Lepanto merelahing - koht, kus kristlik Euroopa lõpetas türklaste edenemise Vahemerel

 (12)
Lepanto merelahing - koht, kus kristlik Euroopa lõpetas türklaste edenemise Vahemerel
Lepanto merelahing. Õlimaal 16. sajandist.Wikimedia commons

Oli 7. oktoober 1571. Selleks, et takistada Osmanite impeeriumi, mis oli asunud veneetslastelt Küprost ära võtma, saadeti suur kristlike riikide laevastik Kreeka esisele. Ühes ajaloo kuulsaimas, Lepanto merelahingus said türklased rängalt lüüa (kuigi Küpros jäigi neile). Tegemist oli ka viimase suure merelahinguga, mis peeti sõudelaevadega.

Juulis-augustis 1571 Sitsiilias Messina esisel koondunud kristlaste Püha Liiga mereväge juhtis keiser Karl V vallaslaps Don Juan (ehk Johann) de Austria, kes galeeril Real juhtis ühtlasi Hispaania laevastikku, koondades ka Veneetsia, Kirikuriigi, Genua, Savoia ja Malta sõjalaevastikke.

Seotud lood:

Tema laevastik koosnes kokku 206 galeerist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), mida viis edasi 40 000 sõudjat ja lisaks oli laevadel veel 28 000 sõdurit. Kokku 1815 kahurit.

Kreeka Patrase lahest itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse Nafpaktose) juures. Don Juan oli jaganud laevastiku neljaks, vasakul tiival veneetslased Agostino Barbarigo ja paremal tiival genualased Giovanni Andrea Doria juhtimisel, keskel laevastiku põhiosa Don Juani enda, tagalas veel reserv hispaanlase Álvaro de Bazái juhtimisel.

Osmanite laevastiku juht Ali Paša, kes oli aasta varem viinud türklaste väe ka Küprost vallutama, väljus Lepanto baasist 230 galeerist ja 56 väiksemast galiotist koosneva laevastikuga, ning tema laevastik oli jagunenud kolmeks, paremat tiiba juhtis Suluc Mehmed Pasha ja vasakut Uluç Ali, keskel siis laeval nimega Sultana viibis Ali Paša ise.

Laevu sõudis 37 000 orja (peamiselt eelmistes sõdades vangi langenud kristlased), lisaks oli laevadel 13 000 kogenud meremeest ja 34 000 sõdurit. Kokku 741 kahurit.

Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastik segi, Reali ja Sultana vahelise tulevahetuse käigus, kus hispaanlased ta laeva üle võtsid, sai ka Ali Paša ise surma, ning seejärel oli tema laevastikku lihtne tagasi lüüa. Ali Paša pea aeti teiba otsa, ning see vaatepilt oli türklastele juba hävingu algus.

Korsaar Uluç Ali, kes oli Doria laevastiku vastu isegi eduseisus, oli sunnitud lahkuma märjalt lahinguväljalt, saades sõjasaagiks vaid maltalaste lipulaeva. Suurem osa türklastest ja paraku ka nende orjadest sai aga hukka.

Püha Liiga kaotas selle lahinguga 50 galeeri ja umbes 13 000 meremeest, saades kohe täiendust osmanite laevadelt vabaks pääsenud kristlastest orjadest, Ali Paša laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik kaotas langenutena vähemalt 20 000 meest, vabadusse sai aga 12 000 orja.

Kriitiline ajahetk, kus Euroopa kartis juba, et osmanite agressiooni tõrjuda on võimatu, lõppes hiilgava võiduga. Küproses Famagustas olnud Veneetsia garnison oli küll 15. augustil juba alla andnud, ning seda kolooniat päästa polnud võimalik.

Kristlik Euroopa pühendas oma võidu Neitsi Maarjale:

Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele. Kuigi merejõuna käis impeerium alla, ei takistanud miski osmanite võimu laiendamist Põhja-Aafrikas Marokoni välja.