Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekatele

 (7)
Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekatele
https://www.mil.ee

Mereväe laevastiku koosseisus tegutsevasse tuukrigruppi kuulub tosin miinituukrit, kelle peamine ülesanne on otsida, identifitseerida ning kahjutuks teha meremiine ja teisi veealuseid lõhkekehi.

Ilmub ajakirjas Sõdur 2/2015

Mereväe miinituukreid kasutatakse peamiselt olemasolevate koordinaatidega lõhkekehade juurde sukeldumiseks ja nende kahjutuks tegemiseks. Samuti võidakse tuukritele määrata erinevad otsingualad, mida tuleb kontrollida ja lõhkekehadest puhastada.

Täieõigusliku miinituukri koolitamine võtab aastaid ning sisaldab erineva pikkusega kursusi nii Lätis Liepājas asuvas Balti riikide ühises tuukrite koolituskeskuses kui ka koduses Miinisadamas. Miinituuker on lõhkekehade ekspert, kes oskab neid käsitleda nii maa peal kui ka vee all.

„Miinituukriks saamine on kolmeaastane protsess, mis algab laevatuukri kursusest ja pooleteise aasta pikkusest praktikast, misjärel suundutakse Liepājasse miinituukri kursusele,“ rääkis mereväe laevastiku tuukrigrupi ülem vanemleitnant Sven Pipar. Sellele järgneb veel kaheaastane tööpraktika kogenud miinituukrite järelevalve all. Kokku kulub ühe kogenud miinituukri ettevalmistamiseks viis aastat.

Seotud lood:

Miinituukriks saamise tee

Miinituukriks saamise teekond algab katsetega Tallinnas Miinisadamas, mis toimuvad üldjuhul aasta esimesel poolel. Kuna tuukrite töö on füüsiliselt keeruline, siis on ka katsed tavalisest raskemad. Sinna hulka kuuluvad viis kilomeetrit jooksu, 400 meetrit ujumist, 25 meetrit ujumist vee all, kätekõverdused, kõhulihaste harjutus ja veealune ABC-test (viie meetri sügavusel vee all tuleb jalga panna lestad ning pähe mask). Lisaks tuleb läbida meditsiiniline kontroll, inglise keele test ning vestlus.

„Uute tuukrikandidaatide leidmine on vaatamata teenistuse eripärast tulenevale kõrgemale palgale väga raske,“ rääkis vanemleitnant Pipar, kelle sõnul tehakse uute kandidaatide leidmise nimel pidevat tööd.

Katsed edukalt läbinud, saavad kandidaadid õiguse asuda mereväekoolis toimuvatele laevatuukri kursustele, mis kestavad viis nädalat. Laevatuuker täidab miinituukriga sarnaseid ülesandeid, selle vahega, et tal ei ole õigust tegeleda lõhkekehadega. Miinituukrite sukeldumised on palju raskemad ja ohtlikumad kui laevatuukritel. Laevatuukrid sukelduvad tavalise õhk-tüüpi aparaatidega kuni 30 meetri sügavusele. Miinituukrid sukelduvad korduvkasutatava õhuga aparaatidega kuni 55 meetri sügavusele ja tegelevad lõhkekehadega. Laevatuukri töö sisaldab näiteks laevakere veealust kontrolli või sildumisala läbivaatust enne laeva saabumist sadamasse. Pärast mõningat praktikat ja täiendavaid katseid saavad laevatuukrid õiguse minna miinituukrite kursustele, mis kestavad kuus kuud.

Lätis Liepājas Balti riikide merevägede ühises tuukrite koolituskeskuses õpivad kõik Balti riikide tuukrid üheskoos. Miinituukri kuuekuulised kursused algavad Liepājas üle ühe aasta ning jagunevad kaheks osaks – kõigepealt õpivad kursandid Ādažis tundma ja käsitlema maapealseid lõhkekehasid, seejärel siirdutakse Liepāja koolituskeskusesse, kus keskendutakse veealuste lõhkekehade käitlemise õppimisele.

„Kõige raskem oli esimene nädal Liepājas. Seda nimetatakse motivatsiooninädalaks. Elasime telkides, käisime rännakutel, süüa ja magada korralikult ei saanud. Nii vaadatakse, kes siin tegelikult olla tahavad,“ meenutas 2013. aastal miinituukri kursuse lõpetanud miinituuker vanemmaat Artur Kummer.

Kursuse viimane osa toob tulevased miinituukrid kuuks ajaks Tallinnasse Miinisadamas asuvasse mereväebaasi tuukrijaama, kus läbitakse süvaveesukeldumise osa, mille käigus sukeldutakse kuni 55 meetri sügavusele. Pärast kursuse lõpetamist saavad miinituukrid tunnistuse ja õiguse käidelda nii maapealseid kui ka veealuseid lõhkekehi.

Tuukrite tööpõld on lai

Et Eesti riigikaitse arengukava näeb ette 23 miinituukri ettevalmistamist, tuleb praegu tosina miinituukriga töötaval tuukrigrupil koolitada lisaks veel samapalju tuukreid. See tähendab, et elukutse vastu huvi tundvatel inimestel tasub tuukrigrupiga ühendust võtta ja järgmiste kursuste alguse kohta infot küsida.

Miinituukrite töö hõlmab osalemist nii riigisisestel kui ka välisriiklikel miinitõrjeoperatsioonidel. Et iga Eesti miinijahtijaga läheb kaasa ka neljaliikmeline miinituukrimeeskond, siis sisaldab tuukritöö ka osalemist NATO 1. alalises miinitõrjeeskaadris, mille peamine tegevuspiirkond on Läänemeri. Eestit on rahvusvahelises eskaadris viimastel aastatel esindanud miinijahtijad Admiral Cowan ja Sakala. Mereväel on kavas iga-aastast panustamist eskaadri töösse jätkata.

Eskaadri laevad külastavad erinevaid Läänemere sadamaid ning osalevad erinevatel operatsioonidel ja harjutustel, millest suurematena võib ära märkida Baltops, Northern Coasts ja Open Spirit. Open Spirit on rotatsiooni korras Balti riikides toimuv iga-aastane miinitõrjeoperatsioon, mis 2015. aastal toimub taas Eestis. Operatsiooni valmistab ette ja juhib Eesti merevägi ning see hõlmab muuhulgas ka rahvusvahelist miinituukrite miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal.

Nii nagu mereväge tervikuna, iseloomustab ka miinituukrite tegevust rahvusvahelisus ja koostöö liitlastega. Balti riikide tuukrite koostöö on kujunenud juba rutiiniks, kuid sagenenud on kontaktid ka teist NATO liitlastega. Näiteks möödunud sügisel ühinesid tuukrigrupi läbi viidud operatsiooniga ka Hispaanias Rota mereväebaasis baseeruvad USA mereväe 6. laevastiku toetusüksuse miinituukrid.

Miinitõrjeoperatsioonil osales kokku ligikaudu 30 tuukrit Eesti, Läti ja USA merevägedest ning selle eesmärk oli lisaks maailmasõdadest pärit lõhkekehade leidmisele ja likvideerimisele ka koostöö harjutamine eri riikide miinituukrite vahel. Miinituukrid leidsid viis põhjamiini, mis lõhati koos kolme eelnevalt leitud torpeedo lõhkepeaga.

„Meie jaoks oli see hea võimalus harjutada tavapärastest erinevates tingimustes, milleks Läänemeri oma külma vee ja hoovustega on,“ rääkis siinviibiva USA miinituuriüksuse ülem vanemveebel Philip Ibanez. Lisaks on see operatsioon vanemveebel Ibaneze sõnul hea võimalus töötada reaalsete lõhkekehadega, mida nad oma Hispaania kodubaasi vetes teha ei saa. „Jäin oma meeste tööga rahule ning loodan nendega lähitulevikus jälle Eestisse tulla,“ lisas vanemveebel Ibanez.

Vanemleitnant Pipra sõnul on sellised ühisoperatsioonid hea võimalus ka üksteiselt õppida. „Ehkki iga riik sukeldub oma protseduurireeglite järgi, jälgime üksteise tegevust ja uurime varustust ning siit saab alati mõtteid, kuidas asju paremini teha,“ märkis ta.

Eesti veed on jätkuvalt miinirohked

Mulluse aasta ehk kõige edukamaks ja ka tsiviillaevandust mõjutanud miinituukrite iseseisvalt läbiviidud operatsiooniks võib pidada septembris toimunud miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal, mille käigus õhiti mandri ja Saaremaa vaheliselt laevateelt leitud kolm miini. Keset Suurt väina lebanud miinide tõttu pidid Kuivastu ja Virtsu vahet sõitvad praamid tegema sisse jõnksu, et lõhkekehade kohalt mitte üle sõita. Kokku leidsid ligi 30 Eesti, Läti ning Leedu miinituukrit Saaremaa rannikuvetest ligi 50 lõhkekeha.

„Saaremaal sukeldusime oma võimekuse piiril, sest tuukrid said soosiva ilma tõttu hommikust õhtuni merel olla ning on tegid head ja produktiivset tööd,“ meenutas vanemleitnant Pipar.

Iseseisva tuukrioperatsiooni käigus kaardistamata aladelt leitud lõhkekehade arvu poolest oli Saaremaa operatsioon üks tuukrigrupi edukamaid – leitud ligi 50 lõhkekeha hulgas oli nii miine, torpeedo lõhkepäid kui ka lennukipomme. Enamik avastusi tehti Sutu lahes, samuti Suure Katlas ning kolm miini leiti Suures väinas juba mainitud Suuropi vraki lähedusest. Kõik avastatud lõhekehad olid arvatavasti pärit Esimese või Teise maailmasõja ajast.

Varasemalt kontrollisid valitud alasid allveerobot ning magnetomeeter ning nende abil avastatud potentsiaalseid lõhkekehasid käisid miinituukrid merepõhjas kontrollimas. Operatsioonistaabi töösse oli lisaks Läti ja Leedu tuukrigrupi ülematele kaasatud ka allveemeditsiiniarst, kes vastutas miinituukrite meditsiinilise toetuse eest ja saab vajadusel kasutada barokambrit. Õppuse esimesel päeval mängiti koostöös piirivalve lennusalgaga läbi tuukriõnnetus, mille raames toimetati tuuker õnnetuskohalt meres kopteriga operatsioonistaapi, kus talle esmaabi osutati.

Miinituukrite varustus

Eesti mereväe laevastiku tuukrigrupi miinituukrite varustus on maailmatasemel, sarnast varustust kasutavad paljud NATO riigid. Kogu varustus on mittemagneetiline vältimaks lõhkekehade aktiveerimist neile lähenedes ja neid töödeldes.

Miinituukrid kasutavad sukeldumisel kolme eri gaasisegu sõltuvalt sukeldumise sügavusest:

  • 60% hapnikku, 40% lämmastikku – kuni 24 meetrit
  • 40% hapnikku, 60% lämmastikku – kuni 42 meetrit
  • 32,5% hapnikku, 67,5% lämmastikku – kuni 55 meetrit
Ajakiri Sõdur

Varustuse foto selgitused:

  • 1. Lestad. Lestaklambrid on mittemagneetilisest materjalist.
  • 2. Sukeldumise kuivülikond. Kõik lukud ja osised on mittemagneetilised.
  • 3. Mittemagneetiline sukeldumisnuga. Nuga võib minna tarvis, kui tuuker takerdub kuhugi, näiteks kalapüügivõrkudesse. Sel juhul on noa abil võimalik ennast või kaaslast lahti päästa. Kuhugi takerdumist tuleb siiski väga harva ette.
  • 4. Ülikonna täiteballoon. Laskudes vee alla on vaja ülikonda lisaõhku lasta. Seda tehakse nii ujuvuse reguleerimiseks kui ka suureneva ümbritseva rõhu kompenseerimiseks. Vastasel juhul tekib barotrauma.
  • 5. Sukeldumiskindad. Eesti vetes on sukeldumiskindaid aastaringselt vaja. Sügavamal kui 40 meetrit on veetemperatuur aastaringselt 4 kraadi. Kinnasteta ei saaks tööd teha.
  • 6. Sukeldumislamp. Sügavamal kui 20 meetrit ümbritseb Eesti vetes miinituukrit pimedus, ilma lambita ei näeks suurt midagi.
  • 7. Sukeldumiskompuuter. Näitab: sügavust, sukeldumisaega, veetemperatuuri, tõusukiirust.
  • 8. EOR-i tahvel (EOR – Explosive Ordnance Reconnaissance). Tahvel märkmete ja jooniste tegemiseks. Alati ei ole võimalik lõhkekeha pildistada või muul viisil jäädvustada, siis joonistatakse tahvlile lõhkekeha ja selle ümbruse sketš. Tahvel on fosfori põhjaga ehk helendab pimedas. Tahvlile joonistatakse lõhkekeha asetus, kuju, sütiku tüüp, ümbrus jms.
  • 9. Viper SC. Poolkinnine mittemagneetiline sukeldumisaparaat. Saab kasutada kuni 55 meetri sügavusele sukeldumisel. Eripära on see, et osa väljahingatavast õhust läheb taasringlusesse. Viper SC on varustatud reservhingamissüsteemiga. Kui põhisüsteem tõrgub, siis on rinna peal asetseva lülitiga võimalik varusüsteemile üle minna.
  • 10. Täisnäomask. Miinituukritel on täisnäomaskiga võimalik omavahel vees suhelda kuni poole meetri kauguselt (vajadusel pannakse maskid kokku, et kuuldavus parem oleks). Samuti saab näomaski paigaldada ka mikrofoni, millega kaabelside abil paadimeeskonnaga sidet peetakse.
  • 11. Ülikonna õhu väljalaskeklapp. Kasutatakse pinnaletõusul õhu väljalaskmiseks sukeldumisülikonnast.
  • 12. Ülikonna täiteklapp. Vajalik vee alla minekuks – lastakse ülikonda õhku juurde ujuvuse reguleerimiseks.
  • 13. Manomeeter. Näitab hingamisgaasi hulka balloonides.