Narva oli linn, mis võinuks pretendeerida kunagi Rootsi suurriigi pealinnaks, meie riigi külge suutis linna välja kaubelda 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järgne Eesti omavalitsus. Narva-tagused alad võeti küll Moskva otsusel 1944. aastal jõuga jälle Eestilt ära. Ja varemetest kerkinud uus linn ei ole enam eestlaste linn, 2011. aasta rahvaloenduse andmetel on sealsetest elanikest venelasi 87,6 protsenti, eestlasi 5,1 protsenti, ukrainlasi 2,0 protsenti, valgevenelasi 1,7 protsenti, soomlasi 0,7 protsenti. Rahvaloendus küll unustas nähtavasti ära oma seitse tuhat narvakat, eks nende seas võivad suhtarvud sarnased olla.
Punalipp ja veteranid Narvas 2011. aastal.

Ja ajal, mil Ukrainas on Moskva-meelsed jõud terveid piirkondi jõuga selle riigi küljest lahti rebimas, ei ole ka ime, et kogu maailma pilgud on suunatud teistele kohtadele, kus putinlik "Kõigi maade venelased, ühinege!" üleskutse järgijaid võiks leida. Fantastikasse kalduvaid stsenaariumeid võimalikest kolmanda maailmasõja lahingutest tuleviku Eesti pinnal on varemgi üllitatud.

Meeleavaldustest vägivaldsete rahutusteni kasvavaid kokkupõrkeid, mis võiks ajendada Venemaa sõjalist sekkumist, ei ole aga Narvas tänaseni nähtud. Ei suutnud seda aastaid tagasi nn internatsid, kes 1991. aastal putšiste toetasid, ei suutnud ka Narva venelaste mõjukas liider Juri Mišin (kes teatavasti hukkus 2011 Venemaal toimunud autoõnnetusel), ei ole seda suutnud ka uuema aja trollid, kes internetiavarustel viha külvamas. 1991. aastal piisas terve Ida-Virumaa rahustamiseks ju ühest valitsuse eriesindajast. Isegi klaaskilpidega märulipolitseid polnud siis appi vaja.

Vox.com on mullu rajatud veebileht, mille rajaja Ezra Klein töötas varem mainekas USA väljaandes The Washington Post, mis keskendub USA ja maailma sündmuste jälgimisele. Max Fisher ja Javier Zarracina koostasid nüüd selle väljaande tarbeks põhjaliku skeemi, kuidas rahutused just Narvas võiks aluse panna ukrainalikele sündmustele Eestis ja järgnevale kolmandale maailmasõjale.

Niisiis oletame, et kas põhjusega või põhjuseta, puhkevad Narvas rahutused, mis väljuvad juba tavapäraste loosungitega vehkimise raamidest. NATO jaoks on kaks võimalust - kas kutsuda üles rahule, või viia kohale väed (ka Eesti armee on ju osa NATO-st). Kui just siinsed võimud ise sündmusi veriseks ei vii, siis rahu taastamise võimalus on endiselt suur.

Kuid, kas otsesel Moskva õhutusel, või varjatud kaasabil, võiksid siis Narvas tänavaile tulla nn rohelised mehikesed, kes juba kalašnikovid käes, hakkaks seal oma venelaste-vabariike looma (nagu Donetskis ja mujalgi Ukrainas nähti)? Kuni korda taastatud ei ole, võiks nad ka kergesti kohaliku linnavõimu enda kätte saada. Ja sel hetkel peaks juba NATO tervikuna arutama, kuidas linna jõukude käest tagasi võtta. See viiks võimalike lahinguteni Narva linnatänavail.

Millegi pärast arvavad mõned eksperdid, et just Saksamaa võiks olla riik, mis NATO sees otsuseid vetostama hakkaks ja Narva konfliktist tüüpilise vinduma jäänud pingekolde jätaks. NATO saaks paralüseeritud, ning Venemaa leiaks lisajulgust juba otseseks invasiooniks Eestisse. NATO on küll selgelt sõjaliselt tugevam kui Venemaa, kuid on oht (kas ikka on?), et NATO kaotab hoopis võitlusvõime.

Ka Moskvas on palju nn eksperte, kes usuvad just seda, mida tahavad. Selle stsenaariumi nõrk koht ongi just hüpotees NATO otsustusvõimetusest.

Teatavasti on Venemaa osanud edukalt Ukrainas oma sõjalist osalust peita, ehk Vox.comi järgmine versioon, et Narva vabastanud liitlasväed võiks juba omakorda Venemaale tungida, tundub pigem üle pakutud. Kuni just Putin üleilmset maailmasõda ei vallanda, pole usutav, et Narvast võiks lähtuda NATO edasine pealetung Venemaale.

Kuigi kahtlematult, nõukaaegsete paranoiade küüsis Venemaa juhtkond võib selle "rünnaku" hirmus tõelisesse hüsteeriasse sattuda.

Tuumasõjani ikka liiga pikk samm

Tuumapommid, olgugi või "taktikalised" selle tüli tulemusel lendamas, NATO Moskvat vallutamas, täielulatuslik tuumasõda, mõlema poole garanteeritud hävinguga, kõik need stsenaariumid jäävad siiski pigem kuskile 1980. aastate esimesse poolde, mil KGB-lased viimati kogu Venemaa oma võimule (Juri Andropovi ajal) olid allutanud.

Maailma lõpp on tänaseni populaarne loosung, aga kõik seda enam ei usu.

Ja tõesti, pole kuskilt näha, et NATO tahaks ise Venemaad rünnata, olgu või riigi presidendiks Vladimir Putin. Narva on siiski piisavalt väike koht, et NATO tervikuna ei pruugiks üldse sealsetesse asjadesse sekkuda. Ennekõike oleks see Eesti oma mure. Kuni Putin Tallinna vallutama ei kipu, ja NATO seda jõudu tagasi lööma ei pea, pole küll võimalik näha NATO vastulööki Narvast Moskvani ja sellega kaasnevat tuumasõda.

Küll on NATO sees selgelt aru saadud pingekolde olemasolust teatud linnades Eestis, seega näeme me ka Eestis üha enam liitlaste raskerelvastust. Aga mitte "agressiivsete taotluste" olemasolu Venemaa ründamiseks, mida Venemaa välis- ja kaitseministeeriumite vihakõnet täis avaldustest võiks vahel järeldada.