Riiklikud tunnused on iseenesest vana teema: vanim tänaseni samasugusena püsinud riigilipp, väidetavalt Tallinna all aastal 1219 peetud lahingus taevast langenud Dannebrog on Taani lipuna siiani samasugusena kasutusel. Hümnidest, mis samuti riigi tunnuseks, on hollandlaste "Wilhelmus" kasutusel juba aastast 1568. Motosid, hüüdlauseid ja -nimesid on paikadel olnud samuti palju aastaid.

Kui aga minna spetsiaalselt reklaamiagentuuridelt ja kunstnikelt tellitud logode juurde, siis üks vanim - kui mitte kõige esimene - suurlinna poolt soetatud spetsiaalselt turiste peibutav tunnusmärk on kindlasti paljudele hästi tuttav. Selle puhul on lause ja logo tegelikult üks tervik. Logo tähistab tänavu suvel oma esitlemise 40. aastapäeva ja linnaks, mille külge see käib, on New York. Tunnusmärk on tuhandetelt särkidelt ja mütsidelt teada ja ka palju parodeeritud I❤NY. Kolm musta tähte, punane süda ja enamjaolt valge taust.

New Yorgi osariigivalitsuse kaubandusjuht William S. Doyle ja osariigi kunstidirektor Dr. Mark Donnelly tellisid aastal 1977 reklaamiagentuurilt Wells Rich Greene osariigile turunduskampaania ning graafiliselt disainerilt Milton Glaserilt selle visuaalse väljenduse. Glaser tegi esialgse visandi valmis taksos teel ühele kampaaniakoosolekule. Esialgu olid kõik sümbolid ühes reas, ent hiljem paigutas Glaser need kahte erinevasse nentides, et teda inspireeris seda tegema tõenäoliselt popkunstniku Robert Indiana viis aastat varem loodud teos LOVE.

Põhjuseks, miks leiti, et on vaja end reklaamida, oli tõsiasi, et New York oli seitsmekümnendail kaunis räbalas seisus: kuritegevus oli väga kõrgel, turismis aga valitses madalseis.

Riikidest oli üheks esimeseks küllakutselogo tellijaks aga Hispaania ja ka nende mure oli pisut New Yorgi omale sarnane ehk tumedatooniline maine. Aastal 1982 oli kindral Franco diktatuuri lõpust küll seitse aastat mööda saanud, ent riiki seostati välismaal ikka vägivalla ja repressioonidega. Seetõttu otsustati turismiministeeriumis hakata riigile sõnumit ja kuvandit otsima, mis saadaksid välismaalastele sõnumi sellest, et Hispaania näol on tegu toreda, päikselise paigaga, kuhu tasub puhkama tulla.

Tollane turismivaldkonna nooremminister Ignacio Vasallo on meenutanud, et hüüdlauseni jõuti kaunis ruttu ja selleks oli eesti keelde tõlgituna „Hispaania – mitmekesisus päikese all“. Seejärel hakati lauset illustreerima, aga kunstnike esialgsed pakkumised olid kaunis klišeelikud – ikka apelsinid ja sombreerod, miski ei tundunud piisavalt tugev.

Vasallo otsustas seepeale külastada üht tuntuimat 20. sajandi hispaania kunstnikku läbi aegade – selleks oli sürrealist Joan Mirò, kes tollal oli juba peaaegu üheksakümnene. Kunstnik oli vana ja haige, ent kuulas voodis istudes ja suppi lürpides Vasallo ära ning sai kohe aru, mida vaja on. Tulemusena sündis kolmevärviline (vaid õige pisut on rohelist kasutatud, aga peamiselt on logo musta, punase ja kollasega) tunnusmärk, mille eest vanameister tasu võtma ei nõustunud. Mirò ütles, et logo tuleks võtta kui tema kinki „kuningale ja valitsusele“.

Vasallo märgib, et oli ka neid, kelle arust meenutas uus logo praemuna, ent riigijuhid olid mõistvad ja kui logo 1984. aastal (Mirò suri 1983. aasta jõulude paiku) avalikkuse ette toodi, sai sellest suur edulugu.