Natsionaalsotsialismi väljajuurimine sõjajärgsel Saksamaal

 (211)

Omal ajal võis seda pidada ka ülepingutatud nõiajahiks, kuid sõjajärgsetel aastatel Saksamaal läbi viidud denatsifitseerimine osutus edukaks programmiks - natsionaalsotsialistlikku jõudu ühegi tänase Euroopa riigi poliitikas ei eksisteeri.

1939. aasta septembris algas Teine maailmasõda, sellega, et kaks diktaatorit – Adolf Hitler ja Jossif Stalin olid omavahel Poola ja Ida-Euroopa jagamiseks käed löönud. 1945. aastal sai ajaloo veriseim sõda otsa, olles nõudnud 22 kuni 25 miljoni sõduri ja 38 kuni 55 miljoni tsiviilelaniku elu. Stalinit kui sõja lõpus võitjate poolel olnut, oli võimatu inimsusvastaste kuritegude eest karistada, Hitler oli ilmselt endale ise otsa peale teinud ja nii olid võitjariigid sõja lõpus silmitsi probleemiga – mida teha Hitleri kaasajooksikutega.

Sõja lõpus oli Saksamaa Natsionaalsotsialistlikus Töölisparteis (NSDAP) enam kui kaheksa miljonit liiget, mitmete tütarorganisatsioonide kaudu võis Hitleri partei järgijaiks lugeda aga koguni 45 miljonit inimest. Kui arvestada, et riigis endas elas sel ajal (pärast Austria ja mitme muu territooriumi lahutamist senise Suur-Saksa riigi küljest) ligi 65 miljonit inimest, oleks sellise inimhulga karistamine olnud üle jõu käiv ettevõtmine.

Seotud lood:

Küsimus polnud niivõrd selles, kas keegi on süüdi või mitte (dokumentide hävitamise tõttu oli selle tõestamine enamasti raskendatud), vaid selles, et praktiliselt kogu Saksamaa elanikkonna ülekuulamiseks poleks olnud ühelgi riigil piisavalt jõudu.

Samas, kuna NSDAP liikmeteks oli vastu võetud vaid nn aaria rassi tõupuhtaid esindajaid, siis piirdus endiste natside probleem peamiselt sakaskeelsete aladega Euroopas, Austria ja Saksamaaga. Näiteks Poolast, Tšehhoslovakkiast, Kaliningradi oblastist, ka paljudelt endistelt okupeeritud aladelt olid sakslased enamikus välja aetud või olid nad ise Saksamaale põgenenud.

NSDAP keelustati jooksvalt, nii kuidas erinevad alad natside võimu alt vabanesid, jaanuaris 1946 algas ka Saksamaal ametlikult denatsifitseerimine – ehk protsess ühiskonna puhastamiseks natsidest ja nende kaasajooksjatest. Algne idee iga juhtiv nats tabamisel lihtsalt maha lasta asendus peaaegu kohe otsusega nende andmiseks Nürnbergi tribunali alla. Kui aga näiteks ameeriklased tahtsid alguses iga võimaliku natsi üle kuulata, siis see osutus tõesti võimatuks.

Tänu ühele inimesele Münchenis, sattus lääneliitlaste kätte peaaegu täielik NSDAP liikmete nimekiri, kellest hardcore-natsideks loeti need 1,5 miljonit, kes liitunud parteiga enne Hitleri võimuletulekut. Natsikahtlusega isikud jagati viide alarühma, millest karistamisele kuulus kolm ülemist ehk siis otsesed süüdlased, kas siis tingimisi või reaalse vanglakaristusega, Nürnbergi tribunalide alla antud sõjasüüdlasi ootas aga ees surmanuhtlus.

  • V - Kergendavate asjaoludega õigeks mõistetud (sks Entlastete): karistusi ei järgne
  • IV - Kaasajooksjad (Mitläufer): piirangud reisimisel, tööl, poliitilistes õigustes, ka trahvidena
  • III - Väiksemad süüdlased (Minderbelastete): tingimisi 2-3 aastat, rea piirangutega, aga vabaduses
  • II - Süüdlased (Belastete): aktivistid, jt - kohene vahistamine kuni kümneks aastaks, suunamine taastamise sunnitöödele, muud piirangud
  • I - Peasüüdlased (Hauptschuldige): vahistamine, võimalik surmanuhtlus või vanglakaristus sunnitööga või ilma, muud piirangud

Nürnbergi peamiste sõjasüüdlaste kohtuprotsessil  (1945-1946) mõisteti 24 süüdistatud juhtivast natsist surma 12 ja nad poodi üles. Järgnenud väiksematel kaheteistkümnel protsessil Nürnbergis (1946-1949) oli kohtupingis 185 inimest, kellest 24 mõisteti surma.

Natsidel keelati töötamine avalikes ametites, kokku 42 protsenti riigiametnikest tuli päevapealt lahti lasta. Aga miljonite inimeste üle kontrollimine käis ka okupatsioonitsoonide ametnikele üle jõu. 1945. aasta lõpus olid juhtiva- ja riigitöö keelu all 3,5 miljonit inimest, 1947. aasta lõpuks veel 1,9 miljonit. 1947. aastaks olid Briti tsoonis vahistatud 64 500 inimest, Ameerika tsoonis 95 250 inimest, Prantsuse tsoonis 18 963 inimest, nõukogude tsoonis aga 67 179 inimest. Kokku 2,5 miljonit inimest käis läänepoolsetes tsoonides ülekuulamisel, kellest kohtu ette jõudis enam kui kolmandik, surma mõisteti 806, kellest tegelikult hukati 486.

Nõukogude tsoonis jahvatasid veskid aeglasemalt, mistõttu ligemale 43 000 kuni 80 000 inimest suri hoopis vangilaagrites nälja ja haiguste kätte. Lisaks olid seal natsidevastased repressioonid algusest peale segatud arveteklaarimisega kõikide teiste “klassivaenlastega.” Ometi paljude inseneride ja teadlaste, strateegiliselt tähtsate elualade esindajate varasematele pattudele vaadati läbi sõrmede, kui neid värvati uute võimude teenistusse.

Sarnased karistused tabasid seniseid natse ja kaasjooksjaid ka Austrias (23 000 süüdimõistvat kohtuotsust, sh 30 täide viidud surmanuhtlust, 1945. aastal ei olnud natsidel isegi hääleõigust), Ungaris (16 273 süüdimõistvat otsust, maha lasti 146 inimest), Norras (karistati küll peamiselt Vidkun Quislingi mõttekaaslasi), Belgias, Kreekas, Jugoslaavias jm.

Prantsusmaal puhkes ka spontaanne arveteklaarimine kollaborantidega, mille käigus võidi omakohtu korras maha lüüa isegi 10 000 inimest.

Märksa tõhusam relv denatsifitseerimisel oli senise natsipropaganda ja tsensuuri asendamine vastupropagandaga. 1952. aastaks veel vaid 25 protsenti sakslastest arvas, et Hitleri võimuajas olevat olnud midagi positiivset, tänaseks on võimalike füüreri-igatsejate hulk langenud ligi kümnendikuni.

Küll lõpetas 1949. aastal rajatud Saksamaa Liitvabariik denatsifitseerimispoliitika peaaegu kohe, kui vigase ja edutu arveteklaarimise,  ligemale 800 000 inimest said ka amnestia, mistõttu mõnigi varasem nats võis pääseda ka nähtavale ametikohale edasisel Saksamaal. Aga vaid mõni üksik silmapaistev endine nats jõudis Ida- või Lääne-Saksamaal tegelikult juhtivale kohale.

Küll kujunes nn "revanšistide" otsimine ja jaht nõukogude läänevastase propaganda alustalaks, enamikus oli tegemist laimava sildistamisega, kohati oli aga tõesti vanu natse võimalik leida ka uutes ametites. Aga sama kehtis ka Ida-Saksa kohta.

NSDAP kui partei oli likvideeritud 1945. aastal, ühtki õigusjärglast sellele kunagi ei sündinud ja ka mõned katsed piskesi natsionaalsotsialistlikke rühmitusi luua on lõppenud kiire keelustamisega. Denatsifitseerimine, kuigi seda arvukate vigade tõttu kõvasti kritiseeriti, on osutunud edukaks ja on seda tänase päevani.

Küll on selge, et miljonid endised natsid ei kadunud jäljetult, juba alates 1950. aastatest räägiti palju vananatside (altnazis) imbumisest poliitikasse, mida eriti Nõukogude propaganda ka igal võimalusel Lääne-Saksamaa võimudele ninale määris.

Nn neonatsid ilmnesid aga kuuekümnendatel aastatel, esmalt hoopis USA-s, leides pinda kriminaalide ringkondades, mootorrattajõukudes, jne, levides küll üle maailma, aga saavutamata samas laiemat järgijaskonda. Nende tõus ilmnes alles üheksakümnendatel ühinemisjärgsel Ida-Saksamaal ja eriti 2000. aastatel ka Venemaal ja mujal Ida-Euroopas, kus lääne- ja demokraatiavaenu õhutamine on ühiskonnas oma jälje jätnud. Katsed Eestis natsionaalsotsialismi juurutada on jäänud aga alati vaid üksikute isikute tasemele.