Moskva vasallid ja liitlased - jäänukid totalitaarsest minevikust tänases päevas

 (32)

NSV Liit üritas ehitada sõjalist maailmavõimu, omal ajal paljudes riikides Moskva-meelseid diktaatoreid ja huntasid püsti pannes. Mõned neist püsivad võimul siiani, teisal üritab Putini-Venemaa ehitada uut liitlaste võrgustikku, paraku ideoloogilise maailmasõja nimel, mille vaenlasteks peab Moskva endiselt ameeriklasi ja läänt. Ja Venemaa on väheseid riike maailmas, mis iga aasta koostab oma "vaenlaste" edetabeleid.

Siin saab selgelt lugeda ka erinevaid taustsüsteeme:

Moskva vasallid

Territooriumid, mida Moskva juba 1990. aastate alguses sihikindlalt N Liidu alt iseseisvunud riikidest lahku kiskus, et neid jaga ja valitse poliitikaga Moskva mõju all hoida.

Transnistria - algselt Dnestri-äärse Moldaavia NSV, mis kuulutati välja 2. septembril 1990 Venemaa 14. armee otseselt toel ja ülalpidamisel. 1992. aastal Moldovale peale surutud vaherahuga jäeti Vene väed Transnistriasse "rahuvalvajatena" kohale, 1994. aasta lepingut, mis oleks kohustanud Vene vägesid Transnistriast välja viima, Moskva ei ratifitseerinud. 32 protsenti Transnistria elanikest on moldovlased, 30 protsenti venelased, 28 protsenti ukrainlased. Majanduselt on Transnistria isolatsioonis, ning otsib kontakte pigem läände, SKT ühe elaniku kohta oli seitse aastat tagasi 1500 dollarit, Moldoval sel ajal 2200, praegu 3600 dollarit. Tunnustanud on Transnistria iseseisvust vaid Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahhia (ehk Artsahh). Venemaal on kohal konsulaat ja 1200 sõdurit.

Seotud lood:

Abhaasia - Vastukaaluks Gruusia iseseisvumisele lõi see autonoomne piirkond 1992. a riigist lahku, 1992-1993 sõjaga aeti piirkonnast välja umbes 240 000 inimest, enamikus grusiine, ka kreeklasi. Kuigi alguses olidki Abhaasia poolel pigem tšetšeenid ja muud Moskvasse vaenulikult suhtuvad rahvad, siis 1992. aastal toimetas Moskva Abhaasiasse "turistidena" ka õhudessantväelaste pataljoni, mis varem Baltikumis baseerus. Sõja lõpetanud vaherahuga jäid rahuvalvajatena Abhaasiasse vene väed ja minimaalne ÜRO kontingent. 2008. aasta sõjaga liideti Abhaasia juba de facto Venemaa külge, kuigi de jure nimetabki Moskva Abhaasiat iseseisvaks. Ametlikult on pool elanikkonnast apsuad, samas kui venelaste osakaaluks nimetatakse 10 protsenti,  turismihooajal on venelasi küll rohkemgi kui riigis elanikke. Tunnustavad Abhaasia "iseseisvust" Venemaa, Venezuela, Nicaragua, Nauru, Tuvalu ja varem ka Vanuatu. Ja siis muidugi ka Lõuna-Osseetia, Transnistria ja Mägi-Karabahh. Pool Abhaasia eelarvest tuleb otsedotatsioonina Moskvast.

Lõuna-Osseetia - Lõi Gruusiast lahku 20. septembril 1990, ja pidas 1991-1992 Gruusiaga maha sõja, mille tulemusel 23 000 grusiini põgenes Lõuna-Osseetiast ja 100 000 osseeti omakorda Gruusiast. Vaherahuga paigutati piirkonda Vene "rahuvalvajad," kellele lisaks enne 2008. aasta sõda värvati ka "vabatahtlikke" sõdureid Venemaalt võitlema Lõuna-Osetia poolel. 2008. aastast alates on piirkond faktiliselt Venemaa osa, kuigi vormiliselt tunnustab Moskva teda iseseisvana. Tunnustavad seda piirkonda küll samad riigid kui Abhaasiatki ja muidugi siis Abhaasia ise. Alates 2008. aastast on piirkonnast välja aetud peaaegu kõik grusiinid. Majanduslikult sõltub piirkond täielikult Moskva ülalpidamisest.

Krimm - lõi esimest korda Ukrainast lahku 1992, peamiselt setõttu, et Moskva ei tahtnud loobuda Sevastoopoli mereväebaasist. See oli ka põhjus, miks Venemaa riigiduuma nõudis Krimmi taasühendamist Venemaaga, millele president Boriss Jeltsin pani küll veto. Krimm oli sunnitud leppima autonoomiaga Ukraina koosseisus, kuid Venemaa laevastiku baas jäeti püsima. Nüüd, kättemaksuks Ukraina läänemeelse pöörde eest, okupeeris Venemaa Krimmi lõplikult. Rahvastikust umbes 60 protsenti on nõukogude ajal sisserännanud venelasi, 24 protsenti ukrainlasi ja 12 protsenti tatarlasi. Majanduslikult sõltub piirkond turismist, aga nüüdse konflikti järel on see majandusharu tõsiselt ohus. Krimmi "iseseisvust" Venemaa koosseisus tunnustab praegu vaid Venemaa, kuigi mõned Moskva liitlased on väljendanud samasugust valmisolekut.

Kui räägitakse mingist seosest Kosovo tunnustamisega lääne poolt, siis on see selge liialdus. 1990-1992 ei olnud Kosovo veel rahvusvaheliselt tähelepanuväärne teema, Moskva ehitas neid konfliktikoldeid juba siis. 2008. aasta Venemaa sõda Gruusia vastu võis küll saada ajendi Kosovost.

Vanad vennasvabariigid

Kuigi paljud neist väljendavad avalikku nostalgiat nõukogude diktatuuri järele, on Moskva suhted Sõltumatute Riikide Ühendusse (SRÜ) kuuluvate riikidega pingelised. Välispoliitikas ei või Moskva nende toetusele kindel olla.

SRÜ koosseisu kuuluvad praegu Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Venemaa ja Tadžikistan, samas kui Ukraina on sellest lahku löömas, Gruusia juba lahkunud ja Türkmenistan seni vaatlejastaatuses. Aserbaidžaan ja Moldova on avalikult end läände pööranud, ainsateks veendunud Moskva liitlasteks on Armeenia ja Kasahstan, kuigi ka viimasega on Moskval keeletüli kitkuda.

Lisaks lõi Moskva 1992. aastal nn kollektiivse julgeoleku lepinguorganisatsiooni, millesse kuuluvad Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Venemaa ja Tadžikistan, vaatlejateks on aga Afganistan ja Serbia. Aserbaidžaan, Gruusia ja Usbekistan on juba sellest liidust lahkunud.

Nurjunud koostöö elustamiseks hakkas Putin 2011. aastal looma Euraasia Liitu, kuhu esialgu on liitunud vaid Venemaa, Kasahstan ja Valgevene, kes küll välispoliitiliselt just ühes kooris ei esine. Küll jagatakse Venemaa teadlastele juba "Euraasia parimate teadlaste" preemiaid.

Koostööd kommunistliku Hiinaga arendab Venemaa ennekõike Shanghai koostööorganisatsiooni kaudu, kuhu kuuluvad Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Venemaa, Tadžikistan ja Usbekistan. Senistes kriisides oli Hiina alati hääletanud koos Venemaaga, aga Krimmi kriisis enam mitte. 

Vanad ja uued kommunistid

Kuuba ja Venemaa vahelt läks must kass läbi 1990. aastatel, kui Moskva rahaline abi kadus ja Kuuba majandus kokku kukkus, ka Lourdesi radarijaama sulgemine 2002. aastal halvendas neid suhteid, ning Havanna pole just veendunud Moskva liitlasi.

Ladina-Ameerikas on viimastel aastatel võimule aidatud
vasakpopulistlikke liikumisi, kes kõik otsivad tuge oma
ameerikavastasusele Moskvast - Kuuba, Venezuela, Boliivia, Nicaragua,
kuigi Hugo Chavezi surm Venezuelas ja Kuuba sisemised reformid on seda
liitu ka nõrgestanud. Venemaa on aidanud relvastada eriti Venezuelat.
Lisaks tasub jälgida ka Ecuadori käitumist, mille välisminister Ricardo
Patiño on endine Moskva-meelne sandinist.

Lõuna-Aafrika Vabariik on täna osaline koos Venemaaga riikideühenduses BRICS, peamiselt tänu sellele, et riigi presidendiks on staažikas kommunist Jacob Zuma. Ka Brasiilia presidendiks on praegu endine kommunist Dilma Rousseff. Hiina on kogu aeg olnud kompartei võimu all, vaid Indiat ei seo selle ühendusega nostalgia kommunismi järele.

Lähis-Idas oli Moskva jaoks rängim tagasilöök nn araabia kevade algus 2011. aastal. Venemaa suurim relvaostja Liibüa langes rivist välja kui osalt NATO õhulöökide abil Muammar Gaddafi võim kukkus ja see diktaator tapeti. Teine riik, keda Moskva on Lähis-Idas massiliselt relvastanud - Süüria - on praegu kodusõjas ja ei ole küll näha, et Moskva sõbrast diktaator Bashar al-Assad suudaks oma autoriteeti taastada. Moskva käsi on olnud sügaval ka Palestiina terrorirühmitustes.

Muud läänevaenlased

Iraan, kuigi on kogu aeg konfliktis USA ja läänega, teeb Vanemaaga koostööd pigem juhuslikult ja liidusuhet küll näha ei ole.

Serbia on olnud Moskva sõber püüdlustes läänele vastanduda, aga uuemal ajal pole riik ise oma läänevastasuses enam veendunud.

Põhja-Korea küll ootaks toetust Moskvalt, aga isegi Vladimir Putini mõni aeg tagasi tehtud visiit sinna riiki ei suutnud nõukaaegset koostööd taastada.

Vietnami ja Laose punarežiimidega pole Moskvas enam suuremat sõprust märgata.

Endistel KGB-lastel on olnud märgatav jalgealune ka Zimbabwes, kuigi see riik on rahvusvahelisel areenil pigem anekdoodi, kui tegeliku mõjutaja rollis.

Ja siis see nn viies kolonn

Termin "viies kolonn" pärineb tegelikult diktaator Francisco Franco lähikonnast Hispaanias 1936. aastal, kui Madridi võtmiseks Moskva toetatud vabariiklastelt sellist löögirusikat kasutati.

Moskva on stalinliku rahvuspoliitikaga tekitanud neid "viiendaid kolonne" nii oma autonoomsetesse vabariikidesse kui ka endistesse liiduvabariikidesse, mis iseseisvudes said kaasa karjuva venekeelse rahvusprobleemi. Eriti Läti, Eesti, Ukraina, Valgevene, Kasahstan. Ja see konflikt pole viimase 22 aastaga just väiksemaks jäänud. Moskva ametlikuks välispoliitikaks on nn kaasmaalaskonna kaitse, mille nimel hoitakse üleval ka sõjalist ähvardust.

Ja Moskva taotlus nõukoguliku impeeriumi - deržaava taastamiseks on täna juba täiesti avalik.