Õhuväe ülem kaitseväe aastaraamatus: 2015. aasta pani pulsi kiiremini lööma

 (4)

Nüüdseks juba üle-eelmine, 2014. aasta oli õhuväele murranguline: kõik ülesanded, milleks olime aastaid valmistunud, tuli täita varem ja suuremas mahus, kui keegi oodata oskas. Pärast sellist suurt aastat ei osanud me 2015. aasta alguses enam midagi uut ja suuremat lähiajal oodata.

Jaak Tarien Foto: Madis Veltman

Ilmus Kaitseväe aastaraamatus 2015

Uskusime, et kui senise kibekiire tempoga hakkama saame, oleme hästi teinud. Eksisime! 2015. aasta pani õhuväelaste pulsid veel kiiremini lööma ning tegevuste maht kõigis valdkondades jätkas kiiret kasvu. Kuigi väljapoole paistab õhuväe tegemistest silma peamiselt Ämarist opereerivad liitlaste lennuvahendid, siis selle silmailu käigus hoidmiseks pidi kogu Eesti õhuväe üle 400-liikmeline meeskond uusi ja põnevaid proovikive ületama. Õhuseiredivisjonile langes senisest suurem koormus õppuste ja õhuoperatsioonide juhtimisel, õhutulejuhid said pea kogu aasta vältel polügoonil liitlaste lennukite lahinglaskmisi juhtida ning lennubaasi meeskond tagas seninägematu hulga lende, paljude juba nähtud, aga ka veel seni nägemata lennuvahendite omi.

Seotud lood:

2015. aasta sündmuste keskpunktiks sai Tapal, kaitseväe keskpolügoonil paiknev õhk–maa laskeala. Juba rohkem kui viis aastat arendamisel olnud laskeala koos sihtmärkide süsteemi, vaatlustornide, tulejuhtimispunktide ja toimivate protseduuridega, kasutati 2015. aasta jooksul tihedalt. Nii kaitseväe suure õppuste Siil ja Sabre Strike, kui ka USA õhuväe kolme pikema väljaõppesiirde käigus visati laskealale eri tüüpi lennukitelt õppe- ja lahingumoona. Varasematel aastatel on meie õhuväe tulejuhid pidanud kvalifikatsiooni hoidmiseks otsima välisriikides harvu võimalusi lahingulennukite tule juhtimiseks, 2015. a jooksul käisid Eestis õppustel kogemusi omandamas üle kümne riigi tulejuhid.

Kui USA president Barack Obama 3. septembril 2014 Tallinna külastades lubas suurendada USA õhuväe üksuste kohalolekut piirkonnas ning märkis, et Ämari lennubaas oleks hea kodubaas rahvusvahelistele õppustele, sai juba mõni kuu varem alanud planeerimine kindla fookuse ning 2015. a tõi ka reaalsed tulemused. 20. märtsil maandusid Ämaris neliteist F-16 hävitajat. 510. eskadrill „The Buzzards“ oli oma Aviano kodubaasist Itaalias saabunud Ämarisse ajaloolisele esimesele, kuu aega vältavale õppusele. Nagu juba eespool mainitud, oli nende väljaõppe keskpunkt Tapa õhk–maa polügoon. Eesti ornitoloogiaühingu 2015. aasta linnu viu nime kandev eskadrill oli kaasa võtnud kogu oma aasta väljaõppe lahingumoona ehk hulga 500-naelaseid pomme Mk-82, lisaks veel kordades rohkem lõhkeaineta õppemoona, seal hulgas ka täppisrelvi. Viud käisid harjutamas ka õhuvõitlust Soome ja Rootsi õhuvägede hävitajatega. Lendudelt Ämarisse naasnud ameerika piloodid läksid kohe järelbriifingule – videokonverentsil arutati toimunu soome ja rootsi kolleegidega üksikasjalikult läbi. Kasu oli suur kõikidele pooltele. Soome ja Rootsi lähedus ning nende õhuvägede soov ühisharjutusi korraldada on väga oluline lisaväärtus Ämari harjutuskeskusele.

Loe veel

Järgmised USA õhuväe harjutussiirded tõid Ämarisse väljaõppele nimekad rindepommitajad Fairchild A-10 Thunderbolt II-d hüüdnimega Hog. Augustis-septembris olid siin Missouri rahvuskaardi kaheksa A-10-t ning septembri lõpus saabusid meile Georgia osariigi Moody õhuväebaasist 12 Hogi. Ämari lennubaasi meeskonna pakutav toetus ning suurepärane õhk–maa polügoon osutusid nii headeks, et Moody õhuväebaasi 74. eskadrill jäi Eestisse algselt kavandatud kahe kuu asemel neljaks ning Ämari muutus selleks ajaks eskadrilli tugibaasiks Euroopas. Lennuki A-10 iseloomust tulenevalt oli tegevuse keskpunkt muidugi ikka Tapa õhk–maa polügoon, meie tulejuhid ning arvukalt tulejuhte paljudest liitlasriikidest.

Liitlaste üksuste pea alalise viibimisega Ämaris on kaasnenud ka üks inimlik traditsioon – teha head. 2014.-2015. a jooksul on Eesti, Ameerika Ühendriikide, Hispaania, Saksa, Ühendkuningriigi ja Taani õhuväelaste osavõtul toimunud üle kümne heategevusprojekti. Nädalavahetuse talgutena on korda tehtud Ämari lähikonna koolide-lasteaedade rajatisi, puhastatud ja korrastatud staadione ning matkaradu, tehtud haljastusöid kirikuaias, veedetud aega lastekodulastega, annetatud neile spordivarustust ja veel palju muudki.

Lisaks harjutussiirete sarjale toob president Obama suunis Ämarisse ka lisainvesteeringuid. USA kaitse-eelarves on praegu ette nähtud 25 miljonit dollarit Ämari taristu laiendamiseks. Praegune Ämari lennubaasi taristu tundus veel kaks aastat tagasi mõnele ehk liigagi suur. Nüüdseks on kõigile väga selge, et baas vajab laiendamist ja heade liitlaste abiga saavad esimesed rajatised, mis õppuste tõhusamaks läbiviimiseks esmavajalikud, juba 2016.-2017. a jooksul ehitatud.

Kaitseväe 2015. a tähtsündmus, suur õppus Siil, oli ka õhuväele suurim ning mitmekülgseim väljaõppevõimalus. Lisaks NATO Balti õhuturbemissioonil olevatele ja Eesti õhuväe enda lennukitele saabus Siilile lisalennukeid veel Poolast, USA-st ja Suurbritanniast. Saksa ja Poola õhuvägi saatis siia õhutõrjeüksused, mis harjutasid Ämari lennubaasi kaitset õhurünnakute vastu. Väga tiheda õhutegevuse haldamiseks käivitasime õhuoperatsioonide keskuse (AOC – air operations centre), mis planeeris ja haldas kümneid lende päevas. Siilil viis õhuseiredivisjon kaks radarsüsteemi oma tavapositsioonidelt ära maastikule, harjutamaks tegevust kriisi ja sõjaaja tingimustes. Info kogumine, selle reaalajas töötlemine ning edastamine, planeerimine ja juhtimine – need kõik on võtmetähtsusega ülesanded Eesti õhuväele nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Ammu on möödas ajad, kui piloot lendas oma põlvel oleva kaardi alusel lahinguülesandeid täitma. Liitlaste võime pakkuda Eestile lahingutoetust õhuruumis sõltub Eesti õhuväe võimest varustada neid missiooniks vajaliku info ja muu olulise toetusega.

Just info kogumise, töötlemise ja õhuoperatsioonide juhtimisega tegeleval õhuseiredivisjonil on seljataga tegus aasta. Tihti jäävad nemad nähtamatuteks sõduriteks, valju ja efektse lahingulennunduse varju, aga valdkonnaga veidigi tuttavad inimesed teavad inglisekeelse lühendi C2 olulisust tänapäeva õhusõjas (C2 – command and control – eesti keeles lihtsalt juhtimine). 2015. a alguses avati Tõikamäel viies õhuväe radarpost. Kolmest keskmaaradarist, Ämaris paiknevast lähiradarist ja passiivseiresüsteemist koosnevat radarkattemudelit soovitas Eestile juba 2000. aastal NATO analüüsimeeskond. Koos Soomega ühishankes soetatud Thales-Raytheon GM403 radari käivitamine Tõikamäel oli pika ja visa arendustöö kroon. Uus radar annab Ämaris paiknevale õhuoperatsioonide juhtimiskeskusele (ÕJK) NATO nõudeid täitva radarkatte kogu Eesti ja ümbritsevast õhuruumist. ÕJK on toiminud osana NATO ühtsest õhukaitsesüsteemist alates Eesti NATO-ga liitumise päevast. Tihe liitlaste õhuõppuste graafik ning Ämaris alaliselt paiknevad NATO õhuturbemissiooni hävitajad on 2014.-2015. a jooksul ÕJK koormust mitmekordistanud. Loomulikult annab oma panuse ka Venemaa Föderatsiooni sagenenud lennutegevus Läänemere piirkonnas. Eesti riigipiiri rikkumiste arv õhuruumis õnneks sel aastal vähenes. Oluliselt on aga sagenenud nn pimelennud ehk VF militaarõhusõidukite lennud rahvusvaheliste vete kohal, tsiviillennuliiklusega samas õhuruumis, kasutamata enda nähtavakstegemiseks transponderit või tulemata sidesse piirkonna eest vastutava tsiviillennujuhiga. VF näitas oma hoolimatust inimeludesse, varustades Ida-Ukraina terroriste õhutõrjesüsteemidega, mis päädis 2014. aasta 17. juulil 298 inimese surmaga, kui tulistati alla Malaisia lennufirma lend MH17. Loodetavasti ei lõpe pimesikumäng Läänemere kohal millegi traagilisega, kuid mõõduka ohuga situatsioonidest on lennuliiklusjuhid eri riikidest ümber Läänemere juba avalikkusele teada andnud. Oma roll võimalike riskide maandamises on siin jällegi õhuseiredivisjoni ÕJK-l. Kui õhuväe militaarradarid tuvastavad pimelennu, siis annavad ÕJK spetsialistid tekkinud ohusituatsioonist kohe teada ka Lennuliiklusteenistuse AS-i tsiviillennujuhtidele, kes saavad piirkonnas viibivad reisilennukid ümber suunata.

Kirss aasta 2015 sündmuste tordil oli õhuväe jaoks maailmas ainsa viienda põlvkonna hävitajate, Locheed F-22 Raptorite külaskäik Ämari lennubaasi 4. septembril. Need lennukid on endiselt saladuselooriga kaetud ning maanduvaid ainult väga hoolikalt valitud kohtades. See on suur kompliment Eesti õhuväele, meie inimestele nii lennubaasis kui ka õhuseiredivisjonis, et kogu Euroopas külastatud kolmest baasist oli üks ka Ämari.

Liitlaste toetus Eestile ja tänapäeva sõjas olulisima, õhukomponendi, sage viibimine Eestis annab meile turvatunde, kuid me ei tohi tõsta pilku ärevalt julgeolekusituatsioonilt maailmas. Olulised sündmused on toimunud Süürias ja teistel ISIS-e hõivatud aladel. Siirdades õhulahinggrupi väga lühikese ajaga Süüriasse, näitas VF, et õhukomponent on endiselt tänapäeva sõjategevuse A ja O. Kodubaasidest väga kaugel paikneva üksusega on suudetud mitme kuu vältel säilitada üsna kiire operatsioonide tempo, rünnates keskmiselt üle 50 sihtmärgi ööpäevas. Mida suudaks VF õhuvägi siis teha oma kodubaaside läheduses? Eesti peab siit väga selged järeldused tegema ja koos liitlastega detailselt läbi mõtlema, kuidas hoida kontrolli Eesti ja meie Balti naabrite õhuruumides ka kriisi ja sõja ajal. Maapeal võitlev sõdur või tank on vaenlasele väga lihtne sihtmärk, kui vastane saab õhuruumis kartmatult tegutseda. Tänapäevane õhutõrjesüsteem on kallis, kaotused ilma selleta on veel kallimad.

Ka liitlaste õhuoperatsioonid on kestnud ISIS-e kontrollitavatel aladel juba pikemat aega. Kui tihti on tõstatunud debatt, kas ISIS-t on võimalik võita ilma maavägedeta, siis õhukomponendi kohta seda arutelu ei kuule – kõigile on selge, et ilma arvestatava panuseta õhuväe poolt seda vastast ei võideta. Liitlaste õhulöögid terroristide sihtmärkide pihta on olnud väga tõhusad ja aidanud Iraagi valitsusvägedele tagasi vallutada mitu olulist tugipunkti. Kindlasti liitlaste õhulöögid ISIS-e terroristide pihta jätkuvad.

Meie oma õhuväe tulevikust rääkides ei saa üle ega ümber meie lennunduse praegusest haprast seisust. Ollakse juba harjunud mõttega, et lahingulennundus on väikese Eesti jaoks liiga kallis ja seda teevad meie eest liitlased. Veidi vähem mõistetakse, miks Eesti õhuvägi lendab õppehävitajate, helikopterite ja kergetranspordilennukitega. Ilma oma lennundusalase oskusteabeta ei saaks meie õhuvägi teha koostööd ka liitlaste lahingulennuüksustega. Ämari lennubaas ei oleks olnud valmis võõrustama liitlaste üksuseid, kuna inimestel puuduksid pädevused kütust käidelda, juhtida lennukeid ruleerimisalal või lähiõhuruumis, tagada vajalik päästevõime, lennundusmeditsiin jpm. Ilma meie oma lennunduseta ei oleks võimalik välja koolitada ja pädevatena hoida ÕJK spetsialiste, kes liitlaste lennukeid suunavad ja sihitavad. Ilma lennunduskogemuseta ÕV staabis ei saaks me planeerida liitlaste õppuseid Eestis ega ka selleks vajalikku õhuruumi. Lihtsalt öeldes, meie lennunduskomponent annab meile elementaarse kirjaoskuse, olemaks võimelised suhtlema, plaane kirjutama ja liitlaste õhuvägedega koostööd tegema. Loen ise jätkuvalt Eesti õhuväe tuleviku jaoks optimaalseimaks USA Euroopa ÕV kõrgetasemelise töögrupi poolt 2009. aastal loodud kontseptsiooni kolme Balti riigi õhuvägede koostööks kergete ründe-rekkelennukite (LAAR – light attack, armed reconnaisance) opereerimisel, kirjutasin sellest veidi pikemalt 2014. a aastaraamatus.

Kakskümmend aastat on lühike aeg. Selle ajaga on Eesti õhuvägi saanud mõnekümneliikmelisest lennuklubi-laadsest sõpruskonnast tõsiseltvõetavaks sõjaliseks organisatsiooniks, mis täidab koos liitlastega pidevalt riigikaitselisi ülesandeid. 2014.-2015. aastad tõid maailma julgeolekuolukorda ärevad ajad, kuid Eesti õhuväe valmisolek võimaldas liitlastel kiiresti reageerida ning meie riigi julgeoleku tagamiseks piisavad heidutusmeetmed rakendada. NATO õhuturbemissioon ning USA ja teiste liitlaste väljaõppesiirded jäävad Ämarisse nähtavaks lähitulevikuks. Meie õhuvägi täiustab oma radareid, lennuväljatehnikat, sidesüsteeme ning taristut, olemaks veel parem partner liitlastele. Meie lennundus on liim, mis hoiab meie õhuväge koos, see peab saama senisest kindlama arengusuuna. Meie kahekümneaastase eduloo võtmetegija on olnud Eesti õhuväelane. Lihtne Eesti inimene ja patrioot, hästi haritud ning pädeva väljaõppega, tunneb nii oma tööd kui näeb ka laia julgeolekupilti maailmas, on valmis meie riigi kaitseks ööpäeva läbi tööd tegema radarpostidel, lennubaasis, juhtimiskeskustes Ämaris, Uedemis, Ramsteinis või välismissioonidel. Mul on au olla selle tööka meeskonna liige.

http://www.mil.ee/et/pressiruum/kaitsevae-aastaraamat