Discovery News annab teada, et nood muumiad avastas 17. sajandist e.m.a. pärinevast Xiaohe matmispaigast, mida tuntakse ka nimetuse „Ojakalmistu nr 5“ all, juba 1934. aastal Rootsi arheoloog Folke Bergman. Matmispaiga asukoht Hiina Xinjiangi autonoomse regiooni (ehk siis uiguuride asuala Ida-Türkestani) kuivas, viljatus kõrbes vajus seejärel aga kiiresti unustusehõlma ning alles 2000. aastate alguses õnnestus Hiina teadlastel globaalse positsioneerimissüsteemi abiga ürgkalmistu täpne asukoht uuesti välja selgitada.

Pronksiaegsest matmispaigast leiti väljakaevamiste käigus umbes 200 muumiat. Muumiad, kellel olid ikka veel seljas riided, milles nad muiste kõrbepõue sängitati, olid maetud kummuli paatidesse ja kaetud lehmanahaga. Hauad olid kaunistatud suurte, nelja meetri kõrguste puittulpadega, mille lapikud servad olid võõbatud musta-punasekirjuks. New York Timesi teatel usuvad arheoloogid, et tulbad võisid endast kujutada eelkõige fallosesümboleid.

Muumiate kaelale ja rinnale olid kinnitatud ühe kuni kahe sentimeetrise läbimõõduga kollase juustu tükid. Ei muumiad ise ega ka nende juustud ei kõdunenud tänu matmispaigas valitsevatele keskkonnatingimustele. Teadusžurnaali Live Science osutusel aitasid kuiv õhk ja soolane pinnas nii muumiatel kui ka juustul tuhandeid aastaid hästi säilida.

Xinjiangist leitud juustu oli lihtne valmistada; selle koosseis annab mõista, et toonastel inimestel olid olemas elementaarsed teadmised kääritamiskunstist.

Maailma vanimat juustu kirjeldav uurimus ilmus 18. veebruaril ajakirjas Journal of Archaeological Science.

Teadlased viisid laboratooriumisse uurimiseks 13 kollase orgaanilise juustu proovi. Keemiline analüüs näitas, et Hiina loodepoolsete kõrbealade muistsed elanikud oskasid kasutada selliseid kasulikke mikroobe nagu Lactobacillus ja sugukonda Saccharomycetaceae kuuluvaid pärmseeni, mida pruugitakse nüüdisajalgi näiteks kefiiri hapendamiseks.

Ajalehe USA Today andmetel on arheoloogid varem leidnud Poolast juustuvalmistamisel kasutatud kurnade rohkem kui 7000 aasta vanuseid tükke ning Taanist savipotte, milles 5000 aasta eest võidi säilitada kas võid või juustu. Arheoloogid on aga ühel meelel, et Hiinast Taklamakani kõrbest leitud juust on tõenäoliselt seni vanim.