Oli aeg, kui Eesti lennuvägi paiknes Lasnamäel

 (13)
Oli aeg, kui Eesti lennuvägi paiknes Lasnamäel
Lasnamäe lennubaasi linnak 1930ndatelFoto: erakogu

Lasnamäe kõrge paepealne on justkui lennuväljaks loodud, seetõttu ka juba väga varakult sellena kasutust leidnud, olnud pikka aega Eesti Vabariigi lennuväe peabaasiks ning ka reisilennuväljaks.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2019.

Lennuplatsid ning päris lennuväljad on Lasnamäel eri aegadel asunud mitme koha peal. Kuid huvitaval kombel rajati kolmekümnendail aastail riiklik tsiviillennuväli sootuks soisemale kohale Ülemiste järve ääres ja Lasnamäe lennuväljad on Tallinna linn tasapisi endasse haaranud. Siiski võib veel siin-seal leida jäänuseid lennuväljade aegadest.

Lennuvälja sünd

Esimest korda kasutas Lasnamäed lennuväljana 1913. aasta suvel Tallinna väisanud prantsuse lendur Marcel Brindejonc des Moulinais. Ta oli alustanud oma ringlendu Morane Saulnier H monoplaanil Pariisist 10. juunil (nüüd ja edaspidi ukj) ning selle esimese etapiga võitis ta Pommeri karika, mis annetati aasta jooksul sooritatud pikima vahemaandumiseta lennu eest. 14 tundi ning 18 minutit kestnud lennu järel maandus ta Varssavis, olles läbinud linnulennult 1382 km. Edasi jätkas ta Varssavist Daugavpilsi, sealt Peterburgi ning Peterburgist Tallinna, kuhu jõudis 23. juunil, et järgmisel päeval jätkata lendu üle Läänemere Stockholmi.

Ühemootorilisel ratastelikuga lennukil, ilma igasuguste navigatsioonivahenditeta oli see paras julgustükk. Nii Vene kui Rootsi valitsused olid lendurile vastu tulnud ja saatnud merele oma sõjalaevad, mis umbes 40 km vahedega olid orientiiriks ja valmis ka julge lenduri vajaduse korral veest välja tõmbama. Kuid seda viimast neil õnneks teha ei tulnud. Brindejonc des Moulinais jätkas oma ringlendu sama edukalt ning lõpetas selle 2. juulil Pariisis.

Seotud lood:

Brindejonc des Moulinais’ Tallinna „lennuväli“ oli alumise ehk Valge majaka kõrval asunud plats, mida tollane ajakirjandus tutvustas kui jalgpalliväljakut, varasematel verstakaartidel oli aga kirjas hipodroomina. Tänaseks on see ala täis ehitatud.

Julge prantslane polnud ainus

Aasta hiljem, 1914. aasta suvel külastas Tallinna juba suurem grupp lennukeid. Nimelt korraldas Peterburis asunud 1. lennuväe rood, mis koondas kõiki Peterburi sõjaväeringkonna lennuüksusi, 1914. aasta suvel kaks ringlendu. Neist üks kümnest lennukist koosnenud grupp tegi seda Eesti- ja Liivimaa kohal.

Selle grupi juhiks oli 18. korpuse lennusalga ülem kapten Sergei Boino-Rodzevitš, lisaks 18. salga omadele kuulus gruppi ka 22. korpuse lennusalga lendureid ja lennukeid. Nende ringlend algas 29. juunil 1914 Gattšina lennuväljalt, kust lennati kõigepealt Narva ja seejärel Rakverre. Tallinna saabusid lennukid mitmes jaos, esimesed kaks 30. juuni, ülejäänud järgmiseks õhtuks.

Tallinnas maandus üheksa lennukit Lasnamäel alumise ja ülemise tuletorni vahelisel heinamaal, üks aga bensiini lõppemise tõttu Dvigateli tehase taga Ülemiste järve ääres, ilmselt siis tulevase Ülemiste lennuvälja kohal või lähistel. Üheksa lennukit jätkasid 3. juulil lendu Haapsallu, leitnant Popov oli sunnitud paariks päevaks kauemaks jääma. Ebaõnnestunud stardil vigastatud tiib vajas parandamist.

Esimene maailmasõda tõi "päris" lennuvälja

Pärast Esimese maailmasõja puhkemist hakati Tallinnas rajama alalist lennuvälja. Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud ka lennusalk. Selle asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi idapoole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir.

1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli lennuväljani rajatud raudteeharu, mida mööda toimetati lennuväljale nii lennukid (transpordikastidesse pakitult) kui kõik muu vajalik.

Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas. Sellest majast veel rohkem mere poole jäänud tselluloosivabriku direktori Fahle suvemaja oli samuti rekvireeritud ning seal asusid lennusalga staap ning ohvitseride kasiino. Ohvitserid elasid erakortereis.

Peeter Suure merekindluse lennusalk alustas tegevust 1916. aasta suvel. Üksuse esimesed lendurid on oma korteriraha saanud mai viimase nädala eest. Salga esimene ülem kapten Agejev ning suurem osa lendureist aga sama aasta juulist. Kahjuks on säilinud väga vähe infot salga tegevuse kohta, sedagi peamiselt mälestustes. Tagalas asunud üksus oli lenduritele pigem puhkepaigaks rindeteenistuse vaheaegadel ja tundub, et pidevalt alamehitatud. Kord ei olnud seal kuigi range ning 1917. aasta revolutsioonid muutsid olukorra vaid hullemaks.

1917. aasta lõpu ja 1918. aasta alguse seisu on meenutanud Arnold Under, kes siis ka salka teenima asus. Enne Underit oli salgas juba üks eestlasest lendur – Jaan Nusberg – ja neli-viis tehnikut.

Oma esimesel tutvumisretkel kuulis Under väeosa soldatite nõukogusse kuulunud eestlaselt, et nõukogul ei oleks midagi salga koosseisus ka ainult eestlastest koosneva allüksuse loomise vastu. Salgas olevat olnud viis vakantset lenduri kohta ning kokkumonteerimata lennukeid. Üksuse varahoidja olevat samuti olnud eestlane. Enamik meeskonnast oli aga sõjast tüdinud ning ootas vaid võimalust koju pääsemiseks. Tihti saboteeriti isegi lennukäsku. Under lõpetaski teenistuse Moskva lennukoolis ning asus 1918. aasta jaanuaris Peeter Suure merekindluse lennusalka. Juba järgmisel kuul oli ta osaliseks esimese Eesti lennuüksuse loomise katsel.

Pärast punase Venemaa esindajate Bresti rahuläbirääkimiste katkestamist alustasid sakslased uut pealetungi. 18. veebruaril tulid saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist. Demoraliseerunud vene väed neile vastupanu ei osutanud, üritati vaid võimalikult palju vägesid ja vara evakueerida, sealhulgas ka Tallinnas asunud lennusalgad.

Kui Pirita jõe suudmes asunud merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, siis Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus. Sedagi mitte täielikult, eestlased jäid enamjaolt kohale. 24. veebruari hommikul võtsid eestlased Lasnamäe lennuvälja üle.

Under tõi Omakaitse staabist kaheksa meest lisaks: nii oli eestlaste käes lennuväli, 24 lennukit, bensiini, pomme ja muud varustust. Kuid juba järgmisel päeval Tallinna jõudnud sakslased võtsid lennuvälja omakorda üle.

Saksa aja kohta palju teada pole

Saksa okupatsiooni aegsest elust Lasnamäel on säilinud vähe informatsiooni. Lasnamäel baseerus FliegerAbteilung 16, mis sooritas sealt 1918. a märtsis (koos Haapsalus asunud FliegerAbteilung 37 lennukitega) jääluuret Soome saadetava Rüdiger von der Goltzi saksa abivägede kohaletoimetamiseks ning sidelende Soome valgete juurde.

Abivägede maandumisel Hankos 1918. aasta aprillis toetasid taas mõlema üksuse lennukid seda pommirünnakutega lähedal asunud ja ilmselt juba mahajäetud rannakaitsepatareidele. Samuti toetati saksa vägede tegevust Helsingi hõivamisel luurelendudega ning lendlehtede pildumisega. Seejärel eemaldus sõjategevus Tallinnast juba nii kaugele, et FA 16 saatis oma eelsalgad üle lahe Soome. Tallinnast sooritati vaid sidelende.

Teada on, et sidelende sooritati posti kohaletoimetamiseks Riia, Tartu, Pärnu ja Tallinna vahel. Mingeid ehitisi aga Lasnamäel selle aja jooksul ei rajatud ja ilmselt ka suuremaid parandustöid ei tehtud.

1918. aasta novembris võtsid eestlased Lasnamäel üle vaid tühjad hooned. Siiski kujunes Lasnamäe lennuväljast peagi Eesti lennuväe maalennukite peabaas. Merelennukite baasiks sai Lennusadamas asunud ja 1917. aastal pooleli jäänud angaar. Sakslased olid selle hädapärast kasutatavaks teinud ning loobunud Pirita jõe suudmes asunud vesilennukite jaama kasutamisest.

Seal asunud laudseinte ja presentkatusega angaarid võttis Eesti lennuvägi 1919. aastal kasutusele oma lennuväljadel – üks neist toodi Lasnamäele ning sai viiendaks angaariks, kaks viidi Tartusse rajatavale Raadi lennuväljale. Olemas olnud puithooned vajasid pidevalt remonti, kuid esialgu puudusid võimalused paremate püstitamiseks. 1922. aasta lõpul ehitati Lasnamäe viiendale angaarile senise presentkatuse asemele ka laudkatus, kuid sellest hoolimata ei kestnud see angaar kaua. Juba 1927. aastal tunnistati see kõlbmatuks ja lammutati. Esimese betoonangaari rajas lennuväljal aga hoopis lennuselts Aeronaut.

Loe edasi siit!