Maailma esimene mandritevaheline pommituslennuk — Convair B-36

 (15)
Convair B-36
Convair B-36Wikipedia

Maailma esimene mandritevaheline pommituslennuk šokeeris tolleaegseid asjatundjaid nii oma mõõtmete kui iseäraliku kujuga. B-36 erinevad variandid kandsid nii aatompomme, dessantväelasi kui teisi lennukeid.

B-36 projekteerimist alustati 1940. aasta lõpus, kui sõda Euroopas oli nii kaugele jõudnud, et Inglismaa vallutamine näis olevat üksnes aja küsimus. Pärast Suurbritannia langemist poleks liitlastele Euroopas enam ühtegi lennuvälja jäänud. Kuna ameeriklased kavatsesid sakslastega edasi sõdida, otsustati ehitada pommitaja, mis suudaks ilma tankimata üle Atlandi ookeani ja tagasi lennat, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi

Tulevase B-36 tehnilised nõuded avaldati aprillis 1941. Uus lennuk pidi 4,5tonnise pommikoormaga tõusma kuni 14 000 meetri kõrgusele, et rünnata kuni 9200 kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke. Tol ajal tundusid kõik need nõudmised tehniliselt võimatuina ja peagi nõustusid kindralid esitatud numbreid siit-sealt kärpima. Pärast seda jäi ainsana sõelale firma Consolidated Aircraft Corporation (Convair) projekt. Consolidated oli seni tootnud vesilennukeid ja tema ainsal pommitajal B-24 Liberator esines pidevalt tehnilisi probleeme. Samas olid tema projekti tehnilised andmed kõige paremad. Kui Inglismaa sõjaline olukord paranes, otsustati B-36 kasutada hoopis Jaapani vastu ning esimesed sada lennukit telliti juba enne esimese prototüübi valmimist.

Uue lennuki “äriideeks” oli kuus mootorit, mis monteeriti õhutakistuse vähendamiseks tiiva tagumise serva külge. Kõigi nende äramahutamiseks tuli tiibade ulatust suurendada 70 meetrini, mis jäi alla ainult miljonär Howard Hughesi vesilennukile Hercules. Tõsi küll, B-36 projekteerimise ajaks polnud ka Hercules veel valmis.

Tarkade Klubi värskes numbris:
• Miks tulnukad vaikivad?
• Kuidas testitakse lennukeid
• Värvifotode algusaeg
• Kas sool on ikka kahjulik?
• Teravsilm Hubble
• Välgud kosmose piirimail

Uue pommitaja prototüüp XB-36 startis Beryl A. Ericksoni juhtimisel 8. augustil 1946, kui sõda oli juba läbi. Katselendu jälgivad mehaanikud olid ühel meelel, et XB-36 kukub kohe alla, ning vaieldi üksnes selle üle, kas see toimub stardi või maandumise ajal. Need ennustused oleks ka peaaegu tõeks saanud, sest esimese lennu ajal puudusid veel ventilaatorid, mis mootoritele jahutamiseks vajalikku õhku imesid. Ka piloodikabiini polnud jõutud kliimaseadet monteerida, nii et juba stardi eel oli seal temperatuur 60 plusskraadi. Mootorite ülekuumenemise tõttu kestis kogu lend ainult 37 minutit.

Esialgu paistis, et B-36 karjäär lõpeb juba enne selle algust, sest otsene vajadus uue pommitaja järele puudus ning tolleks ajaks olid ilmunud ka esimesed reaktiivlennukid. Õnneks puhkes USA kongressis just sel ajal tüli selle üle, kas tulevikus peaksid tuumarelvi kandma maismaal või lennukikandjatel baseeruvad pommitajad. USA lennuvägi tuli selles vaidluses võitjaks, nii et laevastiku eelarvet kärbiti ja vabanenud summasid kasutati strateegilise lennuväe väljaarendamiseks. B-36 oli tol ajal endiselt ainuke strateegiline pommituslennuk, mis oleks suutnud aatompommiga Nõukogude Liidus asuvaid sihtmärke rünnata ning tagasi jõuda.

Tema lennulagi oli nii suur, et tolleaegsed reaktiivhävitajad poleks teda kätte saanud, ning ka ülejäänud õhukaitse vahenditest võis Peacemakeri (ehk rahutooja) hüüdnime saanud lennuk lihtsalt üle lennata. Samas esines tagurpidi monteeritud mootoritel sageli häireid ja veebruaris 1950 kukkus üks Mk. 4 tuumapommi kandev B-36 õppelennul Kanada kohal alla. Teine samasugune intsident juhtus mais 1957 New Mexico osariigis, kusjuures seekord oli pardal juba vesinikupomm Mk. 17.

B-36 esimestel seeriatel olid 28 silindriga propellermootorid, mille töömaht oli kuni 71,5 liitrit. Alates variandist B-36D lisati tiivaotstesse veel neli reaktiivmootorit, nii et mootorite koguarv kasvas kümneni. Eksperimendi korras katsetati Peacemakerit luurelennuki Republic F-84F kandjana, kusjuures F-84F paiknes osaliselt kandelennuki pommiruumis. Teise sama tüüpi eksperimendi käigus kinnitati üks F-84 kummagi tiiva otsa. Variant XC-99 oli ette nähtud kuni 400 dessantväelase transpordiks ja NB-36H kasutati 1000 hj tuumareaktori katsetusteks.

Kokku jõuti toota 385 B-36, millest viimased võeti relvastusest maha veebruaris 1959. Ühe lennuki keskmiseks hinnaks kujunes 3,7 miljonit dollarit. Tänapäeval on alles ainult neli seda tüüpi lennukit; kõik asuvad USA lennundusmuuseumides.

B-36J tehnilised andmed:

Tiivaulatus: 70,1 m
Pikkus: 49,4 m
Kõrgus: 14,22 m
Stardimass: 185 980 kg
Mootorid: kuus tähtmootorit Pratt&Whitney R-4360-53 Wasp Major (6 x 3800 hj) ja neli turboreaktiivmootorit General Electric J47 (4 x 23 kN)
Suurim kiirus: 685 km/h
Patrullkiirus: 380 km/h
Lennulagi: 15 200 m
Lennukaugus: kuni 10 940 km
Meeskond: 9 inimest
Relvastus: kaks automaatkahurit M24A1 (20 mm, 500 mürsku), kuni 39 000 kg pomme