Moondamine merel – kuidas laevu vaenlase eest maskeerida?
Alati säilib võimalus vastase tehnilised vahendid oma tehnika ja taktikaga ära petta, kuid see lahendus ei ole piisav, peitmaks enda tegevusi teise nägemisulatuses. Oluline on mõista keskkonnast tulenevaid iseärasusi ja osata neid võimalikult hästi ära kasutada, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 6 / 2020.
Lõputuna näival avamerel kehtib reegel: kui sa ei saa neid näha, siis sa ei saa neid tulistada, aga kui sa saad neid näha ja esimesena tulistada, siis on eelis sinul (Cropsey & McGrath, 2019).
Samas ei pea moondamine ilmtingimata tähendama püüdlust saada nähtamatuks, vaid võib hõlmata ka pettetegevust. Seepärast on oluline mõista, et kuigi meri ja sealne keskkond erinevad metsast drastiliselt, võimaldavad ilmastik, horisont, saared, vesi ja taevataust siiski ennast edukalt visuaalse vaatluse eest varjata või ümbritsevat enda kasuks tööle panna.
Traditsioonilised lahendused moondeks merel
Põhiliseks püsivaks visuaalseks meremaskeeringuks saab eelkõige lugeda laevapinna värvust ja seal kasutatavaid mustrilisi lahendusi.
Ühed esimesed kirjeldused laevade maskeerimisest pärinevad viimasest aastasajast enne Kristust, kui Julius Caesari juhitud laevastiku patrull-luure laevad olevat värvitud sinakasrohelistes toonides. Kindlaid andmeid laevade maskeerimisest ja selle edust leiab aga purjelaevade ajastust (16.–19. saj).
Üldiselt võib lähiajaloos eristada kolme tüüpi lahendusi, mis üritavad saavutada tulemust – edukat maskeerumist – erinevate võtete abil (Behrns, 2002). Need kolm levinuimat moondamisviisi on segunemine, pettemaskeering ja segadusse ajav maskeering (inglise keeles vastavalt blending, deception ja dazzle).
Näitena segunemisest ehk kõige levinumast moondamisviisist merel võib tuua Eesti mereväe laevastiku, mille laevade pind on kaetud ühtlaselt halli matt-tooniga.
Hall toon aitab muuta laeva vaatlejale raskemini märgatavaks nii merevee kui ka taeva taustal, etendades merel samasugust rolli nagu roheline moondamisvärv metsas. Matt värvivalik aitab lisaks minimeerida laevapinna peegeldumist.
Segunemine on ka kõige optimaalsem viis varjata laevu erinevates ilmastikuoludes, sest merekeskkonnas toimib hall toon nii udus, vihmas kui ka selge ilmaga.
Lahenduse nõrkused ilmnevad olukorras, kus laev satub loodusrohke maastiku (näiteks saare) taustale, kust vaatleja suudab seda selgesti eristada.
Pettemaskeeringuga üritatakse jätta laevast teistsugune mulje. Vaatleja segadusse ajamiseks matkitakse värvi (ja kereelementide) teadliku muutmisega teise otstarbe või suurusega laeva.
Sellise maskeeringuga laevadel oli kandev roll Esimeses maailmasõjas, kus nad olid vastumeede Saksamaa algatatud piiramatule allveesõjale. Q-ship’idena tuntud alused olid (vastupidi segunemismeetodile) mõeldud vaatlejatele paistma tavalise kaubalaevana, kuid peitsid oma pardal relvastust, millega pahaaimamatuid Saksa allveelaevu sobival hetkel rünnata.
Paradoksaalselt osutus nende tugevus ka nende nõrkuseks, sest kaubalaeva matkiva aluse kasutuselevõtt tekitas olukorra, et sellist laeva märganud allveelaevad asusid seda viivitamatult ründama. See tähendas, et meeskond teadis juba merele minnes, et tõenäoliselt ootab ees lahing (Bridgland, 1999).
Segadusse ajava, segadust tekitava (inglise keeles dazzle) maskeerimise eesmärk – nagu nimigi ütleb – ei ole mitte enda peitmine, vaid vaatleja segadusse ajamine, luues sirgete mustrite ja ebaloomulike värvilahenduste abil illusiooni, mis häirib laeva tegeliku kiiruse, suuruse ja kursi õiget tajumist.
Sellise maskeerimisviisi taga peitub loogika, et kui edukalt varjatuks jäämise suurim vaenlane on liigutamine (laevade puhul liikumine vee suhtes), siis parim lahendus jääda vastasele märkamatuks on jätta liikumisest võimalikult segane mulje (Behrens, 2012).
Sellist lahendust praktiseeriti radarieelsel ajal, mil selline maskeering täitiski oma eesmärki, kuid tehnika arenedes muutus see ebatõhusaks (Hall & Schott-Samuel, 2016). Nagu teisedki lahendused, on segadusseajav moondamisviis inspireeritud loodusest, nii näeme samasugust maskeeringut savannis sebradel.
Ekstreemsed näited ajaloost
Keskkonnast tulenevate piirangute ja varjevõimaluste nappuse tõttu (võrreldes jalaväe ja maismaaga) on merel varjatuks jäämine olnud ajalooline katsetander paljude riikide laevastikele. Mõned nendest võtetest on kandnud vilja, teiste läbikukkumine on omakorda rajanud teed edukatele ideedele.
Teise maailmasõja aastatel katsetas Kanada merevägi kohalikust mereelukast (kalmaar Watasenia scintillans, ingl k firefly squid) inspireeritud maskeerimismeetodit, mida nimetati vastuvalgustuseks (counter-illumination).
Korvettidel testitud võte seisnes selles, et laeva vastasepoolsele küljele kuvati valgusvihkude abil võimalikult sarnane pilt sellega, mis avanes laeva teisest küljest (Ravidran & Premkumar, 2014). Teisisõnu üritati koordineeritud valgustamise abil panna laev näima läbipaistvana, analüüsides tausta ja rakendades selle valgusomadusi tulede abil laeva kerel.
Tänu radari, lennukite ja eskortimismeetmete arengule ning nende kaasabil võidetud sõjale jäi aga selle moondevõtte arendamine poolikuks ja selle edu või ebaedu väljaselgitamine muutus irrelevantseks.
Kui Kanada mereväe teadusuuringutel põhinev tekivalgustustehnika oli laevameeskondadele ette teada ja seda oli harjutatud, siis hollandlaste aluse Abraham Crijnssen maskeerimine teostati Teises maailmasõjas käigult.
Nimelt sattus miinitraaler pärast liitlasvägede ebaedu Jaava merelahingus (27. veebruar 1942) olukorda, kus oli vaja taanduda turvalistesse vetesse, kuid seisti silmitsi Jaapani lennuvahenditega, mille eest kaitseks puudus laeval relvastus.
Võeti vastu otsus maskeerida alus käepäraste vahenditega. Arvukate maharaiutud okste, puude-põõsaste ja osava värvimistöö tulemusena suudeti jätta laevast mulje, nagu oleks see saar. Öösiti ja võimalikult maismaa ligidalt liikunud Abraham Crijnssenist sai ainus oma klassi laev, kes suutis vastase piiramisrõngast edukalt välja hiilida.
Kokkuvõte
Sarnaselt maismaal kasutatavate võtetega on merel maskeerumise eesmärk end vastase eest peita või teda segadusse ajada. Kuigi moondamiseks kasutatavaid meetmeid on aegade jooksul olnud mitmeid, pole paljud neist pärast elektrooniliste vaatlusvahendite kasutuselevõttu enam eesmärgipärased.
Pigem on hakatud keskenduma laeva kuju ja ehitusmaterjali uuendamisele eesmärgiga varjata laeva mitte enam visuaalse, vaid radarivaatluse eest.
Samas näitab ajalugu, et isegi võtted, mis ei ole enam aktiivselt kasutuses, on olnud inspiratsioon teistele leiutistele ja tehnikatele.
Allikad
- Behrens, R. R. (2012). Ship Shape, a Dazzle Camouflage Sourcebook. Bobolink Books.
- Behrens, R. R. (2002). False colors: art, design and modern camouflage. Bobolink Books.
- Bridgland, T. (1999). Sea Killers in Disguise: The Story of the Q-Ships and Decoy Ships in the First World War. Naval Institute Press.
- Hall, J. R., Cuthill, I. C., Baddeley, R., Attwood, A. S., Munafò, M. R., & Scott-Samuel, N. E. (2016). Dynamic dazzle distorts speed perception. PLoS One, 11(5).
- Cropsey, S., McGrath, B. (2019). If You Can’t See’ em You Can’t Shoot’ em: Improving US Intelligence, Surveillance, Reconnaissance, and Targeting. Hudson Institute
- Ravindran, A., & Premkumar, A. (2014). Camouflage Technology. International Journal of Emerging Technology in Computer Science & Electronics (IJETCSE), ISSN: 0976− 1353, 8(1), 7-10.
