Meile vajalik löögirusikas: NATO kiirreageerijad kui 21. sajandi paratamatus

 (19)
NATO väliõppus Poolas Steadfast Jazz, aastal 2013
NATO väliõppus Poolas Steadfast Jazz, aastal 2013Foto: Rauno Volmar

21. sajandit on iseloomustatud kui kiiruse sajandit – kiired on nii autod, lennukid, infovahetus kui ka kriiside tekkimine. Sellest tulenevalt on moodi läinud ka kõikvõimalikud kiire reageerimisajaga sihtüksused, millest tähtsaim kindlasti on NATO kiirreageerimisüksus NRF.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2015

Kuigi Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ehk NATO on organisatsioonina üpriski soliidsesse ikka jõudnud ja tähistas tänavu 4. aprillil oma 66. sünnipäeva, võib NATO reageerimisvägi (NATO Responce Force ehk NRF) 21. novembril oma tordilt leida vaid teismelisele sobilikud kolmteist küünalt: nimelt pandi NRF-ile alus 2002. aasta NATO tippkohtumisel Prahas, kus muuhulgas otsustati liitumiskõnelustele Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia kõrval kutsuda ka Eesti.

11. september 2001 ja NRF

21. sajand oli alanud maruliselt ning nagu seisis tippkohtumise ühisavalduses, nõudis 2001. aasta 11. september alliansilt uut meetmete paketti ohtudega toime tulemiseks. Nii pidi NATO, vastavalt Prahas otsustatule, olema edaspidi võimeline toime tulema vastasega, kes kasutab oma eesmärkide saavutamiseks massihävitusrelvi või terroriakte.

Selleks, et kõike seda teha, otsustati luua tehnoloogiliselt arenenud paindlikest, jätkusuutlikest ja koostöövõimelistest maa-, mere- ja õhuväe üksustest koosnev kiirreageerimise sihtjõud, mis on võimeline kiiresti suunduma sinna, kuhu NATO kõrgeim organ ehk Põhja-Atlandi Nõukogu neid lähetab. Vastavalt otsustatule pidi uus rahvusvaheline kaitse-eesmärgil kokku kutsutud löögirusikas esialgse lahinguvõime saavutama hiljemalt 2004. aasta oktoobriks, 2006. aasta oktoobriks pidi NATO reageerimisvägi olema võimeline vajadusel vastasele näitama kogu oma potentsiaali.

NRF-i kontseptsioon kiideti heaks 2003. aasta Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumisel ning 13. oktoobril teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Rumeeniasse kogunenud kaitseministritele, et NRF on oma esialgse lahinguvõime saavutanud. „NATO-l ei ole tulevikus enam külmale sõjale iseloomulikke massiivseid väeüksusi, vaid võimekaid ja väledaid vägesid, mis on võimelised astuma vastu 21. sajandile omastele ohtudele,“ ütles NATO ühendvägede ülemjuhataja kindral James L. Jones 15. oktoobril 2003 Brüsselis korraldatud NRF-i loomisele pühendatud tseremoonial. NRF-i rotatsiooni pikkuseks määrati kuus kuud, selle järel võttis vastutuse üle juba uus NATO liikmesriikidest moodustatud reageerimisvägi. Soovi korral võisid kaasa lüüa ka liikmestaatuseta koostööpartnerid, kelle parimad näited on meist põhjas asuvad Soome ja Rootsi.

Esimesed õppused ja Pakistani proovikivi

2003. aasta 20. novembril kogunesid esimese NRF-i rotatsiooni 11 liikmesriigi üksused Türki Doganbeysse, et esimest korda ajaloos harjutada koos NRF-i kohaloleku (sealhulgas merealase) näitamist, tsiviilelanike evakueerimist, terrorismivastast võitlust ning embargoalaseid operatsioone. Pea aasta hiljem, 30. septembril 2004, algas Itaalias Sardiinias õppus Destined Glory, millest võttis osa 10 500 sõjaväelast Belgiast, Kanadast, Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast, Hollandist, Hispaaniast, Türgist, Ühendkuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest. 16. oktoobrini kestnud õppusest võttis osa 50 laeva ja 50 lennukit. Kuigi põhiliselt amfiiboperatsioonidele keskendunud õppus ei hõlmanud vaid NRF-i üksusi, nimetas NATO Destined Gloryt ikkagi NRF-i võimekust demonstreerivaks suureks õppuseks.

Loe veel

2005. aasta 29. septembril algas Türreeni merel kahenädalane mereõppus Destined Glory (teise nimega Loyal Midas), sellest võttis osa 8500 sõjaväelast ning 37 laeva ja 57 lennukit kümnest NATO liikmesriigist. Õppuse eesmärk oli testida 2006. aasta NRF-i rotatsiooni mereväekomponendi valmisolekut. Õppuse põhirõhk oli seatud ootamatute sündmuste lahendamisele – nimelt polnud õppusel tavapärast stsenaariumi ning osalevate üksuste ülem pidi reageerima talle ettemängitud ootamatustele. Tulenevalt kiirreageerimisväeüksuse iseloomust on halbadele üllatustele reageerimine ka tegelikult ju see, mida NRF-ilt oodatakse – nii pidid sama aasta 11. oktoobris NATO kiirreageerijad suunduma Pakistani, kus kolm päeva varem toimunud maavärinas oli hukkunud 80 000 inimest ning kolm miljonit inimest olid jäänud kodu ning toiduta. 1. veebruarini kestnud missiooni käigus toimetati Saksamaa ja Türgi õhusildade kaudu Pakistani pea 3500 tonni varustust: kriisipiirkonda viidi 18 000 telki, 505 000 tekki, 17 000 ahju ja radiaatorit, enam kui 31 500 madratsit, 48 900 magamiskotti ning tonne meditsiinitarbeid.

NATO välihospidalides raviti pea 5000 patsienti ning viidi läbi 160 suuremat operatsiooni. Mobiilsed meditsiiniüksused andsid kaugemates mägikülades abi 3424 patsiendile. Suuremates linnades nagu Arja ja Bagh parandasid NATO pioneerid pea 60 kilomeetrit teid ning toimetasid piirkonnast minema 41 500 kuupmeetrit rususid, luues niimoodi tingimused humanitaarabi saabumiseks. Samuti rajasid pioneerid koole ning jagasid kohalikele 267 kuupmeetrit joogivett ning lõid püsiva, kuni 8400 inimest päevas teenindava veesüsteemi. Kuna saabumas oli talv, aidati Pakistani armeel operatsiooni Winter Race raames mägedes elavatele kohalikele rajada 110 mitmefunktsioonilist varjupaika ning evakueeriti helikopteritega mägedest üle 7650 katastroofiohvri. Helikopterite teenindamiseks loodi vajalik tankimisala Abbottabadi.

Pakistani missioon andis NRF-ile võimaluse näidata oma kiiret reageerimisvõimet: 8. oktoobril toimus Pakistanis saatuslik maavärin, abipalve NATO vägedele saatis Pakistani valitsus 10. oktoobril. 11. oktoobril sai operatsioon NATO peakorterist rohelise tule ning esimesed tonnid abi laaditi Pakistanis maha juba 14. oktoobril. 19. oktoobril loodi lisaks Saksamaa õhusillale teine õhusild Türgist Incirlikust. Sealt viidi ohvriteni hulgaliselt ÜRO läkitatud telke, tekke ja ahjusid. 21. oktoobril saabusid Pakistani NRF-i pioneerid ja meedikud. 29. oktoobril 2005 jõudsid kohale ka kõrgema kategooria meedikud, kellel tuli kohe asuda tegelema päevas sadade abivajajatega. Pooleteistkümne nädala pärast (9. novembril) avas NATO 60-kohalise välihaigla, millel oli ka kirurgivõimekus. Samal päeval alustasid NATO helikopterid varustuslende mägiküladesse.

Pakistanis tegutsenud maaväe kontingendi moodustasid pioneerid Hispaaniast, Ühendkuningriigist, Poolast ja Itaaliast ning meedikud Hollandist, Tšehhist, Prantsusmaalt, Portugalist ja Ühendkuningriigist; eelmainitutele lisandus neli veepuhastusmeeskonda (üks Hispaaniast ja kolm Leedust) ning kaks tsiviil-sõjalise koostöö meeskonda Sloveeniast ja Prantsusmaalt. Õhutoetuse operatsiooni viis läbi peamiselt Prantsuse õhuvägi, selle koosseisus tegutsesid ka Saksamaalt saadetud sõjaväekopterid ning Luksemburgi päästekopter koos meeskonnaga. NRF saatis Pakistani kokku 1000 pioneeri ja 200 meedikut, neist viimased lahkusid operatsiooni lõppedes 1. veebruaril 2006.

Lõpueksam Lääne-Aafrika rannikul

2006. aasta suveks oli NRF-i isikkoosseis 2004. aasta 17 000-lt tõusnud 25 000-ni ning ees seisis otsustav lõpueksam, see kandis nime Steadfast Jaguar ning leidis aset 2006. aasta 15.–28. juunil Lääne-Aafrika rannikul Cabo Verde saartel. Esimest korda testiti küpseks saanud NRF-i maa-, mere- ja õhukomponendi koostööd. Õppusest võttis osa 7000 sõjaväelast kõigist NATO liikmesriikidest, eestlased saatsid Lääne-Aafrika rannikule oma staabielemendi. Õppuse stsenaariumi kohaselt oli ühel saarestiku saartest aktiveerunud vulkaan, mille tõttu sattus ohtu 900 saarel elava inimese elu. Seega pidid kiirreageerijad muuhulgas läbi viima ka evakuatsiooni ning harjutama saarele maabumist.

NATO Euroopa vägede toonane ülemjuhataja kindral James L. Jones tõstis õppuse osas esile tõsiasja, et nii maal, õhus kui ka merel tegutsevad üksused allusid kogu operatsiooni vältel ühele ülemale. „See on täielikult erinev NATO külma sõja aegsest teguviisist, kus mere-, õhu- ja maaväed tegutsesid teistest eraldi ja pooleldi iseseisvalt,“ ütles Jones õppuse pressikonverentsil. NRF kuulutati täielikult lahinguvõimeliseks sama aasta Riia tippkohtumisel 29. novembril. „Kiiresti tekkivate kriiside lahendamisel on NRF-il kanda eluline roll. NATO reageerimisvägi ei tähenda kvaliteedi kasvu ainult mitte NATO, vaid ka Euroopa Liidu, ÜRO ja rahvuslike eesmärkide seisukohalt vaadates,“ seisab Riia peakohtumise ühisavalduses.

NRF harjutab Eesti kaitsmist

2013. aasta 2. novembril algas Balti riikides ja Poolas NATO suur õppus Steadfast Jazz, millest võtsid osa kõik 28 liikmesriiki ning kolm alliansi koostööpartnerit – Soome, Rootsi ja Ukraina. Õppusel olid esindatud kõik NRF-i komponendid: lisaks maa-, mere- ja õhuväele olid kaasatud ka erioperatsioonide komponent ning staabielement. Õppus oli 2014. aasta NRF-i rotatsiooni väljaõppe kulminatsioon ning hõlmas kokku 6000 sõjaväelast, kellest 3000 osales staabiõppusel ning teine 3000 taktikalisel õppusel maastikul, merel ning õhus. Õppuse juhtstaap asus Lätis Ādažis, taktikaline osa viidi läbi Poolas, kus Eestit esindasid Scoutspataljoni jalaväekompanii ja Kaitseliidu miinipildujarühm. Taktikalistest üksustest osales Eestist veel mereväe miinijahtija Admiral Cowan.

Eesti jaoks oli tegu kindlasti väga olulise õppusega: lisaks sellele, et eestlased panustasid korralikult Steadfast Jazzi, harjutati Balti riikides ja Poolas Eesti kaitsmist. Nimelt oli stsenaariumi kohaselt Eestit kui NATO riiki rünnanud agressiivne naaber Botnia, käivitades niimoodi NATO aluslepingu artikkel viie ning tuues meie kodumaa pinnale NATO kiirreageerimisväe. Lisaks sellele, et õppus oli järjekordse NRF-i rotatsiooni lõpueksam, hõigati selle käigus välja oluline sõnum NATO edasisest arengust: pärast Afganistani missiooni lõppemist pööratakse oma pilgud NRF-i poole ning keskendutakse alliansi liikmesriikide kaitsmisele. Kindlasti oli sellise sõnumi edastamiseks aeg küps, kuna sama aasta septembris toimus Vene Föderatsiooni ja Valgevene pea 13 000 sõjaväelast, 350 soomukit ning 50 lennukit ja helikopterit hõlmanud õppus Zapad-2013 ning järgmisel aastal ootas maailma ees juba Krimmi annekteerimine ning sõjategevuse algus Ukrainas.

Krimmi sündmused muudavad taas kõike

Nii, nagu muutsid 2001. aasta sündmused arusaama NATO eesmärgist, pani ka Krimmi annekteerimine NATO otsustajad muutustele mõtlema. 2014. aasta 15. septembril Walesis toimunud tippkohtumisel ütles alliansi toonane peasekretär Anders Fogh Rasmussen, et liitlased seisavad silmitsi katsumustega, mis on varasemast veelgi ettearvamatumad, vihjates nii Venemaa agressioonile Ukrainas, islamiäärmuslaste tegevusele Lähis-Idas kui ka ebastabiilsusele Põhja-Aafrikas. Lisaks vajadusele pöörata enam tähelepanu NATO Ida-Euroopa liikmesriikide kaitsmisele, lepiti kohtumisel kokku ka kiirreageerimisväeüksuse rajamises olemasoleva NRF-i sees. Veelgi kiiremate kiirreageerijate üksust otsustati nimetada Very High Readiness Joint Task Force’iks (VJTF) ehk siis eesti keeli väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud. Sihtjõu olemus sai selgemaks 5. veebruaril 2015, mil NATO kaitseministrid teatasid, et VJTF on rahvusvaheline kuni viiest maaväe pataljonist koosnev brigaad ning et sinna kuuluvale 5000 maaväelasele annavad oma toe (sarnaselt NRF-iga) nii õhu- ja mereväelased kui ka erioperatsioonide üksused. Rahvusvaheline brigaad peab olema võimeline kriisipiirkonda saabuma enne kriisi lahvatamist esimeste ohuennete ilmnemisel, mõni VJTF-i komponent peab olema võimeline piirkonda liikuma kahe päeva jooksul käsu saamisest. VJTF-i liiderriigid on järgnevatel aastatel rotatsiooni korras Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik.

Kuna VJTF-i loomine peaks lõpule jõudma 2016. aasta alguses, teatasid NATO välisministrid 2. detsembril 2014. aasta nn sisemise odaotsa loomisest, mis seni VJTF-i ülesandeid täidab ning NATO kohaoleku Ida-Euroopas kindlustab. Odaotsa moodustavad Saksamaa, Holland ning Norra.

2016. aasta NRF-i suurejooneline lõpueksam

2016. aasta NRF-i rotatsiooni, kuhu Balti riigid panustavad ühise jalaväepataljoniga, lõpueksam on 28. septembril algav ja 6. novembril lõppev suur õppus Trident Juncture 2015. Õppus toimub mitmes asukohas – kuni 25 000 alliansi sõdurit panevad oma oskused proovile nii Hispaanias, Itaalias kui ka Portugalis. Õppusel testitakse ka uue kiirreageerimisbrigaadi valmisolekut, mis peab kriisipiirkonda suunduma juba 48 tunni jooksul.

Õppus keskendub uutele proovikividele nagu küberkaitse ning võtab arvesse viimase 20 aastaga missioonidel Afganistanis, Kosovos ning mujal õpitut. Lisaks maa-, õhu- ja mereväele võtavad õppusest osa erioperatsioonide üksused ning erinevad sõjaväeluure komponendid.

Mis on NRF?

NATO reageerimisvägi ehk NRF on kõrges valmisolekus olev tehnoloogiliselt hästivarustatud rahvusvaheline maa-, õhu-, mere- ja eriväe komponentidest koosnev sihtüksus, mis on valmis lühikese ajaga siirduma mistahes kriisipiirkonda.

Kui suur on NRF?

NRF-is võib maksimaalselt olla 40 000 sõjaväelast, selle sees on alates 2016. aastast ka 5000-liikmeline väga kõrges valmisolekus VJTF.

Mis on VJTF-i reageerimisaeg?

VJTF peab olema võimeline kriisipiirkonda siirduma 48 tunni jooksul.

Kui kaua kestab NRF-i rotatsioon?

Algselt pidid rotatsiooni korras NRF-i kuuluvad liikmesriigid oma kontingendi valmisoleku kindlustama kuueks kuuks, kuid alates 2012. aastast pikendati perioodi kalendriaastale (1. jaanuar kuni 31. detsember).

Mis on Eesti panus NRF-i?

Eesti on varem panustanud NRF-i koosseisu oma mereväe staabi- ja toetuslaevaga Admiral Pitka, miinijahtijate Admiral Cowani ja Sakala ning maaväe demineerimis- ja sõjaväepolitseiüksuste ning liikumise koordineerimise üksusega. 2010. aastal panustas Eesti koos teiste Balti riikidega NRF-14 koosseisu ühise jalaväepataljoniga, 2012. aastal andis Eesti NATO reageerimisväkke miinijahtija Sakala.

2013. aastal panustas Eesti NATO reageerimisväkke demineerimisüksuse, luureüksuse ja logistikutega (kokku kuni 20 kaitseväelast), järgmisel aastal oli Eesti panus NATO 1. alalise miinitõrjeeskaadri (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1, SNMCMG1) koosseisu üks miinijahtija koos 40 tegevväelasest koosneva laevameeskonnaga. 2015. aastal andis Eesti NRF-i koosseisus olevatesse alalistesse mereväeüksustesse ühe miinijahtija ja kuni 40 tegevväelasest koosneva laevameeskonna.

2016. aastal annavad kolm Balti riiki NATO käsutusse pataljonisuuruse üksuse (Balti pataljon ehk BALTPAT), sellest poole moodustab juhtriigi Eesti 1. jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Scoutspataljoni kaks mehhaniseeritud kompaniid. Balti pataljoni valmisolek algab 1. jaanuaril 2016 ja kestab 31. detsembrini 2016, viimane õppus enne siirdumist on 28. septembrist 6. novembrini Itaalias, Hispaanis ja Portugalis toimuv 25 000 NATO sõjaväelast hõlmav õppus Trident Juncture 2015.