Liibüa ikka veel kestev kodusõda: Mis seal viis aastat tagasi valesti läks?

 (63)
Liibüa ikka veel kestev kodusõda: Mis seal viis aastat tagasi valesti läks?
Liibüa armee sõdur Benghazis.Reuters / Scanpix

Veebruaris 2011 läks Liibüas mürgel lahti. Meeleavaldajad ilmusid tänavaile, millele diktaator Muammar Gaddafi vastas tankivägede rünnakuga, millele NATO vastas lennukeelutsooni kehtestamisega Liibüa kohal ja õhurünnakutega armeekolonnidele. Kuid sõda võideti siiski kohalike ülestõusnute jõul, kui Gaddafi sama aasta 20. oktoobril Sirte lähistel tabati ja kohapeal hukati.

Võidurõõm oli ennatlik: Liibüa revolutsioon tõi nähtavale pigem negatiivseid nähtusi.

Kui keegi väidab, et Gaddafi kukutamine oleks avanud migratsioonilaine Euroopasse, siis ta selgelt eksib. Põgenikekeskus töötab Lampedusal juba 1998. aastast peale, sest hoolimata Gaddafi kehtestatud totalitaarsest riigikorrast (või lausa selle tõttu) avanes migratsioonikanal Euroopasse juba tema võimu ajal. Muutus vaid see, et kui Gaddafi ajal tulid Lampedusasse laevatäied kümnete tuhandete migrantidega vaid Liibüast, siis seejärel avanesid ka teiste Põhja-Aafrika riikide sadamad illegaalsetele inimsmugeldajatele. Ja nüüdne sõjapõgenikelaine Süüriast leiab ju tee pigem otse Türgist Kreekasse, Liibüat see mass isegi niivõrd ei puuduta. Itaaliasse saabub aga kümneid tuhandeid "põgenikke" endiselt, ikka pigem nn musta Aafrika riikidest.

Liibüa pole ajaloos kunagi ühtne tervik olnud, selle moodustise lõi tegelikult Itaalia koloniaalvõim, mis koondas ühte territooriumisse ajalooliselt lahus olnud Kürenaika (keskusega Benghazis) Liibüa ida- ja Tripolitaania (keskusega Tripolis) lääneosas, nagu ka Fezzani kõrbealad lõunas, kus elavad pigem berberitest beduiinid. Ka nimi Liibüa anti sellele kolooniale itaallaste poolt 1934. aastal, kuna antiikaja nimena tähistas Liibüa ju oluliselt laiemat ala, ehk sisuliselt kogu Aafrikat peale Egiptuse.

Seotud lood:

Iseseisev Liibüa 1951. aastast alates oligi sunnitud valima riigile korraga kaks pealinna, Tripoli (Ṭarābulus) ja Benghazi (Banghāzī). Gaddafi ajal oli olulisim keskus küll siiski Tripoli ja erilise tähtsusega linnaks Gaddafi sünnikoht, Sirte (Surt). Kui 2011. aasta revolutsioon puhkes, algas see just end diskrimineerituna tundnud Benghazist, aga sealsed jõud olid ka oma ala, Kürenaika ülevõtmisega rahul, Tripoli jäeti hoopis teiste jõudude hõivata.

Ajutine üleminekuvalitsus oli loodud Benghazis, kuid kui uus võim Tripolisse tagasi kolis, tekkis koheselt ka lahkheli. Uues valitud parlamendis olid tugevad konservatiivne ehk türgimeelne Muslimi vennaskond ja lääne- või pigem egiptusemeelne leer, mida toetas uus Liibüa armee (mida juhivad küll Gaddafi-aegsed kindralid). Ja Egiptuse tahtmine vennaskonnast lahti saada paisus kohe ka konfliktiks Liibüas sees, mis väljendus sõjalise riigipöörde katsetes seal 2014. aastal. Puhkes uus kodusõda, kus nüüd on sisuliselt omaette valitsused Benghazis (õigemini Tobrukis) ja vennaskonna kätte jäänud Tripolis-Misratas. Parlament läks lõhki, armee on selgelt valinud oma poole.

Al-Qaida olemasolu Liibüas oli Gaddafi ajal pigem silt, mida üritati poliitvangidele kaela määrida ja nii on ka selge, et endised dissidendid on terrorirühmitustest siiani eemale hoidnud. Kuid rahvusvaheline al-Qaida toetas siiski Gaddafi kukutamist ja radikaalsetel ideedel oli pinda ka Liibüas piisavalt. USA tõmbus Liibüast eemale kohe, kui al-Qaidale lähedased jõud nende konsulaati Benghazis 2012. aastal ründasid, kuid uuemal ajal on terroristlik Islamiriik pannud selgelt jala maha ka Liibüas ja kontrollib eelmise aasta jaanuarist just Gaddafi sünnilinna Sirtet, lõigates riigi efektiivselt pooleks. Lahinguid Islamiriigiga on pidanud peamiselt Tripoli valitsus, samas kui Liibüa armee ei suuda isegi Benghazit korralikult kontrollida.

Neljanda jõuna ei tunnista berberid (peamiselt tuareegid) nähtavasti kumbagi Liibüa valitsustest.

Liibüa sõja osapooled: roheline - Muslimi vennaskond ja liitlased, punane - varasem Liibüa valitsus koos Egiptuse-meelse armeega, hall - Islamiriik, kollane - berberid.

Gaddafi ajal oli Liibüa hambuni relvastunud, kuigi kasutati neid relvi vaid agressiooniks kord Egiptuse (1977), kord Tšaadi (1978-87), kord Uganda (1978-79) vastu. Gaddafi toetas ja varjas 1970. aastate tuntumaid terroriste (nagu Abu Nidal) ning kui Londoni saatkonna aknast tulistati 1984. aastal üks meeleavaldaja surnuks ja hakati ka pomme panema USA baasidele Euroopas, sai ameeriklastel kannatus otsa ja 1986 pommitas USA õhuvägi Liibüat. Liibüa luure korraldas aga edaspidi mitu terrorirünnakut rahvusvaheliste reisilennukite vastu. Alles Lockerbie ohvritele hüvitise maksmisega suutis Gaddafi lõpuks blokaadi alt vabaneda. Kuid relvi jäi temast Liibüa ladudesse tohutult üle, need on leidnud tee mustale turule kogu põhjapoolses Aafrikas ja selgelt ka Lähis-Idas, nii on igal tahtjal (rääkimata isegi terroristidest) täna Liibüas ka relv käes.

Nüüd suutis ÜRO lõpuks vahendada nn rahvuslikku leppimust Liibüas, kuna Muslimi vennaskonna tegelastest moodustub peamiselt uus riiginõukogu ja parlament peaks taastuma rahvaesindusena. Kuid just Ida-Liibüast kostab jälle protesti, et kokkulepe andvat sealsetele jõududele alaesinduse. Ühtsusvalitsuse juhiks saab Fayez Seraj, samas kui peamine konfliktiallikas, armeejuht kindral
Khalifa Haftar paistab esialgu jätkavat oma ametis, olles sõdinud eri aegadel iga jõu poolel ja iga jõu vastu ja omades muide ka USA kodakondsust. 2014. aasta kodusõda puhkes just sellest, et Haftar korraldas Muslimi vennaskonna vastase riigipöördekatse. Tripoli võimud on tema vastu ka kriminaalasja alustanud.

Islamiriik kokkuleppes selgelt ei osale, praegu pole ka Liibüas sellist jõudu, kes neid Sirtest välja lööks. Kuid on selge, et lääneriigid, ka mitte kumbki Liibüa pealinn, ei saa terrorismipesa kujunemist otse Vahemere lõunakaldal taluda. On vaid aja küsimus, kuni terroristid hakkavad seni Eritreast, Nigeeriast, Somaaliast, jm majanduspõgenikke Liibüa kaudu Euroopasse vedanud smugelduskanalit oma eesmärkides ära kasutama.

Liibüa naftatoodang küll korraks taastus pärast 2011. aasta sõda, andes 2012. aastal lausa 104-protsendilise majanduskasvu, kuid sellest alates on riik langenud tagasi majanduslangusse, SKT elaniku kohta on kolme aastaga langenud kolmandikuni. Ka naftatoodang on praegu kolmandiku peal.

lapsed tähistasid Liibüa iseseisvuspäeva detsembris. AFP / Scanpix

Ja on selge, et Liibüa elanike rahulolu pole poliitilise kisklemise ajal suurenenud, seni küll liibüalased ise veel suurte massidena Euroopasse ei koli. Vaid kiire kokkulepe ja leppimus, paraku ka pealetung Islamiriigile, mis sõja lõpetaks, võimaldaks majanduskollapsit ära hoida.