M777 – võimsa tulejõuga ülikerge haubits

 (9)
M777 – võimsa tulejõuga ülikerge haubits
M777 Chinooki küüdisFoto: Royal Canadian Air Force

M777 on kaasaegne kergsulamitest valmistatud 155-millimeetrine 39-kaliibrine järelveetav suurtükk, mis on kasutusel Ameerika Ühendriikide, Kanada, Austraalia, Saudi Araabia ja India relvajõududes.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Enim on haubitsat USA-s, kus see võeti relvastusse 2005. aastal ning mis vahetas välja varem kasutatud M198-d. Relvasüsteemi tootjafirma, BAE Systems, on praeguseks valmistanud üle 1000 eksemplari, millest on 13 kasutusaasta jooksul lastud kokku üle 360 000 mürsu.

M777 maksimaalne laskekaugus tavalise laskemoonaga on 24 kilomeetrit, erilaskemoonaga 30 kilomeetrit ning sellest on võimalik lasta NATO standardile vastavat 155-millimeetrist laskemoona, sealhulgas ka täppislaskemoona (näiteks Excalibur, BONUS). Relva laskesektor on 800 tuhandikku (45 kraadi) ning sellest on võimalik tulistada nii madala kui ka kõrge trajektooriga (minimaalne tõstenurk on -43, maksimaalne 1274 tuhandikku).

Seotud lood:

M777 ametlik tehniline laskekiirus on neli lasku minutis kahe minuti jooksul ning pidevat tuld lastes kaks lasku minutis, kuid reaalselt on meeskonnad võimelised laskma kiirusega vähemalt viis lasku minutis. Relvaga on võimalik avada tuli kiiresti ja täpselt. Eesti tingimustes tõestas seda USA 2. ratsaväerügemendi M777 rühm 2016. aastal, kui osaleti koos 2. jalaväebrigaadi reserv-suurtükiväepataljoniga Kevadtormi laskeharjutusel.

M777 on veetavate suurtükkide hulgas omaette klassist, kuna on üle kahe korra kergem kui teised enamkasutatavad 152- ja 155-millimeetrised süsteemid: olenevalt konfiguratsioonist on relva mass 3700 kuni 4200 kilogrammi (võrdluseks: Eesti kaitseväes kasutusel olev haubits FH-70 kaalub 9600 kilogrammi).

Nii kergeks teeb selle rohke titaan- ja alumiiniumsulamite kasutamine. Mass on tänapäeva sõjategevuses oluline eeskätt strateegilise logistika aspektist, sest vägesid tuleb lühikese aja jooksul ümber paigutada erinevate kontinentide vahel. M777 puhul on õhutranspordi võimalused oluliselt paranenud: transpordilennuk C-130 jõuab vedada kahte haubitsat varasema ühe M198 asemel ning relva saab vedada ka helikopteri abil (näiteks CH-47 „Chinookiga“).

Kopteritransport võimaldab mitte-lineaarse lahingutegevuse käigus vältida riske üksuste ümberpaigutamisel baaside vahel ja toimetada relv raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse, näiteks mägedesse. Tõenäoliselt valis India M777 just seepärast, et riigi relvajõud peavad tegutsema pidevalt raskesti ligipääsetavates piirkondades, sealhulgas kõrgmäestikus.

Vaatamata õhutranspordi võimalustele sooritavad M777 üksused rännakuid eelkõige maad mööda, mille puhul tuleb kasuks tavapärasest suurem maksimaalne pukseerimiskiirus: teel kuni 88 km/h ning maastikul 24 km/h. Väikse massi tõttu sobivad haubitsa veoks maastikusõidukid alates 2,5 tonnisest kandejõust, kuid eelistatud on siiski viie- kuni seitsmetonnised veokid, mis on kohendatud nii laskemoona kui ka meeskonna transportimiseks.

M777 relvameeskonna suurus on tavaliselt kaheksa meest, kuid relva on võimalik käsitada ka viiekesi. Väljaõppinud meeskond suudab positsiooni hõivamisel saavutada laskevalmiduse kahe minutiga ning on võimeline sama kiirelt ka positsioonilt eemalduma. Viimane on eriti oluline, kuna aitab vältida kiiresti saabuvat vastusuurtükiväetuld (vastase mürsud hakkavad kukkuma loetud minutite jooksul pärast esimese oma mürsu väljatulistamist).

M777-t on kasutatud lahingutegevuses Afganistanis, Iraagis, Süürias ning see on saanud üldiselt kiita. USA merejalaväe M777 suurtükiväepataljon püstitas 2017. aastal Süürias Raqqa linna vallutamise toetamisel Vietnami sõja järgse USA suurtükiväe rekordi: ühe lahingu käigus lasti pataljoni kohta üle 30 000 mürsu. M777 raua eluiga on küll umbes 2600 lasku, kuid Raqqa lahinguga „põletati“ läbi kahe haubitsa rauad, mis tulenes tõenäoliselt kiirtule ajalise laskepiirangu ületamisest.

Loe edasi SIIT!