Leegiheitjad ja vaakumpommid: Vene Föderatsiooni maaväe termobaarilised relvad
Leegiheitjate efektiivne kasutamine oli võimalik ainult lähivõitluses või juba eelnevalt maha surutud vastase lõplikuks hävitamiseks, kuid mitte avatud maastikul.
Pärast Teist maailmasõda süüterelvade areng jätkus ja mõju tõhustamiseks hakati põlevainet kokku segama metalltolmuga, mis tekitas tugeva plahvatusefekti. Lisaks avastati, et parema tulemuse saamiseks tuleks põlevaine süttimisega veidi viivitada ning esmalt kasutada ainult väikest laengut põlevaine pihustamiseks. Selle tulemusel seguneb pärast lõhkepea purunemist gaasiks muutunud vedelik hapnikuga ning moodustab aerosoolpilve, mille plahvatuse tagajärjel (initsieeritakse järgmise detonaatori abil) tekib väga suur temperatuur (süüteefekt) ning ülerõhk (fugasstoime). Aerosoolpilve suure ruumpindala tõttu kestab sellise plahvatuse tekitatud ülesurve võrreldes tavalise lõhkeainega kauem.
Hoolimata tavalõhkeainest väiksemale brisantsusele on taoline plahvatus efektiivne ka vastase kindlustatud positsioonide vastu. Aerosoolpilv jõuab enne detoneerimist levida varjenditesse, punkritesse ja muudesse kaitsekindlustustesse. Lisatoimena tekib plahvatusel ülikiire ja järsk õhurõhu muutus: hapnik põleb ära, õhurõhk tõuseb algselt, kuid langeb seejärel hüppeliselt palju madalamale kui normaaltingimustes. Rõhu langus on niivõrd järsk ja kiire, et võib plahvatuse mõjualasse sattunud inimesele tekitada üliraskeid vigastusi kopsudele, silmadele, kõrvadele ning teistele elunditele. Selliseid relvi hakati kõnekeeles nimetama „vaakumpommideks“ (inglise keeles fuel-air explosives, vene keeles объемно-детонирующий боеприпас).
Esimest korda kasutasid termobaarilisi relvi (peamiselt lennukipommid) Vietnami sõjas USA väed džunglites kopterite maandumisplatside puhastamiseks ning mässuliste tunnelite hävitamiseks. USA spetsialistid keskendusid pigem termobaarilistele õhk-maa relvadele ning nende kasutamine maaväes oli piiratud.
Vene eripärad
Nõukogude Liidus toimusid analoogsed uuringud, kuid lisaks õhk-maa relvadele (mille kõige tüüpilisemaks esindajaks on lennukipomm ODAB-500, kasutusel ka Süürias) pandi suurt rõhku ka maaväe süüterelvade arendamisse. 1970-ndate algul läbiviidud uuringute tulemusena leiti, et leegiheitjate efektiivsuse tõhustamiseks tuleks kõigepealt suurendada selle laskeulatust ning vähendada põlevaine kulu enne sihtmärgile jõudmist. Nii tekkis mõte kasutada termobaarilist põlevainet mürsus või raketi lõhkepeas lõhkeaine asemel.
Üheks esimeseks maaväe relvasüsteemiks, kus uue põlevainega laskemoona kasutati, oli kaasaskantav reaktiivleegiheitja RPO „Rõs“ (pысь – ilves; võeti relvastusse 1975. aastal). Sisuliselt oli tegemist tankitõrjegranaadiheitja sarnase relvasüsteemiga, kus põlevaine oli „pakitud“ tahkkütusega stardimootoriga ühendatud konteinerisse. Pärast lasu sooritamist paiskas mootor konteineri relva torust välja ning samaaegselt süttis põlevaine konteineri sees. Sihtmärgi tabamise järel konteiner purunes ning pritsis põlevaine laiali. Relva kasutati peamiselt süüteefekti saavutamiseks ning hoolimata põlevaine kasutamisest ei olnud tegu termobaarilise relvaga. Relva kaal lahingasendis oli 12,1 kilogrammi ning sihikuline laskekaugus umbes 200 meetrit.
