Oli selline riik - Lääne-India Föderatsioon. Rahu tema põrmule

 (16)
Oli selline riik - Lääne-India Föderatsioon. Rahu tema põrmule
Lääne-India Föderatsiooni lippWikimedia

Täna asub tema aladel üheksa iseseisvat riiki, lisaks neli otsustas siiski jätkata Briti võimu all. Kuid kuna Teise maailmasõja järel olid suurriigid võtnud kohustuse kolooniad käest anna, loodi ka üleminekumoodustisi, mida peaks ka iseseisvateks riikideks pidama.

Dekoloniseerimine oli üks 1945. aastal loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni alustalasid, samas kui Atlandi Harta 1941. aasta nõue, et sõja ajal okupeeritud riigid tuleks jälle vabaks anda, ei teostunudki. Niisiis, oli vabam tee oma riigini näiteks Bermudal kui Eestil. Aga Bermuda ei taha ikka veel iseseisvuda, erinevalt selle protsessi läbi käinud Eestist.

3. jaanuaril 1958 astus maailmakaardile Briti Kariibi mere valduste ühendusena loodud Lääne-India Föderatsioon, koosseisus:

  • Antigua
  • Barbados
  • Kaimani saared
  • Dominica
  • Grenada
  • Jamaika
  • Montserrat
  • St. Christopher-Nevis-Anguilla
  • St. Lucia
  • St. Vincent
  • Trinidad ja Tobago
  • Turks ja Caicos
Wikimedia commons
Seotud lood:

Sellega suutis Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriik
vabaneda korraga viiest kolooniast: Barbados, Jamaika, Trinidad ja
Tobago, Tuulepealsed (Windward) saared ja Tuulealused (Leeward) saared. Uues riigis elas 3,2 miljonit enamikus mustanahalist inimest, kes olid
valdavalt kunagise orjakaubanduse ohvrite järeltulijad. Elasid nad aga
24 suuremast ja ligi 230 väiksemast saarest koosneval koguterritooriumil
-  20 239 km2. Föderatsiooni pealinn kavatseti ehitada Trinidadil asuva endise USA mereväebaasi Chaguaramas kohale.

Uue föderatsiooniga ei tahtnud küll ühineda Bermuda, Bahama saared,
Briti Honduuras (tänane Belize) ja Briti Neitsisaared.

Peaministriks pandi Barbadose valitsusjuht Grantley Herbert Adams, riigipeana jätkas mõistagi Elizabeth II. Vahemaa selle koosseisu arvatud Trinidadist kuni teisel pool Jamaikat asuvate Kaimani saarteni oli aga enam kui 2350 kilomeetrit. Enamik idapoolseid saari eelistas pealinna näha Trinidadil, samas kui jamaikalased polnud rahul, et pealinnaks ei tehtud nende Kingstonit.

Ja nende kahe jõu vahel tekkinud hõõrumine viis just Jamaika lahkumiseni föderatsioonist  ja lõpliku iseseisvumiseni 6. augustil 1962. aastal. Täna, 31. mail 1962 saadeti seega ka föderatsioon laiali. Saared naasid Briti võimu alla, ja said hiljem ridamisi iseseisvuse:

  • Jamaika - 1962
  • Trinidad ja Tobago - 1962
  • Barbados – 1966
  • Grenada – 1974
  • Dominica – 1978
  • Saint Lucia – 1979
  • St Vincent ja Grenadiinid – 1979
  • Antigua ja Barbuda – 1981
  • Saint Kitts (varem Saint Christopher) ja Nevis – 1983

Montserrat on tänaseni Briti ülemereterritoorium. Anguilla eraldati Saint Kittsi ja Nevise alt ja jäi Briti võimu alla. Kaimani saared ja Turks ja Caicos eraldati Jamaika iseseisvumisel selle küljest ja jäid samuti Briti võimu alla. Pole ka näha, et keegi neist kavatseks praegu sidemeid Londoniga katkestada.

Muide, Londoni alla jäänud saared on täna oluliselt jõukamad, kui need, kes lahku lõid. Jamaika SKT elaniku kohta on näiteks kaks korda väiksem Eesti omast, Bermuda on aga neli korda rikkam kui Eesti. Trinidadi ja Tobago jõukus on enamvähem võrdne Eestiga.