad ja muu infra sellele paremini vastu?

CV90 ei ole tank, vaid jalaväe lahingumasin. Jalaväe lahingumasin ei saa asendada tanki.
Jalaväe lahingumasinate rakendamine mehhaniseeritud lahingutegevuses potentsiaalse vaenlase soomusüksuste vastu, kus tegutsevad koos nii tankid kui ka jalaväe lahingumasinad lõpeks meie üksuse hävitamisega.

Sel juhul oleks CV90 vaid soomustransportööride ja veoautodega võrreldes üüratult kallis transpordivahend, kuna selle meeskond oleks sunnitud nagunii võitlema jalastunult nagu iga teinegi jalaväeüksus.

Jalaväe lahingumasinatel on meie oludes mõtet vaid koos tankidega. Jalaväe lahingumasinate puudumisel võivad tankid võidelda jalastunud jalaväe toetusel kinnisel ja poolkinnisel maastikul, kuid tankide puudumisel ei ole jalaväe lahingumasinad võimelised üksinda mehhaniseeritud lahingutegevusse astuma.

Kui hästi on tanki võimalik Eestis manööverdada, st sillad maastik jms?

Enamik Põhja-Eestist, kaasa arvatud Tallinna ümbrus, on tankidele tegutsemiseks küllaltki sobiv. Teedevõrk on meil hea. Sildade kandevõime on probleem, sest näiteks Leopard 2 on üsna raske. Sillatankide omamine on elementaarne.

Kui Eesti kaitsevägi saaks isegi saaks need tankid, siis kas need on uuemad moodsad tangid või vanad rondid, mida müükase vanaraua hinnaga?

Leopard 2A4, millest eelpool põhilise võimaliku variandina rääkisin, on igati nüüdisaegne tank. Meie naaberriikidest on see tankitüüp Soome, Rootsi, Norra, Taani, Poola ja Saksamaa kaitsevägede relvastuses ning jääb sinna lähemaks paarikümneks aastaks.  Leopard 2A5 on selle tankiperekonna teiseks uusim versioon ning kuulub hetkel kahtlemata maailma moodsamate tankide hulka.

Ülimoodsat Leopard 2A6 on saanud kõrge hinna tõttu endale lubada vaid vähesed riigid, näiteks Kreeka ja Hispaania, kellel pole julge laenamisega probleeme.

Kas tankiväega ei kaasne meile ka kohustus osta julgestusmasinaid, mis peaksid katsma kopterirünnakute ja su25 eest, näiteks Gepard 1a2?

Mobiilse lähiõhutõrjevõime loomine on tankiüksuse kui terviku seisukohast väga oluline küsimus, seega kahtlemata kaasneb. Relvasüsteemidest sobiks kõige paremini Vene Tunguska, aga see pole teatavasti poliitiliselt võimalik. Valida on kas mõne kasutatud või uue lääne relvasüsteemi vahel. Sellest kujuneb üsna kaalukas osa üksuse loomise tervikmaksumusest.

Kas meie Eesti õhtuterritoorium on piisavalt relvastatud konflikti korral kaitstud, et tankid saaksid oma ülesannet täita?

Ilmselt Te peate silmas Eesti õhuruumi. Loomulikut ei ole see vähemalt sõjalise konflikti algetapil piisavalt kaitstud. Eelmise küsimuse vastus annab loodetavasti vastuse ka sellele küsimusele. Orgaaniline mehhaniseeritud lähiõhutõrjeallüksus tankipataljoni koosseisus on hädavajalik tankiüksuse edukaks opereerimiseks.

Miks eelistada tanke kaudtule TT rakettidele (näit. Spike)?

Põhjendasin soomusmanöövrivõimekuse vajalikkust põhjalikumalt, vastates selle intervjuu kõige esimesele küsimusele.

Ma ei näe kaarja trajektooriga tankitõrjerakettidel (näiteks Javelinil, mida leedulased hankisid nii väikeses koguses, et komplekside ja rakettide arvu pole mõtet siin isegi ära tuua) olulist eelist seni, kuni meie idanaaber ei tule välja mõne põhimõtteliselt uue tankitüübiga. Praegu tegeldakse uute tankitüüpide loomisega ainult Ida-Aasias.

Meil on ratsionaalne jätkata olemasoleva MILAN tankitõrjeraketisüsteemi arendamist nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes (meil ei ole raske saada „poliitilise sõbrahinnaga" raketikomplekse ning võime hankida uuemaid tandempeaga MILAN 2T rakette).

Meil on keskmaa tankitõrjeraketisüsteemidega üsna hea seis. Eesti kaitseväel on vähemalt kaks korda rohkem relvasüsteeme kui Läti ja Leedu relvajõududel kokku ning umbes viiendik kogusest, mida omab Soome kaitsevägi. Sõjaaja üksusi on välja õpetatud juba kuus aastat ning allüksused on lahinglaskmistel näidanud kõrgetasemelisi tulemisi.

Oletame, et Eesti asutab endale mehhaniseeritud pataljoni, mille koosseisus on nii tankid kui ka jalaväe lahingumasinad (IFV), nii millist õhutõrjet soovitate selle pataljoni koosseisu?

Eelistaksin eraldi tanki- ja mehhaniseeritud pataljone, mis mõistagi opereeriksid koos ja moodustaksid  taktikalisi gruppe vastavalt konkreetsele lahinguülesandele. Kaitseks lahingukopterite ja ründelennukite vastu on parim lahend orgaaniline mehhaniseeritud lähiõhutõrjeallüksus tankipataljoni koosseisus.

Miks Eesti varasemal ajal (umbes kuus aastat tagasi) ei võtnud vastu Sakslaste üsnagi moodsaid tanke Leopard 2A4, mida soomlased rõõmuga 100 000 euri eest otsid?

Seda peaks küsima neilt riigiametnikelt ja poliitikutelt, kes selle otsuse välja pakkusid ja tegid. Ma ei usu, et nad suudaksid adekvaatselt vastata.

Kuidas kommenteerida Mistrali õhutõrjeraketisüsteemi ostu (800 mln). Need planeeriti juba NATO ajal. Samas alles äsja tuli signal NATO eeskõnelejalt, et Eesti ärgu tegelegu õhuväe (hävitajad etc) väljaarendamisega. Kui NATO teeb, siis milleks Mistrali ost, mis sisuliselt ei oma heidutust, küll aga oleks olnud toona tankiost, sest selle raha eest oleks saanud rohkem tankitehnikat, mida toona ostsid Soome, jt riigid. Kas rumal kokkusattumus või pole NATO laua taga jutte sirgeks räägitudki?

Mistral-tüüpi lähimaa õhutõrjeraketisüsteemidel ei ole mingit seost õhuväega. Tegu on maaväe relvasüsteemiga, mille ülesandeks on lahinguüksuste, eelkõige jalaväeüksuste, samuti lahingutoetus- ja logistikaüksute julgestamine lahingukopterite ja madalalt lendavate ründelennukite vastu.

Kas tankiste hakkab välja õpetama ekstra õppeasutus või tehakse seda kusagil mujal?

Esimesed ohvitserid ja allohvitserid saavad vajaliku erialase ettevalmistuse kahtlemata välismaal. Kindlasti ei looda tankistide õpetamiseks mingeid eraldi õppeasutusi, vaid ohvitsere ja kaadriallohvitsere hakatakse ette valmistama Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Kaitseväe Lahingukoolis, nagu teisigi kaadriohvitsere ja -allohvitsere.

Kas Eesti Kaitsevägi peaks tanke hoidma ja kasutama kontsentreeritud üksusena või töötaks paremini hajutamine? Kui tankid oleks hoiul ühes kindlas kohas, kuidas siis tagada, et vaenlase esimene löök just selle tankibaasi pihta ei tule?

Realistlikult olukorda hinnates saab sõjaline konflikt Eesti pinnal tõenäoliselt alguse relvastatud sisekonfiliktist. See ei puhke ega eskaleeru mõne tunni või ühe ööpäevaga.
Ka võimaldab meie liitlaste luure- ja eelhoiatussüsteem koguda ja analüüsida sõjalisele konflikti võimalikule tekkimisele viitavat infot.

Kahtlemata on meil võimalik rahuajal hajutada tanke kompaniide kaupa. Meil on jäänud Nõukogude ajast piisavalt suhteliselt pommikindlaid rajatisi, samuti võime kasutada makettidega eksitamist.

Lahinguolukorras peab olema valmis soomusüksusi rakendama nii kontsentreeritult, kui ka allüksuste kaupa taktikalistes gruppides koos mehhaniseeritud ja jalastunult võitleva kergejalaväega, mis moodustab põhiosa meie lahinguüksustest

Kuidas kommenteerite hiljutist uudist et Balti riigid hävitajaid osta ei plaani? Kas lennuväe omamine (millega Soome hakkama saab) on tõesti nii lootusetult kallis, või on tegemist meie kaitseministeeriumi ametnike poolse kõrbe- ja miinitõrjevõimekuste prioriteriseerimisega?

Kolm Balti riiki peaksid üles ehitama umbes sama suure ja võimeka üksuse nagu Soome (umbes 60 hävitajat), et sel oleks sõjategevuses mingit operatiiv-taktikalist kaalu. See eeldaks et kõik kolm riiki tõstaksid kaitsekulutusi vähemalt 2,2%-ni SKT-st. See pole realistlik Eesti puhul ning on täiesti ebatõenäoline Lätis ja Leedus, kus kaitsekulutused on langenud 1% piirimaile SKT-st.

Millal asutakse õhuväge ja mereväge täiendama? Millal hangib Eesti miinilaevad, et saaks territoriaalmere miinitõketega vaenulikule laevastikule sulgeda?

Keskmaa õhutõrje loomine sisaldub kaitseväe uues kümneaastases arengukavas. See arengukava ei käsitle paraku miiniveeskamise ega rannakaitsevõimekuse loomist, mis jääb meie sõjalise riigikaitse kõige tõsisemaks võimelüngaks.

Kas ei tuleks taastada korralik sõjaline õppe koolides, et vajadusel igaüks oleks võimeline agressorile vastu astuma?

Kohustuslik sõjaline algõpetus on Eesti tingimustes ja geopoliitilises asukohas täiesti põhjendatud.

Mida teha et saada lahti neist iseseisva kaitsevõime vastastest, kes erinevates ministeeriumites jm ametkondades pesitsevad? Kas Teile ei näi et see vastutegevus toimub kordineeritult?

Esmase iseseisva kaitsevõime vastaste saavutused, millest olen andnud põhjaliku ülevaate raamatus „Takerdunud rünnak", ei jäta kahtlust säärase tegevuse koordineerituses. Olukord paraneks kindlasti, kui nad saadetaks meie kriisis vaevlevat rahvamajandust elavdama.

Kas poleks targem suunata tankide ostuks mõeldud raha pigem integratsiooniprojektidesse? Kes kaitseb Eesti riigi olukorras, kus meie ühiskond on lõhestatud "venelasteks" ja "eestlasteks"?

Integratsioon ja Eesti kodanike ühtsuse loomine on meie ühiskonnale niivõrd mastaapne probleem, et seda ei lahenda kaitsekulutuste vähendamise ja integratsiooni tarbeks ümbersuunamisega. Selles küsimuses olen formuleerinud oma seisukohad kohe „Takerdunud rünnaku" alguses, 1. peatükis.

Miks võetakse Eesti sõjaväkke aega teenima umbkeelseid võõramaalasi, kelle lojaalsus on enam kui kahtlane?

Meie probleem ei ole selles, keda me teenistusse kutsume, vaid hoopiski selles, keda jätame kutsumata. Kutsume teenistusse kõigest veidi üle kolmandiku kutse-ealistest noormeestest ning sellest tulenevalt oleme seadnud ohtu meie sõjalise riigikaitse raskuspunkti, milleks on kodanike tahe ja valmisoleks riiki kaitsta. Kindlasti ei ole kõik Eesti kodanikud, nende rahvusest olenemata, meie riigile lojaalsed. Kuid tuletaksin siinkohal meelde,  et Hermann Simmi, NATO ajaloo kõige enam kahju tekitanud spiooni rahvuseks on eestlane.

Millal ilmub Gort Ashryn'i kolmas osa? Millal ilmub Gort Ashryn inglise keeles? Millal ilmub Gort Ashryn e-raamatuna (eesti ja inglise keeles)?  

Eesmärgiks on kolmas osa jõuludeks valmis saada, kuid võib minna ka kauem. Järgmine siht on triloogia kirjastamine USA-s, kuid ses suhtes on vara tähtaegadest rääkida, nagu ka e-raamatust mõlemas keeles.