Miin – ohtlikult vaikiv sõdur nii sõjas kui ka aastaid pärast seda

 (3)
Miin – ohtlikult vaikiv sõdur nii sõjas kui ka aastaid pärast seda
Claymore miini paigaldamine.https://specialoperations.com

Toome lugejani lühikese ülevaate, kuidas inimkond jõudis miinide kasutamiseni, kuhu on nende lõhkevate koletiste areng välja jõudnud ja millised on maamiinide kasutamise moraalsed aspektid.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

„… siit aknast või rõdult saaks alla orgu jube hea kaadri. … läksin majja – tagumisest toas saaks akna juurde või rõdule. … hakkasin ust lahti tegema, aga äkki käis mõte läbi pea – mis siis saab, kui ukse taga on miin? … vaatasin läbi rõduakna tuppa – seal see oli! …“ Nii kirjutab rindeoperaator Ivar Heinmaa oma tööst ja kokkupuutest miinidega 1993. aastal Horvaatias, serblaste Kraijna külades.

Musta püssirohu leiutamine on inimkonna ajaloos peaaegu sama suure tähtsusega kui ratta leiutamine. Kes ja millal täpselt kaaliumsalpeetri, puusöe ja väävli esimest korda õiges vahekorras kokku segas, ei ole teada, kuid esimene kirjeldus püssirohu kasutamise kohta pärineb 682. aasta Hiinast.

Pikka aega kasutati püssirohtu peamiselt sõjanduses ja juba 14. sajandi lõpuks oli suurematel Euroopa riikidel arvestatav suurtükivägi, sest arvatavasti Bütsantsi kaudu oli püssirohi Euroopasse jõudnud. Seni alistamatuiks peetud keskaegsed kivikindlused osutusid korraga vallutatavaiks, seda demonstreerisid türklased 1440. aastal Belgradi piiramise ajal, kui nad linnamüüri alla käigud kaevasid ja tänapäeva mõistes kamberlaengutega osa müürist õhku lasid.

Seotud lood:

Sajandeiks jäi must püssirohi ainsaks lõhkeaineks, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi jooksul andsid kiiresti arenevad loodusteadused, eriti muidugi keemia, tõuke uut tüüpi lõhkeainete sünniks. Prantsuse keemikud Antoine Lavoisier ja Claude-Louis Berthollet valmistasid kaaliumkloraadi alusel lõhkeainesegu, nn Berthollet’ soola, kuid seda tootvas vabrikus toimunud plahvatus pidurdas uudse lõhkeaine kasutuselevõttu mitmeks aastaks.

1832. aastal valmistati esimene kogus püroksüliini ja 1860ndatel pakuti välja sellest suitsuta püssirohu valmistamise tehnoloogia. 1800. aastal valmistas Saksa keemik Paul Hepp trotüüli ja 1846. aastal itaallane Ascanio Sobrero nitroglütseriini. Kuigi nitroglütseriin keelustati ajutiselt selle ohtlikkuse tõttu, sest mitu selle valmistamisega tegelevat laborit, kaasa arvatud Alfred Nobeli oma, lendasid õhku, oli ühendil suur mõju musta püssirohu väljatõrjumisel võimsamate lõhkeainete poolt.

1864. aastal võttis Nobel patendi nitroglütseriini kasutamiseks lõhkeainena ja paari aasta pärast õnnestus tal nitroglütseriini segamisel ränimullaga luua stabiilne segu, mis oli laialdaseks tootmiseks ja kasutuselevõtuks piisavalt ohutu. Sündinud oli dünamiit.

Nobeli üks olulisemaid leiutisi oli ka 1864. konstrueeritud paukelavhõbe-kapseldetonaator. Juba 1879. aastal pakkus prantsuse insener Messin lõhkelaengute plahvatama panemiseks välja püroksüliinist südamikuga lõhkenööri. 1922. aastal leiutati viivitusajaga lõhkekapsel, 1946. aastal lühiviiteajaga lõhkekapsel ja 1980. aastal Suurbritannias elektrooniline lühiviitdetonaator, mille ülitäpne viivitusaeg saavutati miniatuurse elektronkellaga.

Loodud on veel suur hulk eri tüüpi lõhkeaineid, näiteks metallipulbrit või ammooniumsalpeetrit sisaldavaid, plastlõhkeaineid, samuti erinevaid detonaatoreid, kuid nende lähem tutvustamine jäägu siiski spetsialistide hooleks.

Maamiinide areng on teinud suuri hüppeid

Ümbrises oleva sütikuga lõhkelaengu ehk miini, või nagu seda prantslased kutsuma hakkasid – vaikiva sõduri – ajalugu ulatub 13. sajandisse. Hiinlased kasutasid esimesi maamiine mongoli vallutajate ratsaväe vastu. Eurooplased asusid selle idamaise leiutise valmistamisega tegelema 16. sajandil.

Loe veel

Kuigi Euroopas valmistatud miini loomise au arvatakse kuuluvat hispaanlasele Pedro Navarrole, lõi esimese tõeliselt efektiivse miini alles Augsburgist pärit saksa sõjaväeinsener Samuel Zimmermann, kelle 17. sajandil kokku pandud kätetööd tuntakse Fladdermine ehk lendava miini nime all. See oma aja kohta põrgulik leiutis koosnes keraamilises kestas asuvast kilogrammist püssirohust, millele oli suurema kahju tekitamiseks lisatud metalli- ja klaasitükke. Püssirohi pandi plahvatama süütenööri abil, mis süttis miinile astumisel.

Maamiinidele on paar lehekülge oma kindlusrajatiste ehitamise juhendites pühendanud ka kuulus Prantsuse sõjaväearhitekt ja -insener Sebastien LePrestre de Vauban, kes soovitas maa sisse kaevatud puiduga vooderdatud, püssirohu ja kartetšiga täidetud ja sütikuga varustatud torusid kasutada kindlustuste kaitsmiseks. Ründajate lähenedes süüdati kindla nurga all ründajate poole suunatud torudes sütikud ja külvati tulijad metallivihmaga üle. Siiski osutusid vaid püssirohtu sisaldavad miinid niiskuse suhtes liiga tundlikuks ja kippusid vajalikul hetkel alt vedama.

Esimene moodne mehhaanilise sütikuga jalaväevastane miin võeti kasutusele Ameerika kodusõjas, kui Konföderatsiooni brigaadikindrali Gabriel J. Rainsi kasutas neid 1862. aastal Yorktowni lahingus. Neid niinimetatud maismaa torpeedosid oli sõja lõpuks kokku valmistatud umbes 2000 tükki.

Kõige suurema arengu on aga läbi teinud miinisütikud. Endiste mehaaniliste sütikute asemel on tänapäeval kasutusel enamasti elektroonilised. On jõutud nii kaugele, et moodne sütik reageerib näiteks välise magnetvälja muutustele, pinnase võnkumisele, helile või soojusallikale.

20. sajandil tõusid töökindlate nüüdisaegsete maamiinide loomise esirinda keiserliku Saksamaa insenerid. Aastaks 1912 olid nad kopeerinud ja üle võtnud peaaegu kõik seni teadaolevad võimalused erinevate miinide valmistamiseks. Ainus tehniline uuendus, millega inglased Esimese maailmasõja jooksul sakslastest ette jõudsid, oli lõhkemisel mürkgaase laiali paiskav miin.

Pärast Esimest maailmasõda toimus erineva otstarbega miinide konstrueerimises plahvatuslik areng. Ka olid ju lahinguväljale jõudnud tankid, mille vastu hakati kohe vastumürki nuputama ja maamiinid sobisid selleks suurepäraselt.

Kui algselt puudus vajadus miine liigitada, siis tänapäeval on isegi kõige tagasihoidlikumate andmete põhjal üle 600 erineva miini, mille liigitamisel lähtutakse kas miini ehitusest, otstarbest või mõnest muust tunnusest, näiteks on jalaväe-, tanki-, püünis-, peibutus-, dessanditõrje-, suund- ja õhutõrjemiine ja nii edasi.

Uute võimsamate lõhkeainete leiutamine on järjepidevalt vähendanud jalaväemiinide lõhkelaengu massi. Näiteks Nõukogude armee miinides oli kuni 1970. aastateni 200 g trotüüli, kuid järgmise põlvkonna kumulatiivnõoga USA miinides piisas sama suure kahju tegemiseks juba vaid 10–30 grammist tetrüülist.

Miinide saab lisaks nende otstarbele liigitada paigaldamisviisi alusel. Tänapäeval ei looda miinivälju ainult traditsioonilisel moel käsitsi või miinilaotajate abiga, vaid üha enam arenevad kaugmineerimissüsteemid, näiteks saab raskerelva lahingukomplektis lõhkelaengu ja šrapnellelemendid asendada miinidega, lasu sooritamise järgselt puruneb mürsu ümbris õhus distantssütikuga plahvatama pandud väikesest lõhkelaengust ja miinid katavad laiali lennates korraga suure maa-ala. Miiniväljade kiireks rajamiseks sobivad ka peaaegu kõik õhukid, kes vajalikus kohas heidavad alla miinidega täidetud konteinerid, mis ettenähtud kõrgusel oma sisu vallandavad, külvates miinidega üle hiiglaslikke alasid.

Samas paigaldavad ka kaugmineerimissüsteemid tavaliselt jalaväe- ja tankivastaseid miine, nii et selliste süsteemide kasutamise puhul võime samuti jääda klassikalise miiniliigituse juurde.

Sakslaste kurikuulus S-miin

Kui rääkida läbi ajaloo kuulsamatest miinidest, peab kindlasti välja tooma Saksamaal 1930. aastatel jalaväe vastu välja töötatud S-miini ehk Schrapnellmine, millele Ameerika sõdurid andsid hellitusnime Bouncing Betty.

Sakslastele sai kiiresti selgeks, et hävitusraadiuse suurendamiseks ei tule miin plahvatama panna maapinnal, vaid õhus. Nii loodigi nn hüppav miin, mis pärast aktiveerumist tõusis püssirohulaengu jõul maapinnast 90 sentimeetri kõrgusele, plahvatas ja täitis ümbruskonna kildude ja teraskuulidega.

Sakslased kasutasid S-miini laialdaselt Teise maailmasõja ajal. Miini kaks modifikatsiooni SMi-35 ja SMi-44 said nime oma tootmisse mineku aasta järgi ja olid omavahel peaaegu identsed. Selliseid miine toodeti kokku peaaegu kaks miljonit ja need etendasid olulist rolli Natsi-Saksamaa kaitseplaanides. Näiteks Normandia ranniku kaitset juhtima toodud nimekas Saksa kindral Erwin Rommel käskis kaitsetsooni S-miine „külvata tihedalt nagu muruseemet“.

S-miin on umbes 4 kg kaaluv 13 cm kõrgune ja 10 cm läbimõõduga terasest silinder, mille kaal sõltus sellest, kas kasutati kergemat pulbrilist või raskemat valatud trotüüli, mis omakorda oli ümbritsetud teraskuulide ja -kildudega. Terasvarras miini keskel hoidis peasütikut, kus asus päästikandur. Paiskelaenguna kasutati musta püssirohtu, mille süütas rõhuandurina toimiv süütekapsel. Kapsel käivitas miini, kui sellele avaldatud rõhk ületas 7 kg. See välistas miini initsineerimise looduslike põhjuste tõttu. Kolm üksteise järel käivituvat viitsütikut hoidsid miini paari sekundi jooksul lõhkemast, nii saavutaski S-miin hävingu külvamiseks vajaliku kõrguse. Saksa dokumentide järgi oli miini tapmisala 20 meetrit ja kaotusi põhjustas see veel kuni 100 meetri raadiuses.

Prantsuse sõdurid tegid S-miinidega esmakordselt tutvust septembri alguses 1939 Saarimaal nn kummalise sõja ajal. Sakslaste leiutis sundis prantslased tagasi tõmbuma, kinnitas miini efektiivsust ja tõi talle prantslaste suu kaudu hüüdnime vaikne sõdur.

S-miinil oli liitlaste vägedele suur psühholoogiline mõju, kuna miiniplahvatus pigem sandistas kui tappis oma ohvrid. Lisaks oli sakslastel komme paigaldada jalaväemiine tankitõrjemiinide ümbrusesse – kui tankitõrjemiin mõne sõiduki rivist välja lõi, jäid selles olevad sõdurid seniks lõksu, kuni keegi neid päästma tuli. Ameeriklased puutusid S-miinidega kokku juba Itaalias, kuhu Saksamaa 10. armee oli neid liitlaste dessandi vastu valmistudes paigutanud üle 23 000.

Kuigi S-miinide tootmine pärast Teist maailmasõda lõppes, hakkas erinevate riikide relvastuses välja ilmuma selle otseseid koopiaid. Sakslaste miiniväljad Lääne-Euroopas suudeti ameeriklaste insenerikorpuse eestvedamisel edukalt likvideerida ja operatsiooni edule aitas kõvasti kaasa sakslaste tava oma miiniväljad täpselt kaardistada.

Kuna S-miine valmistati peamiselt metallist, oli neid kerge metallidetektoriga avastada. Avastatud miini sai kahjutuks teha üsna lihtsalt – rõhuanduri auku tuli splint või selle puudumisel kas või õmblusnõel tagasi torgata, miin ettevaatlikult välja kaevata ja andur ära kruvida. Miini täiesti ohutuks tegemiseks pääses kolme korgi kaudu detonaatorite juurde miini sees. Korgid tuli lahti kruvida ja detonaatorid eemaldada.

Claymore ja teised suundmiinid

Kuigi hüppav miin osutus hirmsaks relvaks, ei olnud isegi see alati piisavalt efektiivne. Näiteks metsateel lähenevate vastaste hävitamine oleks tunduvalt tõhusam, kui miinikillud lendaksid kõik ühes suunas. Nii leiutatigi suundmiin, milles oleva kumulatiivlõhkelaengu plahvatamisel vabanev energia andis kildudele vajaliku kiirenduse. Tänapäeval ei kasutata suundmiine ainult jalaväe vastu, vaid ka kergsoomustatud lahingumasinate ja madallennuaparaatide hävitamiseks.

Üks tuntumaid suundmiine on ameeriklaste M18A1 Claymore, mille kergelt kaarjas plastist korpus sisaldab 680 g C4 lõhkeainet ja mis paiskab käivitumise korral endast 60-kraadise nurga all ettepoole 700 teraskuulist koosneva tapva pilve. Seda aastast 1952 tootma hakatud miini on Ameerika sõjaväelased kasutanud oma positsioonide kindlustamiseks näiteks öise rünnaku vastu nii Vietnamis, Kambodžas kui ka mujal. Praktilistest kaalutlustest lähtudes vähendati Claymore’i tapvat mõju algselt 250 meetrilt 100 meetrini. Claymore’i oli võimalik vastase lähenemise korral käivitada ka elektrijuhet pidi, kuid ameeriklaste sõnul juhtus tihti, et öösel lähenesid nende positsioonidele hääletult vietnami sapöörid, kes suundmiinid ümber pöörasid. Kui nüüd häire korral miinid juhtme kaudu käivitati, külvasid need hoopis ameeriklaste positsiooni kuulidega üle.

Huvitava detailina võib märkida, et kuigi suurem osa maamiine on Ottawa konventsiooniga keelatud, ei kuulu Claymore ja mitu teist suundmiini keelu alla.

Tankid said vastase, kes ei taganenud

Isegi treenitud ja tankitõrjerelvastusega varustatud võitlejad võivad tankide ees psühholoogiliselt murduda, kuid spetsiaalselt soomukite vastu loodud miinid ei taganenud kunagi, osutudes väga tõhusateks ja odavateks kaitsevahenditeks.

Esimese maailmasõjas lahinguväljale veerenud kohmakate tankide vastu kasutati sama algelisi miine, mis tihti olid vaid sütikuga varustatud suurtükimürsud või lõhkeainet täis puukastid, mis maasse kaevati ja mille käivitas lihtne mehhaaniline rõhuandur.

Kahe maailmasõja vahel jätkasid nii Nõukogude kui ka Saksa insenerid uut tüüpi tankitõrjemiinide väljatöötamist. Sakslaste taldrikut meenutav Tellermine sisaldas 5,5 kg trotüüli ja suutis hävitada või liikumisvõimetuks muuta kõik tolleaegsed soomusmasinad. Miini käivitas rõhuandur juhul, kui sellele avaldati rohkem kui 90 kg raskust survet.

Kuna Teise maailmasõja ajal oli kasutusel üsna nõrgalt soomustatud põhjaga tankid, piisas nende rivist väljaviimiseks ja tankimeeskonna hävitamiseks roomikumiinidest. Uue põlvkonna tankide vastu enam roomikumiini lõhkelaengust ei piisanud ja kasutusele võeti spetsiaalsed tankipõhjamiinid, mida eristas roomikumiinist spetsiaalse ehitusega sütik. Selline kumulatiivlohuga miin jäi tanki roomikute vahele ja tank sõitis miini sütikuvarda pikenduse otsa. Tank jõudis nii palju edasi liikuda, et miin plahvatas täpselt masina all keskel ja kumulatiivlaeng tungis läbi tanki põhja, hävitades selle meeskonna. Algul sai selliseid tankipõhjamiine paigaldada vaid käsitsi, uuemat tüüpi põhjamiini paigaldatakse juba miinilaotajaga.

Järgmine kuratlik leiutis oli tankiküljemiin, mis läbistas küljelt tabades soomusmasina korpuse. Kui vanemat tüüpi küljemiini aktiveeris see, kui soomuk risti üle tee tõmmatud tõmbetraadi purustas, siis moodsad küljemiinid käivituvad tanki soojuslainest, pinnasevõnkumisest, magnetvälja muutumisest või siis kõigi nende ühismõju tulemusena.

Kuna tanki veermiku ja torni kaitseks mõeldi pidevalt välja uusi abinõusid, näiteks hakati valmistama mitmekihilist komposiit- ja aktiivsoomust, paigaldati roomikute ees veerevaid miinikahjustustajaid miinirull/miiniader? (uurin veel.IJ), tugevdati põhja ja muudeti soomuse kaldenurka, töötati tankide hävitamiseks välja uudne miin – tankilaemiin ehk katusemiin, mis tabab tanki või soomukit ülevalt. Selline miin kontrollib umbes 100-meetrise raadiusega maa-ala ja tema mällu on salvestatud kõik vajalikud andmed sihtmärgi kohta – siluett, põhimõõtmed ja muud sihtmärgi identifitseerimiseks vajalikud andmed. Kui miini kontrollalasse siseneb tema mällu salvestatud andmetega ühtiv objekt, tulistab miin välja lõhkekeha, mis sihtmärgi kohal pahvatades suunab kumulatiivjoa määratud nurga all ülalt tanki torni laele.

Miinide kasutamise moraalne aspekt

Sõjalisest seisukohast on maamiin väga tõhus ja odav kaitserelv. 1990. aastatel enimmüüdud Hiina tankitõrjemiin Tüüp 72 maksis vaid kolm dollarit ja kuulus USA jalaväemiin M18A Claymore 27 dollarit tükk.

Tänapäeval on võimalik paigaldada miinitõkkeid mitte ainult vastase pealetungivate jõudude ette, vaid mineerida maastikku ka taktikalises ja operatsioonialasügavuses. Nii saab vastaspoole soomuskolonnide liikumist pidurdada ainuüksi sellega, et vastane teab – sinu käsutuses on miinid, millest tuleb leida möödapääsuteed või puhastada miiniväljadesse läbipääsud.

Maamiine hinnatakse kõrgelt riigipiiride kaitsel, et tagada nendega piirivööndite puutumatus ja riigi territoriaalne terviklikkus. See ongi põhjus, miks maamiinide keelustamise vastu on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, pika ühise piiriga Venemaa ja Hiina, samuti Soome, kellel on Venemaaga 1326 km ühist riigipiiri. Iisraeli seisukoht on, et igal riigil peaks olema õigus paigaldada maamiine ainult oma territooriumile, USA aga sooviks jätkata maamiinide kasutamist Põhja- ja Lõuna-Koread eraldavas tsoonis. Selline arvamuste paljusus asetab üldise maamiinide keelustamise lepingu sõlmimise küsimärgi alla.

Samuti ootab ladudes üle 100 miljoni maamiini ja kõva lobitööd tegevad miinitootjad valmistavad igal aastal juurde 5 kuni 10 miljonit uut miini. Laialt levinud praktika on, et miinidel asendatakse vaid vananenud sütik uut tüüpi ohutuma sütikuga ja hiilitakse sedasi karmistunud müügipiirangutest mööda.

Humanistlikust seisukohast on tegu keerulise olukorraga, sest lõhkekehade paigaldajaid tavaliselt ei huvita, mis saab lõhkemata jäänud miinidest lahingutegevuse lõppemise järel. Vaid pioneeride maha pandud miiniväljad on üldjuhul korralikult kaardistatud, kuid lisaks pioneeridele paigaldavad miine ka väga paljud teised sõjaväelased või paramilitaarsete üksuste liikmed. Tuleb ette juhuseid, et kaduma lähevad ka kaardistatud miiniväljade andmed. Rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul on inimesi ohustavaid maamiine praegu 68 riigis ja igal aastal hukkub või saab miiniplahvatustes vigastada rohkem kui 25 000 kõrvalist isikut. Kõige rohkem on süütute ohvrite hulgas lapsi.

Demineerimine on väga kulukas, aeganõudev ja ohtlik töö. Näiteks 1991. aastal hukkus Kuveidi maamiinidest puhastamise käigus 84 inimest ja kokku oli Iraak paigaldanud Kuveiti seitse miljonit maamiini! Peamine põhjus, miks miinid hävitamata jäävad, ongi rahapuudus. Keskmiselt kulub iga miini kahjutuks tegemiseks ja hävitamiseks 200–300 $, see teeb kogu maailma miiniväljade kahjutuks tegemiseks kosmilise summa, sest ainuüksi Afganistani puhul oleks see ümmarguselt 15 miljardit dollarit. Nii muudavadki omavahel tihedalt põimunud riiklikud julgeolekuküsimused, majanduslikud huvid, humanism ja rahastamisprobleemid lahenduse leidmise miinidest loobumise küsimuses väga keeruliseks.

Ühena vähestest positiivsetest arengutest miinide konstrueerimisel võib välja tuua selle, et üha enam levib nn tarkade miinide tootmine. Uue põlvkonna miinid on suutelised avastama, eristama ja hävitama neist eemal asuvaid sihtmärke. Kui modernse miini kasutamisperiood on lõppenud, lülitub ta välja või hävitab ennast ise. Samas on selliste ultramoodsate miinide avastamine muutunud väga raskeks ja nende kahjutukstegemine ja transportimine on miini käivitatud olekus peaaegu võimatu.

Selline ongi lühidalt aastasadu väldanud teekond püssirohuga täidetud potist kõrgtehnoloogilise surmarelvani, mille kasutamise eetilisuse üle jätkuvad tulised vaidlused.

------------------------------
Kasutatud kirjandus:

  • Maamiinid. Progresstek. Koostanud Karl Paks. Tallinn, 1999.
  • Lõhkeained, pürotehnilised- ja süütesegud. Progresstek. Koostanud Karl Paks. Tallinn 2000.