Miks antiikroomlased uriini järele lõhnasid: rõivaste pesemise nippe 2000 aasta tagant

 (32)
Miks antiikroomlased uriini järele lõhnasid: rõivaste pesemise nippe 2000 aasta tagant
Foto: Wikimedia Commons / J. Paul Getty muuseum / Roberto Bompiani "Rooma pidusöök"

Antiikaja roomlased pidid tegema samu kodutöid kui meie tänapäeval. Kuid kaks tuhat aastat tagasi võis ainuüksi pesupesemisele hõlpsasti kuluda mitu päeva.

Kui asi puutus nõudesse, olid Rooma riigi mehed ja naised võrdsed. Mehed pesid nõusid sama tihti kui naised. Seda vähemalt juhul, kui nad olid orjad. Poeet Juvenalis kirjeldab näiteks meesorje nõusid pesemas, teatab ajakiri Imeline Ajalugu.

Kui tänapäeval on vesi nõudepesemise lahutamatu osa, siis vanaajal see alati nii ei olnud. Suur osa nõudest, näiteks söögiriistad, pühiti lihtsalt leiva või õlgedega üle. Söögi tegemiseks kasutatud potte ja panne küüriti liivaga.

Nõudepesuks kasutati ka vett, kuid köökides puudus kraanikauss, nii et paljud pesid õues, et mitte majas sodida. Rasvased nõud pesti vee ja rasvatustava tuhaga, mida roomlased said puude põletamisel.

Glasuurimata savist kööginõude puudus oli see, et savi imas niiskust. Poeet Horatius osutab näiteks, et pottidesse jäi sageli selle toidu maitse, mida neisse esimest korda valati. Roomlased määrisid savipotte mesilasvahaga, et need ei lekiks. Pesemise ajal pidid nad seetõttu väga ettevaatlikud olema, et vaha mitte maha kraapida.

Puunõusid kasutasid iseäranis vaesed roomlased. Pesemise asemel pühiti need tavaliselt näiteks vaid leivaga puhtaks. Glasuurimata savinõud olid odavad, kuid neid oli raske täiesti puhtaks pesta. Sageli visati sellised nõud pärast lühiajalist kasutamist minema ja osteti uued.

Seotud lood:

Paljud nõud olid pronksist, mis kokkupuutel hapnikuga oksüdeerus ja andis toidule kõrvalmaitse. Rooma allikate järgi küüriti pronksi seetõttu tuha või purustatud pimsskiviga.

Rikastel roomlastel olid ka hõbedast söögiserviisid, mis ajaga tuhmusid. Neid hõõruti muu hulgas peeneteralise savirohke kivimi mergliga.

Vee vedamine oli tülikas

Enamik roomlasi pidi joomiseks, söögi valmistamiseks ja koristamiseks mitu korda päevas vett tooma.

Suurtes linnades, nagu Rooma, varustasid akveduktid avalikke purskkaeve, kust elanikud vee kergesti kätte said. Maal ja väiksemates linnades toodi vett jõgedest, allikatest või kaevudest.

Vett transporditi savikannudes ja puust anumates, mis täidetuna kaalusid vähemalt 10–12 kilogrammi. Pikemate vahemaade puhul oli see väga koormav ja majaomanik kasutas selleks orje.

Veekandja amet oli vihatud. Näiteks ähvardab rooma näitekirjaniku Plautuse ühes komöödias üks ori teist, et sunnib teda vett tooma: „Ma panen su vett kandma, kuni su selg on nii kõver, et seda saab kasutada hobuse sadulavööna.“

Roomlaste jaoks oli veel ja veel suur erinevus. Kaevuveel ei tohtinud olla kõrvalmaitset ega lõhna, nagu kirjutas Rooma kirjanik ja õpetlane Plinius Vanem: „Tõeliselt tervislik vesi peab meenutama õhku.“

Pliniuse sõnul võttis jõgede ja järvede vesi külge kallaste pinnase või veetaimede maitse. Samuti võis allikavesi maitsta kivimitest lahustunud ainete järele.

Seetõttu pidas Plinius kõige paremaks kaevuvett: „Need aga peavad olema kaevud, kus vesi sagedase kasutamise tõttu pidevalt liigub.“

Tuba köeti sõnniku ja oliivikividega

Ükski Rooma kodu ei saanud hakkama ilma küttematerjalita. Seda kulus nii toidu valmistamiseks kui ka maja soojendamiseks. Kui maainimesed võisid küttepuitu koguda kohalikust metsast, siis linnade elanikud pidid kütet ostma.

Rooma majades olid küttekolded, kuid soojendamiseks kasutati kõige rohkem nn alusel söepanne, mida sai ühest ruumist teise viia.

Selline meetod oli mugav, ent samas ohtlik. Süsi tekitas vähem suitsu, kuid moodustas seevastu surmavat ja lõhnatut vingugaasi. Vähemalt üks Rooma keiser suri vingumürgitusse.

Süsi oli ka kallis, nii et vaesed roomlased põletasid selle asemel kõike oliivikividest kuni kuivatatud vetikate ja sõnnikuni.

Naised ketrasid, nii et higi voolas

Lõnga ketramist peeti ainult naiste tööks. Naised pidid veetma iga vaba hetke kedrates. Lõnga kvaliteet sõltus suuresti sellest, kellele olid rõivad mõeldud.

Nagu kirjutas roomlane Fronto: „Ükski naine ei saa olla nii armetu, et ta isanda tooga jaoks ketraks kõva ja sõlmelist lõnga ning orja rõivaste jaoks peent ja õrna.“

Roomlased tarbisid ka palju nisu, mida tuli iga päev jahuks teha. Kuigi see töö anti sageli orjadele, võis majaperemees juhtpositsiooni sageli endale võtta.

Loe veel

Ühes Rooma poeemis tõuseb talupidaja ise varakult üles ja peenestab käsiveskiga jahu, alles pärast mida äratab ta oma orja, kes seejärel hakkab leiba küpsetama. Suurlinnades ei saanud elanikud ise siiski vilja jahvatada ja maksid selle töö eest pagarile.

Pese rõivaid nii vähe kui võimalik

Pesu pesemine kulutas antiikajal tublisti nii pesijat kui ka rõivaid endid. Raskeid materjale nagu värvimata linast, peksti kõigepealt pesukurikaga, et sellest mustus vabastada, ja seejärel leotati vannis, järves või jões külmas vees.

Õrnemaid kangaid nagu villane, koheldi leebemalt, aga kui need olid värvitud, ei suudetud vältida riide pleekimist.

Rõivad olid Rooma impeeriumis nii kallid, et need lisati sageli ka testamentidesse. Samuti mõjutas pesukordade arv riiete hinda. Petroniuse satiirilises romaanis „Satyricon“ räägitakse näiteks orjast, kel polnud probleemi, et talt rõivad seljast rööviti, kuna „neid oli juba kord pestud“.

Kuna pesemine vähendas riide väärtust, kanti rõivaid ilmselt mitu nädalat, enne kui neid pesti. Nahaga tihedas kokkupuutes olevaid rõivaid nagu linad ja aluspesu, pesti siiski suhteliselt sageli. Kalleid ja värvitud pealisrõivaid, näiteks keepe, puhastati aga ainult siis, kui see oli täiesti hädavajalik.

Üks odav pesuvahend oli uriin. Selles olev ammoniaak moodustas kokkupuutes rasvaga seebitaolise aine. See, et rõivad pärast pesemist pissi järele „lõhnasid“, ei häirinud kedagi. Palju kasutati ka soodat, mida toodeti mererohtu tuhaks põletades. Sooda oli väga leeliseline ning lahustas seetõttu pesupesemisel tõhusalt rasva.

Roomlased, eriti rikkad, pidasid palju sellest, et maja oleks korras. Rooma poeet Juvenalis annab aimu ühe härrastemaja koristamisest: „Kui oli külalist oodata, ei saanud majapidamises keegi puhata. „Pühi marmorpõrand, poleeri sambaid kuni need läigivad, võta kuivanud ämblik koos võrguga maha!““

Roomlased kasutasid koristamiseks palmiokstest ja seaharjastest luudasid. Pikki ritvasid kasutati ämblikuvõrkude eemaldamiseks, saepuru rasva kogumiseks.

Poeet Horatiuse järgi oli räpane kodu suur häbi: „Luuad, kaltsud ja saepuru – kui vähe need maksavad! Ometigi, kui need unustatakse, on see šokeerivalt skandaalne!“