Neljast Kurdistanist kaks on nüüd vabad, kas oma riigini pool teed käidud?

 (12)

Oli uusaja algus. Osmanite impeerium läänes ja Pärsia valitsejad idas pidasid maha vähemalt 12 suuremat sõda, millega tõmmati ka piir, mis jättis osa Kurdistani aladest tänaseks Iraani poolele. Osmanite riigis loodi aga juba 16. sajandil administratiivüksusena Mosuli ejalet, hilisem vilajet, administratiivüksus, mis koosnes enamikus just seniste kurdi väikeriikide aladest.

Järgmine jagamine saabus pärast Esimest maailmasõda, mil Osmanite riik hävines, asemele sündis oluliselt väiksem Türgi. Sèvresi rahu 1920. aastal lubas anda kurdidele enesemääramisõiguse oma riik luua, kuid kaasaegse Türgi riigi looja Mustafa Kemal Atatürk lepingut ei tunnistanud ja 1923. aasta Lausanne'i rahus pole enam kurdide riigist sõnagi. Türgi ja Iraagi vaheline piir pandi veel paika meie kindral Johan Laidoneri vahendusel 1926. aastal. Kurdidel pole just erilist põhjust teda tänada. Tõsi küll, Mosul pole täna kurdi linn.

Rahvasteliit andis 1920. aastate alguses Prantsusmaale mandaatalaks Süüria, mis sisaldas  Liibanoni, kuid ka osa kurdide asualadest. Suurbritannia sai mandaadiks Mesopotaamia, mille aladel loodi küll koheselt iseseisev Iraagi riik, ka selle koosseisu jäid suured kurdidega asustatud alad. Ja nii oligi sajandeid erinevaid valitsemisvorme näinud Kurdistan jagatud kokku nelja riigi vahel.

Kurde elab Vikipeedia andmetel Lähis-Idas 30 miljonit, millele lisandub üle 1 miljoni kurdi mujal maailmas. 1991. aasta seisuga elas 48% kurdidest Türgis, 24% Iraanis, 18% Iraagis ja 4% Süürias. Kurdid räägivad kurdi keelt, mis kuulub uusiraani keelte looderühma. Ühist kurdi kirjakeelt ei ole. Territooriumina haaraks kogu Kurdistan enda alla 190 000 kuni 390 000 ruutkilomeetrit, selgeid piire ju ei ole.

Seotud lood:

Ja kuigi kurdide olemasolu kohta on kohanimedes vihjeid juba antiikajast, rahvusena on neid mainitud araabia allikates 7. sajandist, pole seal alal nähtavasti ühtset Kurdistani riiki kunagi olnudki, tegemist oli nomaadse rahvaga, kelle emiiri- ja mitmesuguste muude tiitlitega dünastiad ilmnesid omaette riigikestena kohe kui Kalifaat murenema hakkas. Niipea, kui mongolid olid 13. sajandil sealsetest aladest üle ratsutanud, kujunes aga juba välja kaheksa suuremat ja vähemalt 45 väiksemat iseseisvat kurdide emiraati, mis mõistagi ka omavahel just sõbrad ei olnud. Osa neist riikidest kestis 19. sajandini välja, kuigi lõpus olidki nad alistatud Pärsiale või Türgile.

Simko Shihaki ülestõus 1918-1922 ja 1926

Osmanite riigi lagunemine kutsus 1918. aastal esile suure kurdide ülestõusu hoopis Iraani poolel. Simko Shihak oli liider, kelle ülestõusus oli küll ka rahvuslikke jooni, aga tema eesmärgiks oli siiski pigem isikliku võimu tugevdamine. Shihak otseselt kurdide riiki välja ei kuulutanud, kuid ta kaotas võimu oma hõivatud alade üle 1922. aastal, ei suutnud ka neli aastat hiljem neid tagasi võtta ja lisaks mõrvati veel Iraani korraldusel 1930. aastal.

Kurdistani Kuningriik 1922-1924

Senisel Osmanite, tänase Iraagi aladel loodi 1922  Kurdistani Kuningriik, mille valitsejaks sai Mahmud Barzanji. Ta juhtis sufistlikku Qadiriyya sekti. Briti väed tegid tema riigile küll lõpu, "kuningas" (malik) saadeti aga asumisele Indiasse. 1930-1931 üritas Barzanji veel uut ülestõusu Iraagi vastu. 1932. aastal suutis aga sõlmida Bagdadi võimudega rahulepingu, mis võimaldas tal legaliseeruda uues Iraagi riigis. Barzanji suri 1956.

Nõukogude Kurdistan

1923-1929 eksisteeris omaette administratiivüksusena Kurdistanski ujezd, nn Punane Kurdistan, mis asus täpselt tänase Armeenia ja Mägi-Karabahhia alade vahel. Rahvastikust 73 protsenti olid kurdid, aga kui 1930. aastal otsustas Moskva lõpetada kurdide avaliku toetamise, küüditati peaaegu kogu elanikkond sealt Kasahstani. Ja nüüd, alates 1994. aastast on see ala Armeenia käes, sõjategevuse järel sisuliselt inimtühi. 1992. aastal üritati küll sealgi edutult luua nn Lachini kurdi vabariiki.

Ararati Kurdi Vabariik 1927-1926

Türgi kurdid loomulikult ei leppinud uute piiridega, 1927-1930 panid nad püsti oma Ararati vabariigi, mida juhtis Ibrahim Heski. Neli aastat kestsid vihased lahingud Türgi vägedega, mille käigus viimased hukkasid avalikult ka Heski 100-aastase ema, 1931. aasta lahingus sai aga ka Heski ise surma.

Mahabadi vabariik 1946-1947

1941-1942 ja 1944 nähti Iraani aladel ka Hama Rashidi ülestõusu, kes sai küll lüüa. 1946. aastal tekkis aga juba rahvusvaheline kriis, kui Punaarmee keeldus lahkumast okupeeritud aladelt Iraanis, pannes selle asemel püsti omad nukuvalitsused - Mahabadi vabariigi Iraani Kurdistanis ja Aserbaidžaani rahvavabariigi Iraani aserite aladel. Kriis lõppes küll 1947. aastaks punaväe lahkumisega ja Mahabadi vabariigi juhi Qazi Muhammadi avaliku hukkamisega Iraanis.

Iraagi Kurdistan

Mahabadi vabariiki sõjaliselt toetanud Iraagi kurdide liider Mustafa Barzani taganes üle piiri ja lõi Iraagis Kurdistani Demokraatliku Partei (KDP), seejärel oli Barzani aga sunnitud otsima peavarju stalinlikus NSV Liidus. 1958 aastal kodumaale naasnud Barzani kutsus aga esile kaks Kurdistani-Iraagi sõda (1961-1970 ja 1974-1975), luues sisuliselt omavalitsusliku regiooni, mis vahepeal leppis ajutise autonoomiaga, 1975. aastal aga sai lüüa. Repressioonid  (sh ka massimõrvad, Halabja keemiarelvarünnak 1988. aastal) Iraagi kurdide vastu jätkusid 1991. aastani, mil juba Barzani poeg Massoud Barzani rajas tänaseni oma ala täielikult kontrolliva Kurdistani regionaalvalitsuse Iraagi Kurdistanis.

Vahele mahtus ka kurdide omavaheline konflikt Barzanide klanni ja 1975. aastal neist lahku löönud Jalal Talabani rühmituse Kurdistani Patriootlik Liit (PUK) vahel. See konflikt vaibus sellega, et Talabanist sai 2005. aastal Iraagi president. Kurdistani regionaalautonoomia käes on täna 78 736 ruutkilomeetrit, kokku 8,35 miljoni elanikuga. Ja kurdide armee - Peshmerga (150 kuni 200 tuhat meest) on olnud sunnitud Islamiriigiga sõdides ka oma kaitse alla võtma seni sunniitide kolmnurka kuulunud muid Iraagi alasid.

Iraani Kurdistan

Iraanis puhkesid veel uued kurdide ülestõusud 1967-1968, 1979-1982 ja 1989-1996, mis kõik jõuga maha suruti. Algselt Iraagist lähtunud Kurdistani Demokraatik Partei Iraanis (KDPI) on sellest peale hoidnud end pigem põranda all. 2004. aastal haaras aga relvad juba Türgi Öcalani leeriga kontakte pidav Kurdistani Vaba Elu Partei (PJAK), mis nähtavasti kontrollib tänaseni ka mõningaid piirkondi Iraani Kurdistanis.  PJAK-i ridades sõdib 3000 meest. Iraan kuulutas küll juba võitu 2011. aastal, aga konflikt on seejärel taastunud.

Türgi Kurdistan

Viimane kurdide ülestõus Türgis oli nurjunud 1938. aastal. 1978. aastal rajas aga Abullah Öcalan Türgis juba Moskva-meelse Kurdistani Töölispartei (PKK), mis alustas 1984. aastast alates kestva avaliku partisanisõja Ankara vastu. Öcalan istub 1999. aastast vangis, aga sõda Türgiga, milles hukkunud juba enam kui 40 000 inimest, kestab edasi. Öcalani PKK on küll saanud ka minevikus otsest sõjalist abi N Liidust. PKK vägedes arvatakse olevat 15 000 meest, neid on näha sõdimas ka Süürias islamiriigi vastu ja Iraanis sealsete võimude vastu, kindlat territooriumi, mida nad Türgis enda käes hoiaks, pole võimalik välja joonistada.

Süüria Kurdistan

Süüria kurdid on olnud läbi aegade kõige tagasihoidlikumad oma nõuetes, ilmselt ka Süürias kehtiv totalitaarne riigikord hoidis neid aastaid vaos. 2003. aastal loodud Süüria Demokraatlik Unioonipartei (PYD) on siiani ametlikult keelatud, kuid Süüria kodusõda sundis neidki relvi haarama. Mullusest alates kehtestati sisuliselt autonoomne regioon ka Süüria Kurdistani aladel, elanikke 4,6 miljonit. Rahvakaitseüksustes (YPG) võib olla koguni 65 000 meest ja märgatavalt palju ka naisi.

Kaks neljast on vabad

Ühtse Kurdistani riigi sünd oleks seega justkui lähemal kui kunagi varem. Kunagi varem pole kurdid pidanud sõda neljas riigis korraga, kontrollinud ka täielikult oma piirkondi Iraagis ja Süürias. Kuid kuna peaaegu pool kurdidest elab Türgis, ei ole oodata nelja Kurdistani osa ühinemist enne, kui nad end ka Türgi riigist jõuga lahti ei kisu. Ja Türgi armeest nende jõud nähtavasti üle ei käi.