Milles jama? Trumpi skandaalid kahvatuvad "tõeliste" presidentide ees

 (13)
Milles jama? Trumpi skandaalid kahvatuvad "tõeliste" presidentide ees
President Zuma (vasakul) lõi oma pulmas lausa tantsu lahti.AFP / Scanpix

Donald Trumpi sõnavõttudest valimiskampaania ajal on küll mitu skandaali välja tiritud, aga fakt on see, et valimisjärgsel hommikul on kõik see unustatud ja järgmine president peab maa peale tagasi jõudma. Paljude teiste riikide juhid on oma ametis lausa avalikke kriminaalkuritegusid kinni mätsinud.

USA ajalugu teab küll üsnagi laia ja lausa ropu suuga presidente, kui meenutada kasvõi Lyndon B. Johnsonit. Ronald Reaganit süüdistati 1976 kampaania ajal aga lausa fašismis (kuigi ta süüdistas hoopis demokraate Mussolini matkimises). Naisseiklustega on hiilanud eriti John F. Kennedy ja Bill Clinton. Rahalisi jamasid on aga olnud õige mitmel. Ometi ükski USA president pole tõelisesse skandaali sattunudki (kui mitte arvestada Richard Nixoni korruptsiooni- ja võimu kuritarvitamise skandaali - Watergate'i, aastaist 1972-1974, mis ta ametist lahkuma sundis). Vangi pole ühtki presidenti tulnud panna.

Seotud lood:

Kurjategijad ridamisi võimul

Vägistaja

Tänase maailma skandaalsemaid presidente istub praegu võimul Lõuna-Aafrikas. Kui Jacob Zuma 2009. aastal riigipeaks valiti, oli tal käsil tõsine vägistamisskandaal. 2005. aastal anti ta kohtu alla ja aasta hiljem mõisteti vormiliselt õigeks kohtuasjas, kuna ta oli väidetavalt vägistanud hi-viirust kandva naise, seejärel aga arvanud, et kaitsmata ühte järel enese pesemine kaitseb aidsi eest. Kohus leidis, et naine olevat ühtega nõus olnud, naine ise palus ja sai küll seejärel asüüli Hollandist. Zuma võimu keegi vaidlustada ei julge, ametis on mees vähemalt 2019. aastani.

Terrorist

Brasiilias tagandati sel aastal ametist president Dilma Rousseff, kes noorpõlves oli seotud vasakradikaalse terrorirühmitusega ja selle eest ka vangis istunud. Kuid presidendiametit see ei kõigutanud, riigipea kohalt võeti ta maha võimu kuritarvitamise ja finantssegaduste pärast, mille tegeliku kuritegelikkuse üle võib jäädagi vaidlema.

Mõrvakatse

Tänavu valiti skandaalsete lubadustega Filipiinide presidendiks Rodrigo Duterte, kes kampaania ajal uhkeldas sellega, et oli ülikooli ajal tulistanud üht kaastudengit. Rahvamass lausa juubeldas, kuigi tegelikke fakte selle kuriteo kohta pole kuulda. Duterte enda sõnul olevat ohver ellu jäänud. Duterte ka õigustas avalikult ühe Austraalia misjonäri vägistamist Filipiinidel.

Narkokaubandus

Boliivia presidendiks on 2006. aastast Evo Morales, kes enne seda oli aastaid tuntud kui cocaleroste, ehk siis kokaiini tooraineks olevate koka-taimede kasvatajate eestvedaja ja ametiühinguliider. Tema poliitikasse suhtumine lõhestab ühiskonda tugevalt, eriti USA jaoks on aga Moralese positsioon narkovastase võitluse tõkestamisel üsna skandaalne.

Massimõrvar

Loe veel

Robert Mugabe on olnud Zimbabwe presidendiks 1987. aastast, enne seda korraldas ta aga riigis Põhja-Koreas koolitatud viienda brigaadi juhina massimõrvu ja etnilise puhastuse, milles hukkus vähemalt 20 000 inimest. Kuid riigipea ametist teda kõigutada ei ole õnnestunud. Viimati valiti ta ametisse tagasi ilmselgelt võltsitud valimistega. Massimõrvaritest presidente leiab muidugi Aafrikast rohkemgi, enamasti me lihtsalt ei kuule nende tegudest.

Kannibal

Aga kõik kahvatub Teodoro Obiang Nguema, Ekvatoriaal-Guinea presidendi ees, kes vähemalt poliitiliste vaenlaste sõnul on kannibal. Tal olevat kombeks lasta oma vaenlasi piinata-tappa, neid tükeldades ja seejärel nende munandeid süües, et oma seksuaalset võimekust parandada. Väidetavalt ilmnes see 2004, kui üks piinamise ajal surnud politseinik maeti ilma mundandite ja ajuta. Võib arvata siis, et ka aju läks toiduks.

Paranoia

Paranolistest ja vandenõuteooriatesse uskuvatest riigijuhtidet tuleb esmalt mainida veel hiljaaegu avalikult holokausti eitanud Iraani ekspresident Mahmoud Ahmadinejadi. Aga see läheb pigem "meelsusroimade" kui tegelike skandaalide kirja.

Despootide rida

Valimisi võltsinud ja ebaseaduslikult võimule tulnud riigijuhte on muidugi maailmas ridamisi, kui mainida näiteks Valgevene Aljaksandar Lukašenkat, tervet rida Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riigijuhte, ka Lõuna-Aasia despoote, kes tihti isegi ei varja oma ebalegitiimsust. Kuid selliste liidrite võimu kuritarvitusi paljastada on tavaliselt eluohtlik.

Lukašenka pidas vajalikuks mõni aasta tagasi demokraatiat lausa "dermokraatiaks" (e k "sitakraatiaks") nimetada, sama räiget vaenu demokraatia vastu ilmutab tegelikult küll ka Venemaa juhtkond.

Põhja-Korea kommetest me siin isegi ei räägi.