Miks inimesed vanadel fotodel ei naerata?

 (10)

Sajanditaguste portreefotode süngeilmelisuses polnud süüdi vaid pikk säriaeg.

Me kõik oleme neid näinud — mustvalgeid seepiatoonides fotosid kaugetest aegadest, millel kujutatud inimesed põrnitsevad tõsisel ilmel kaugusse. Nende näoilmed on... ilmetud.

Kas olete kunagi imestanud, miks see nii on? Paljude arust on vastuseks lihtsalt toonane algeline pildistamistehnika, kuid tegelikult on lood veidi keerulisemad.

Pole kahtlustki, et pikk säriaeg oli varajase fotograafia juures olulisimaks probleemiks.

Kuna pildistatavad pidid kaua liikumatult paigal seisma, on loogiline, et paljud neist valisid naeratamise asemel neutraalse näoilme. Naeratuse kramplik näoshoidmine võib üsna kiiresti väga ebamugavaks ülesandeks osutuda.

Aga ka siis, kui tehnikat täiustati ja inimene sai lasta endast pilti teha vähem kui minutiga, keeldusid pildistatavad siiski kangekaelselt naeratamast.

Fotograafia oli toona ikka veel väga kallis lõbu ja sellesse suhtuti samasuguse aupaklikkusega nagu portreemaalikunsti. Inimese välimus mingil ajaloolisel hetkel jäädvustati ja see pidi püsima aastaid, enamasti veel pikka aega pärast portreteeritu surma.

Surnute pildistamine armastatud inimeste mälestuse säilitamiseks oli tegelikult levinud tava. Tol ajal tundus mõte onu Haraldist, kes naeratab meie poole hauatagusest maailmast, inimestele jube.

Seotud lood:

Niisiis jätkatigi muljetavaldavate vuntside kasvatamist, kübarate kandmist ja fotodel naeratamast keeldumist veel kaua.

Alles siis, kui pildistamine läks odavaks ja muutus igapäevaseks, hakkasid inimesed näoilmetega fotodel julgemalt eksperimenteerima. Mõned kõige esimestest inimestest, kes ajaloolistel fotodel naeratasid, olid need, kes ei olnud fotograafia kui nähtusega tegelikult tuttavad.