NATO 70. sünnipäev: Kuidas sõjaline liit sündis?

 (13)

Põhja-Atlandi lepinguorganisatsioon (NATO) sai täna, 4. aprillil 70-aastaseks, 29. märtsil möödus ka 15 aastat Eesti vastuvõtmisest selle kaitsealliansi liikmeks.

Ilmub pikemalt ajakirjas Sõdur nr 2/2019

Põhja-Atlandi lepinguorganisatsioon (NATO) saab 4. aprillil 70-aastaseks, 29. märtsil möödus ka 15 aastat Eesti vastuvõtmisest selle kaitsealliansi liikmeks.

1949. aasta algas nõukogude propagandamasinale täistuuridel. Okupeeritud Ida-Euroopa riikides oli kehtestatud kommunistlike parteide üheparteiline diktatuur, Lääne-Berliin oli blokaadirõngas, samas kui raudse eesriide taha suletud kohalikele elanikele oli vaja selgeks teha, et läänemaailm on kõige kurja juur. Lääneriigid astusid samal ajal pikki samme ühise kaitsealliansi loomise poole, milles Moskva nägi otsest ohtu oma ambitsioonidele. Saksamaa oli ja jäi kaheks riigiks, nagu ka Korea, Hiina ja Vietnam.

Siinpool raudset eesriiet elanud Eesti lehelugeja võis kommunistliku partei häälekandjast Rahva Hääl lugeda vaid seda, kuidas kõik üle maailma Atlandi pakti vastu protestivad. Tsiteeriti valikuliselt kommunistlike parteide juhtide ja Moskva mõjuagentide või lihtsalt naiivsete poliitikute (nimekaim neist endine USA asepresident Henry Wallace) avaldusi. NSV Liidu seisukohast oli nn Põhja-Atlandi pakt: 1.) „agressiivse Inglise-Ameerika bloki“; 2.) „Inglise-Ameerika maailmavalitsemise plaanide“; 3.) „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) õõnestamise“ tööriist. Atlandi pakti eesmärk olevat uue sõja vallapäästmine ja seetõttu tulevat ka ÜRO-d kasutada, et sellistele plaanidele vastulöök anda.

Seotud lood:

See oli tõesti nii, et ÜRO oli paralüseeritud seisundis, maailmaorganisatsioon polnud suuteline täitma oma peamist ülesannet – sõdu ära hoida. Dekoloniseerimine, mis küll oli ühtaegu nii venelaste kui ka ameeriklaste (mitte aga koloniaalvõimu ehitanud brittide, prantslaste, hollandlaste, belglaste või hispaanlaste) huvides, viis järjest verisemate kodusõdade puhkemiseni. NSV Liit oli teise maailmasõja lõppedes suunanud suure osa oma sõjatehnikast itta, et pöörata kommunistlikule kursile Koread, Hiinat, Indo-Hiinat, Hollandi Indiat (Indoneesiat). Sõjaline agressioon kommunismi levitamiseks nn kolmandas maailmas kogus järjest hoogu.

Euroopa oli jagatud kahte leeri, kusjuures Moskva vallutatud riikides Ida-Euroopas oli esialgu imiteeritud demokraatliku korra kestvust, 1948. aastaks oli aga pööre lõpule viidud, kõik demokraatia- ja läänemeelsed poliitikud leidsid end sunniviisil võimult kõrvaldatutena või vangilaagreis. Lavastatud valimistel said edaspidi osaleda vaid kommunistliku leeri esindajad. Demokraatia likvideerimine, eriti Poolas rikkus aga otseselt 1945. aasta Jalta tippkohtumisel saavutatud kokkuleppeid. Lääne-Berliin nälgis 1948–1949 Moskva kehtestatud blokaadirõngas.

Moskva sõjaline jõud ähvardas alates 1945. aastast otseselt Iraani, Türgit, Kreekat, samas kui Austria ja Saksamaa olid jagatud okupatsioonitsoonideks ja isegi demokraatia tingimustes olid kommunistid lähedal võimuhaaramisele Itaalias ja Prantsusmaal. Põhjamaadest Soome oli muutunud NSV Liidu sõltlaseks, Norra ja Taani võtsid selgelt kursi läände, Rootsi otsis kahe süsteemi vahel neutraliteeti. Külm sõda ja alanud võidurelvastumine viis selleni, et 1949. aasta augustist olid tuumarelvad peale ameeriklaste ka NSV Liidul. ÜRO kujunes kohaks, kus peamiselt esitati vastastikku ultimaatumeid.

Liit asendub konfliktiga

Kui 1940. aasta kevadel kaalusid Suurbritannia ja Prantsusmaa veel sõjalist appiminekut Soomele NSV Liidu vastu, siis 1941. aasta sügiseks laiendati USA liitlastele mõeldud lend-lease abiprogramm ka Saksamaa rünnaku alla langenud NSV Liidule ja sellest peale toimis Lääne ja Moskva vahel reaalne liitlassuhe.

Loe veel

Lend-lease programmiga, mis katkestati pärast sõja lõppu 20. septembril 1945, toimetas USA sõja ajal Venemaale enam kui 400 000 džiipi ja veokit, 12 000 soomusmasinat, sh 7000 tanki, 11 400 lennukit ja 1,75 miljonit tonni toitu. Britid toimetasid kuni maini 1945 Venemaale enam kui 7000 lennukit, 27 laeva, 5218 tanki, 4020 ambulantsi ja veokit, 1721 mootorratast, enam kui 5000 tankitõrjerelva, lisaks veel mootoreid, sidevahendeid, radareid ja sonareid, kahureid, aga ka 15 miljonit saapapaari. Kanada varustas samalaadse programmiga Suurbritanniat ja seega kaudselt ka NSV Liitu. Kogu seda abi, mis võimaldas NSV Liidul raskeimad ajad sõjas üle elada, püüdis nõukogude propaganda hiljem igati naeruvääristada, üritades jätta mulje, nagu NSV Liit oleks võitnud sõja üksi.

Vormiliselt kehtisid Lääne ja NSV Liidu vahel ka pärast 1945. aastat liitlassuhted, kuigi usaldamatus andis tunda igal sammul. Liitlaste kontrollnõukogu eksisteeris ometigi edasi, alles 20. märtsil 1948 marssis NSV Liidu esindaja Vassili Sokolovski kontrollnõukogust välja ja sellega võis ka sõjaaegsed liidusuhted Ida ja Lääne vahel lõppenuks lugeda. Ainsa toimiva koostööorganina jätkas 1990. aastani tegevust Berliini õhuohutuse keskus.

Raudne eesriie“ tagas täieliku infosulu nii idabloki kui tegelikult ka lääneriikide kodanike jaoks, infopuudus võimendas aga vastastikust paranoiat. Asjaolust, et märtsis 1949 oli Baltimaades järjekordne suurküüditamine, kuuldi Läänes alles kuu hiljem ja seda kuulujutuna Saksamaale jõudnud endiste sõjavangide vahendusel.

Lääne kaitseallianss

4. märtsil 1947 kirjutasid britid ja prantslased alla omavahelisele Dunkirki lepingule, et seista vastu võimalikule Saksamaalt lähtuvale rünnakule tulevikus. 17. märtsil 1948 ühinesid lisaks nendele Brüsseli lepinguga ka Belgia, Holland ja Luksemburg, millega asutati Lääne Liit (Western Union ehk Brüsseli lepingu organisatsioon), 1954. aastast muudetud nimega Lääne-Euroopa Liit (Western European Union, WEU, lõpetas tegevuse 2011), et seista vastu nii võimalikele Saksamaa kui ka NSV Liidu agressioonidele.

Samas oli selge, et Euroopa riigid ise ilma ookeanitaguse toeta ennast kaitsta ei suuda. 25.–26. oktoobril 1948 kokku astunud Brüsseli lepinguriikide konsultatiivnõukogu teatas juba kokkuleppest USA ja Kanadaga, et tuleb sõlmida Põhja-Atlandi kaitsepakt.

Loe edasi maikuisest Sõdurist 2/2019