Lühike õpetus kaitseliitlaste vääramatust jõust

 (23)
Lühike õpetus kaitseliitlaste vääramatust jõust
Illustreeriva tähendusega foto Kaitse Kodu Facebooki-lehelt

Kaitseliit (KL) on unikaalne organisatsioon. Esmalt seetõttu, et on kolm korda rahvaalgatusel sündinud: 1918, 1924 ja 1990.

Igal korral on KL sündinud siis, kui oma maa julgeolek on olnud kaalul. KL loodi reaktsioonina lokkava kaose vastu, et rajada turvalisem Eesti, kirjutab ajakiri Sõdur nr 2 / 2020.

Eks see on ajaloolaste vaidlusobjekt, kuivõrd 1917. aasta ja 1941. aasta omakaitse oli KL-iga seotud. Kuid põhimõtteliselt oli ka siis tegemist üldrahvalikku julgeolekut tagava liikumisega.

Teiseks sel põhjusel, et kaitseliidule „ei ole analooge”. Vähemalt mitte rohkesti. Sarnaseid riiklikke organisatsioone on Lätis (Zemessardze), Rootsis (Hemvärnet), Norras (Heimevernet) ja Taanis (Hjemmeværnet). Leedus on ajaloolistel põhjustel kaks organisatsiooni: Leedu Kütid (Lietuvos šaulių sąjunga) ja KASP (Krašto apsaugos savanorių pajėgos, ee Leedu vabatahtlik kaitseorganisatsioon).

Soomlastel ei ole enam kaitseliitu (Suojeluskunta eksisteeris 1918–1944), kuid selle funktsioone asendab vabatahtlik maakaitsekoolituse ühing (Maanpuolustuskoulutusyhdistys, MPK) ja lugematud reservohvitseride, allohvitseride ja väeosade klubid, gildid ja ühingud. Kaitseliidud on justkui põhjamaised eksklusiivsed klubid.

1990ndatel sündis KL sõpruskondade põhjal: samas tehases, ettevõttes, majandis, koolis töötavatest või õppivatest meestest ja naistest. Kujunes mitteametliku organisatsioonina, mis oli tollast riigivõimu teostavatel seltsimeestel pinnuks silmas.

Seotud lood:

Organisatsioonina, mis „laenas, liisis, ostis” endale varustust sealt, kust võimalik, ja rahva annetuste abil. Ja mis parata, natuke ka organisatsioonina, mida seostati marurahvuslusega ja millele 40% Eesti rahvastikust vaatas pigem kõõrdi. Küllap meenutasid Ida-Saksa mundrid, valged käesidemed ja Soome SKY vintpüssid 1993. aasta EV paraadil liiga üheselt II maailmasõda.

"Illegaalne” algus

Kaitseliiduga puutusin esimest korda kokku ühel 1990ndate sügisel Tartus, Pepleri tänava ühiselamus. Minu naabertoas oli komandant Õie vaikival heakskiidul end „illegaalselt” sisse seadnud Tartu KL-i staapi.

Ajalootudengi maailmapilti kujundas nüüdseks Valhallas piipu popsiv Vana Karu. Samuti on mällu sööbinud ka meie seast varalahkunud mees hüüdnimega Pats, kes jootekolviga „paekivist sealiha” tegi ehk üritas mahakantud raadiojaamu käima saada.

Üle koridori elas ka kirjutusmasinal hullunult klõbistav eksiilvalitsuselt kapteni auastme saanud Punga (ajaloolise tõe huvides: Punga sai ka koduvalitsuselt lõpuks kapteni auastme (seega topeltkapten).

Aeg-ajalt kutsuti tudengeid lahkelt sisse astuma: mõnele petitsioonile allkirja andma, isamaalisi asju arutama jne. Kuid mingil põhjusel jäi mul ametlik suhe KL-iga vormistamata. Piisas vast teadmisest, et korp! Revelia oli ainuke, kes 1990ndate alguses in corpore kaitseliitu astus.

Ametlikult astusin KL-i 1995, kui Tartu akadeemilisse malevkonda oli vabatahtlikku väljaõppe pealikku vaja. Samuti toetasin ajakirja Kaitse Kodu kirjatöödega. See oli raju aeg, mil legaalseks saanud KL otsis oma väljundit. Asjad arenesid nädalate ja kuudega. Varustust osaliselt ikka „laenati, osteti ja liisiti”, kuid seda andis ka riik.

Näiteks minu Kuperjanovi pataljoni Rumeenia kalašnikov TB2990 oli Tartu maleva relvaaita jõudnud. Vabatahtlike ind oli raugematu. Välivormis kehtis sõjaline distsipliin ning vajaduse korral hüppas kevadises metsasalus ajaloo III kursuse tudengi valvsa pilgu all söösthüpetega ka ülikooli rektor Peeter Tulviste.

Järgmine kord sattusin KL-i tegevväelasena 2014. aasta sügisel. Kaitseliit oli muutunud, aga inimesed mitte. Bürokraatia reeglid olid jäigastunud: tehti vahet neil, kellele riigikaitsekavades oli ette nähtud ametikoht, relv, munder ja isegi veoauto… ja neil, kes sõjaaja (SA) üksustesse ei mahtunud. Esimesi nimetatakse endiselt „rohelisteks” ja teisi hellitavalt „kollasteks”.

Loe täisteksti ajakirjast Sõdur 2 / 2020