Esimesed mehitamata lennukid, mis suutsid pärast ülesande täitmist baasi tagasi pöörduda, võeti kasutusele 1950-ndate lõpus, kuid päris esimesed droonid töötati välja juba Esimeses maailmasõjas.

1918. aastal ehitati lennuki leiutajana tuntud Orville Wrighti ja elektri-inseneri Charles F. Ketteringi juhtimisel USA relvajõudude salajase projekti raames valmis „iselendav õhutorpeedo“, mis sai tuntuks kui „Ketteringi putukas“.

„Putukas“ kujutas endast 4,5-meetrise tiivaulatusega ja 3,8 meetri pikkuse kerega biplaani, mille 240-kilosest massist kolmandiku moodustas 80-kilone pomm. Drooni liigutas nelja silindriga 40-hobujõuline Fordi mootor, mis võimaldas rünnata kuni 120 kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke – suurtükkide laskeulatusest kordades kaugemaid vaenlase kindlustusi.

Relva kasutamiseks tuli ilmaolude ja sihtmärgi suuna ning kauguse järgi välja arvutada, mitu pööret kulub mootoril päralejõudmiseks. Pärast kindlaksmääratud pöörete arvu kukkusid droonil tiivad küljest ära ja kere ühes pommiga sadas taevast alla.

„Putukaid“ valmistati umbes 45 tükki, aga enne kui need jõuti kasutusele võtta, sai sõda läbi.