Miljardite panustamine tuumarelvastusse? Ometigi külma sõda praegu ju pole

Juba aastakümneid on maailmas tuumarelvi desarmeeritud, ning tänane tuumaheidutus pole kaugeltki võrreldav külma sõja aegse vastastikuse garanteeritud hävitamise (MAD) võimega. Ometigi, "tuumaheidutus on selleks kaljuks, millele meie julgeolek rajatud on," teatas USA kaitseminister Ashton Carter nüüd üht USA sõjaväebaasi külastades.

See on ka põhjus, miks Pentagon panustab tuumarelvastuse uuendamisele 108 miljardit dollarit järgmise viie aastaga, teatas ta Põhja-Dakotas Minot õhuväebaasi külastades. Järgmistel aastatel peaks heastatama see krooniline alarahastus, mis tuumarelvastusega viimased ligi kolmkümmend aastat kaasas käinud.

Kui aga keegi tahab nüüd Pentagoni peale näpuga näitama hakata, peaks siiski arvestama ka sellega, et sarnasest tuumarelvastuse uuendamise programmist teatas mullu ka Venemaa president Vladimir Putin. Venemaa strateegilised tuumaväed said ainuüksi mullu oma käsutusse 50 uut kontinentidevahelist ballistilist raketti. Kaitseminister Sergei Šoigu kinnitas aga, et uuendatud on riigi tuumarelvadest juba 56 protsenti.

USA tuumarelvastust on viimastel aastakümnetel dramaatiliselt vähendatud, jutt on pigem allesjäänud tuumarelvastuse uuendamisest ja väljavahetamisest uue vastu.

Fas.org andmetel on praegu lahingukorras strateegilisi tuumalõhkepäid Venemaal 1790, USA-l 1750, ladudes seisab küll kokku vastavalt 7300 ja 7000, pigem vananenud ja lammutamist ootavaid tuumarelvi.

Prantsusmaal peaks olema hetkel 300, Hiinal 260, Suurbritannial 215 tuumarelva, Pakistanil ja Indial arvatakse olevat tuumarelvi mõlemal enam kui sada, Iisraelil 80. Põhja-Korea tuumarelvastuse suurus pole teada, aga on alust arvata, et väga suur see ei saa olla. Kogu eelnenud paanikast hoolimata Iraan siiski tuumarelvariikide hulka pole tõusnud.

Tõsiseim tuumasõjaoht on hetkel seotud just Põhja-Koreaga, mille totalitaarne võim üritab oma alamatele tõestada, et on tugevamaid sõjajõude maailmas ja ähvardab pidevalt nii Lõuna-Koread kui ka Jaapanit oma väheste tuumarelvadega. Läänel pole ka põhjust uskuda sealse juhtkonna ratsionaalsesse mõtlemisse.

Pinged India ja Pakistani piiril on küll alates 1990. aastatest rahunenud ja Iraani-Iisraeli sõjaoht on ka vähenemas. Venemaa ja USA vastastikune tuumarelvadega heidutamine pole aga kaugeltki võrreldav 1980. aastate hüsteeriaga. Mitte keegi pole tuumarelvi sõjategevuses kasutanud pärast 1945. aastat. Tuumakatsetusi korraldati küll NSV Liidu aladel 1990., USA-s 1992. aastani, Prantsusmaa ja Hiina tegid tuumakatsetusi 1996. aastani. Pakistan ja India viimati 1998. Ainus riik, mis tänaseni tuumakatsetusi korraldab, on Põhja-Korea.

Kui keegi on aga jäänud uskuma ajakirjanduses libauudiseid "minituumarelvade" kasutamise kohta Aleppos, Süürias Vene õhujõudude poolt, siis tegemist oli siiski termobaarsete pommidega. Need ei ole tuumarelvad, küll aga relvad, mis neelavad õhust hapniku, tekitades võimsa kõrge temperatuuriga plahvatuse, purustades ümbruskonda lööklainega. Radioaktiivsust sellega ei kaasne, ka lõhkejõud jääb tuumarelvale kõvasti alla.