Liibanoni segaduste taustast ehk miks meie sõdurid jälle oma jala seal maha panid


Liibanoni segaduste taustast ehk miks meie sõdurid jälle oma jala seal maha panid
https://pildid.mil.ee

Mõistmaks, mis Liibanonis toimub ja kuidas on arengud jõudnud niikaugele, et Eesti sõdurid Lõuna-Liibanoni küngastel taas rahu valvavad, peab vaatama ajas üsna palju tagasi.

Ilmub ajakirjas Sõdur 4/2015

Liibanon on teatavasti koduks üsna paljudele rahvustele ja mitmele usulahule. Kristlastest maroniidid, moslemitest šiiidid ja sunniidid, haruldane druuside sekt, alaviidid ... Vastuolud ja omavahelised konfliktid etnilisel, religioossel või mistahes muul pinnal on Liibanoni ajaloos üsna tavapärased. Teatavasti kuulus Liibanon Türgi Ottomani impeeriumi koosseisu, ent see ei seganud 1860. aastal maroniitidel ja druusidel Liibanoni mäel ja selle jalamil üksteise kõrisid lõikamast. 10 000 kristlast said hukka, druusid olid võidukad.

Ka Ottomani impeeriumi lagunemine ei toonud Liibanoni aladele kergendust. Rahvasteliiga mandaadiga sai Liibanonist Prantsusmaa kontrollialune territoorium. Prantslased otsustasid Suur-Liibanonist maroniitide varjupaiga teha, ent geograafilistel põhjustel jäi Liibanoni aladele ka palju moslemeid. 1926. aastal sai Liibanonist Prantsusmaa kontrollitav vabariik. Probleemid sellega ei lahenenud – erinevad poliitilised jõud positsioneerisid ennast pro-Süüria või anti-Prantsusmaa taustsüsteemis. 1934. aastal toimus esimene ja siiani ainuke rahvaloendus. Miks ainus, sellest allpool.

Seotud lood:

Poliitilise võimu religioosne jaotus

Teine maailmasõda tõi Liibanonigi uusi tuuli. Sõja ajal oli Liibanon, või vähemasti Beirut ja selle ümbrus, Vaba Prantsusmaa vägede kontrollitav. Kuna prantslased Liibanonile toetuse eest vastutasuks täielikku iseseisvust lubasid, saigi Liibanonist 1943. aastal iseseisev riik. Maroniidid said lahkuvate prantslaste soosingul võimu juurde. Eelmainitud rahvaloenduse põhiselt jaotati jõujooned – vastastikusel kokkuleppel sai presidendiks kristlasest maroniit, peaministri positsioon kuulus sunni moslemile ja parlamendi spiikriks sai šiiia moslem. Säärane jaotus on püsinud tänapäevani ning on üks peamine põhjus, miks rahvaloendust ei korraldata. Üsna tõenäoliselt on nüüdisajaks moslemite rahvaarv kasvanud suuremaks kui kristlastel ning keegi ei taha kodusõdades pikalt vintsutatud riigis uut Pandora laegast avada.

Teise maailmasõja järgselt 1948. aastal tekkis Liibanoni lõunanaabriks Iisraeli riik ning seni Palestiina kodusõja nime kandnud konfliktist sai riikidevaheline sõda. Araabia–Iisraeli sõdade tagajärjel sattus Liibanoni märkimisväärne arv Palestiina põgenikke, kelle osalus Liibanoni jätkuvatele sisevastuoludele vaid uut energiat andis.

USA sekkumine ja PVO võitlejate tulek

1958. aastal, president Camille Chamouni aegu, oli Liibanon taas kodusõja lävel. Paari aasta eest toimunud Suessi kriis oli löönud lõhe Liibanoni juhtide vahele. President Chamoun ei järginud enamiku araabia maade juhtide eeskuju ega lõpetanud diplomaatilisi suhteid kanalikriisi ajal Egiptust rünnanud lääneriikidega. Samas toetas Liibanoni sunniidist peaminister Rashid Karame Egiptuse presidenti Nasserit. Kristlaste soov lääneriikidega sõbralikke suhteid hoida ning moslemite tahe liituda vastloodud ühinenud araabia vabariigiga (ÜAV oli Süüria ja Egiptuse lühiajaline liit) oli kütuseks järjekordsele kodusõjale. Chamouni abipalve USA-le käivitas esmakordselt praktikas Eisenhoweri doktriini, mille kohaselt nähti ette USA jõulist sekkumist rahvusvahelise kommunismi poolt ohustatud sõbralike valitsuste kaitseks. USA plaan toimis, selleks korraks oli suurem verevalamine edasi lükatud. Ent tuli miilas tuha all jätkuvalt edasi ning oli vaid aja küsimus, millal hagu peale visatakse.

1958. aasta kriisis toimus väike, aga edasistes arengutes oluline pööre. Maroniidist kindrali Fuad Chehabi juhatatud Liibanoni armee osutus võimetuks moslemite meeleavaldusi maha suruma. President Chamouni abilisteks pakkusid ennast kristlikud paramilitaarid falangistide parteist, kes moslemitega tol ajal üsna hõlpsasti hakkama said. Ent taas kord oli üks hilisemate arengute kibe seeme viljakasse mulda sattunud.

1960-ndad olid Liibanoni poliitilisel maastikul suuremate tormideta aastad. Kuigi riigi põgenikelaagreis elas üle 400 000 palestiinlase seas palju Fatah’ ning teiste Yassir Arafati Palestiina vabastusorganisatsiooni fraktsioonided toetajad, olid palestiinlased oma põhiaktiivsuse keskendanud Jordaania suunale. Pinged päädisid 1970. aastal niinimetatud musta septembriga, milles Jordaanias riigipööret üritanud Palestiina vabastusorganisatsiooni võitlejad kuningas Husseinile lojaalsete jõudude poolt riigist välja kihutati – ei kuhugi mujale kui niigi õrna stabiilsusega naaberriiki Liibanoni.

PVO võitlejate saabumine tõi Lõuna-Liibanonis vaikselt podisenud piirikonflikti katlasse uut vürtsi ning tugevdas oluliselt Liibanoni rahvuslikku liikumist – moslemitest, araabia rahvuslastest ja vasakjõududest koosnevat koalitsiooni. Pinnas oli küps nii kodusõjaks kui ka Iisraeli invasiooniks.

Kodusõda kalapüügiõiguse ajendil

1975. aasta alguse kalapüügiõiguste jagamisest alguse saanud rahutusi Siidoni linnas Lõuna-Liibanonis peetakse üldiselt kodusõja avaakordiks. Järgnenud 15 aastat olid segaduste aeg. Erinevad usulahu- ja rahvusepõhised relvarühmitused valasid ohtrasti nii üksteise kui ka tsiviilelanikkonna verd. Enamasti arvestatakse et kodusõjas hukkus 120 000 inimest, kaasnes enam kui miljoni liibanonlase väljaränne. Kodusõjaga kaasnes ja järgnes Lõuna-Liibanoni konflikt. Kuna kirjaruum on kodusõja kirjeldamiseks napivõitu, vaatame, mis toimus meile huvipakkuval alal Lõuna-Liibanonis.

Võitlevad rühmitused saab sedapuhku jagada mitmel alusel. Esmalt religioonipõhiselt. Ilmalikest rühmitustest tegutses Zahrani, Marjayouni, Nabatieh’ ja Hasbaya alal ning Bekaa orus Süüria sotsialistlik-natsionalistlik partei, mille ideoloogiline taust nägi ette Suur-Süüria loomist. Loomulikult oli selle rühmituse tugibaas Süüria. Teisalt oli Lõuna-Liibanon operatsiooniala major Saad Haddadi juhitud Lõuna-Liibanoni armeele. LLA oli Liibanoni armee lagunemisel eraldunud üksus, millest sai Iisraeli käepikendus ja moslemivastane puhverjõud Liibanonis ülesandega ära hoida PVO ja liibanoni moslemirühmituste rünnakuid Iisraeli territooriumile.

Lisaks eelmainituile leidus Lõuna-Liibanoni sõjatandril väiksemaidki tegelasi. Kurdistani tööpartei, mille treeninglaagrid Bekaa orus paiknesid, kaotas konfliktis Iisraeliga kümmekond võitlejat. Liibanoni armeenlaste relvarühmitus ASALA oli liidus PVO ja Liibanoni rahvusliku liikumisega ning paistis silma iseäranis 1982. aasta lahingutegevuses.

Kõige võimsam ilmalik rühmitus Liibanonis oli kahtlemata Palestiina vabastusorganisatsioon, tegelikult küll lõdvalt põimitud fraktsioonide liit, mis Yassir Arafati osaval juhtimisel ning Liibüa, Saudi Araabia ning Iraagi rahade najal siiski ühe mütsi all püsis. PVO vihmavarju all leidus kõikvõimalikke ideoloogilisi rühmitusi, tugevaim siiski praegugi Palestiina Läänekaldal tegutsev Fatah.
Moslemi jõududest Lõuna-Liibanonis tuleb esmajoones ära märkida šiiia AMAL-i ja rohkem tuntud Hezbollah.

AMAL ja Hezbollah

AMAL, mis on akronüüm araabiakeelsest lausest „vaeste (või rõhutute) liikumine“, moodustati 1974. aastal imaam Musa al-Sadri poolt. Esmalt oli üllas eesmärk konfessioonidevahelise vaenu lõpetamine ning sotsiaalkaitse programmide elluviimine. Peagi selgus aga, et Liibanoni kodusõja keerises on relvavõitlus olulisem kui sotsiaalse kaitse võrgustik (kuigi ka viimast ei jäetud unarusse) ning AMAL-i liikumisest sai šiiiamoslemite tähtsaim sõjajõud. Süüria toetusel võideldi peamiselt druuside progressiivse sotsialistliku partei ning PVO vastu. Selline asjakäik ei saanud fundamentalistlikumaid tegelasi kuidagi rahuldada. Iraani revolutsioonivalvurite abiga treeniti ja loodi Hezbollah ehk jumala partei.

Hezbollah’ relvad olid esmajoones Iisraeli vastu suunatud. AMAL-iga kujunes Hezbollah’l välja kibe vastasseis. Osalt oldi konkurendid šiiia elanikkonna toetuse pärast, teiselt põrkusid ideoloogilised huvid ja kolmandaks ei olnud toetajad – Süüria ja Iraan – tol hetkel just kõige suuremad sõbrad.

Suurim mängija Lõuna-Liibanoni maastikul oli muidugi Iisrael oma sõjajõududega. Ilmselgelt ei saanud juudiriik oma piiride läheduses toimuvas kodusõjas pealtvaatajaks jääda. Liitlasi leiti peamiselt Põhja-Liibanoni kristlaste seas ning ülalmainitud Lõuna-Liibanoni armee näol.

Kõigi sõda kõikidega ja ÜRO sekkumine

Kogu Liibanonis toimunud segadust tuleks lugeda võtmes, mis erineb ehk meie maailmanurga tavast. Lõviosa Liibanoni liitudest ja allianssidest olid – ja on vajadusel tulevikuski – pidevas muutumises. Kristlased liitusid vajadusel moslemitega teiste kristlaste vastu. Moslemid pidasid veriseid sõdu oma usuvendadega. Moslemitest druuse teenib tänapäevalgi Iisraeli armees. Kestvamad on alliansid, mis põhinevad finants- ja relvaabil. Iraan ja Hezbollah. Süüria ja AMAL. Süüria ja Põhja-Liibanoni kristlaste Franjieh’ perekonna Marada Brigaadid.

Iisraeli armee reidid PVO struktuuride vastu Lõuna-Liibanonis olid tavapäraseks muutunud, kuid 1978. aasta 11. märtsi terrorirünnakuni, milles sadamalinna Haifa lähedal maabunud 11 PVO võitlejat kümneid iisraeli tsiviilisikuid tapsid ja haavasid. Kolm päeva hiljem alustasid Iisraeli kaitsejõud operatsiooni Litani, mis nägi ette samanimelisest jõest lõuna poole jääva ala okupeerimist. Ametlik eesmärk oli PVO võitlejad Iisraeli piiridest eemale suruda ning toetada Lõuna-Liibanoni armeed kohalike kristlaste ja juutide kaitsmisel.

Aeg ÜRO rahuvalvajate saabumiseks oli küps.

15. mail 1978 esitas Liibanoni valitsus ÜRO julgeolekunõukogule protesti Iisraeli agressiooni vastu. Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile saabusid juba 23. mail 1978 esimesed ÜRO väed UNIFIL-i missioonile.

Kuidas asjad Lõuna-Liibanonis edasi arenesid, millest räägivad Iirimaa pubides veteranidest rahuvalvajad ja kuidas on mitu Fiji riigipööret ÜRO missiooniga seotud, pajatame mõnes järgmises loos.